Belgia. 6. päev

Laupäeva hommik.
Peaagu kõik magavad kauem kui tavaliselt.
Aga ärgates on ikka kõigil unised näod. Ja unised soengud. Ja unised varbad.

Hommikusöögiks traditsiooniline kaerahelbepuder, aga ka Eestist toodud suitsukala salat.







Päevaplaan on tihe, sätin end varakult rattasõidule.
www.via-michelin.com aitab marsruudi sättimidel. Võtan sihikule St Denis’ linnakese. Mitte väga kaugel, aga tundub huvitav oma veesilmakestega.


SHAPE’st mööda, risti üle Soignies’ tee, mõned künkad üles-alla ja olengi kohal.
Pikast mäest alla, puude vahelt paistab vana vesiveski tamm ja sild üle selle.




Tammi taga on maaliline paisjärv. Igal pool astumist ja istumist keelavad eramaa sildid, aga poen siiski ühest väravast järve äärde. Olen ju loll rändur, kes ei mõika kohalikku keelt :P Seal kõnnib veel selliseid, ühed lausa telgivad järve vastaskaldal.

Parte ma ei lase, vett ära ei joo, lõket ei tee, nii et omaniku ees süda rahulik, kruvin end järve kallast mööda edasi.

Õige jah, see ju paisjärv, ja sel paisutatud jõekesel on väga äge org. Laskumine linna sees oli juba meelest läinud, vastaskaldast ülesminek mööda kruusateed on umbes kahe suure munamäe mõõtu. Surun end siiski üles lootuses mõnda kena vaadet saada, aga tihe mets rikub kõik ära. Sõidan tagasi alla, igatsedes väga Rando krossikummidega ratast, julgeks ägedama hooga tulla.
Huvitav, et väga tasases Eestis on vist umbes 90% jalgratastest mountain bike’id, siin märksa reljeefemas Belgias aga suhe vähemalt vastupidine. Enamasti peenete kummidega ja kõverate sarvedega maanterattad, mõned linnarattad ja väge vähesed krossirattad

St Denis’ linnarahvas kablutab ringi, kaardikesed käes ja otsivad mingeid objekte. Nägin ka tee ääres mõnda neist – number küljes ja peal tundus olevat mingi küsimus nelja vastusevariandiga. Ilmselt üritus ‚tunne oma kodulinna’.

Sõidan nüüd taas teisest kaldast üles tagasi. Kui Nõmme mägi on 4º kaldega ja lühike, siis see on 7º ja pikk…



Kodus molu puhtaks, midagi hamba alla ja SHAPE’i – seal on spordipäev.
Mis koosneb põhiliselt ameerika jalgpallist. Kahjuks ei kohta Billiet, kes meile selle asja mõtte oleks ehk ära seletanud. Vahime tarkade nägudega, mingi iva sel asjal tundub olevat, aga aru ei saa. No selge et see lopergune pall tuleb vaatamata vastaste vastupunnimisele üle otsajoone toimetada. Ja palli sõles hoides või ettepoole kaaslasele söötes. Kuna jalaga lüüa ei tohi, jääb üpris arusaamatuks, miks seda asja football’iks nimetatakse. Ja seda ‚õiget’ jalgpalli nimetavad jänkid hoopis soccer’iks.
Kogu mängupilt on kaunis tobe. Tükk aega arutatakse midagi, kätega vehivad nii arvukad kohtunikud kui mängijad. Siis sätitakse end vastamisi, põrnitsetakse üksteist käpuli läbi kiivrivõrede, vile peale põrgatakse täiega kokku, rabeletakse mõni sekund ja siis jälle kõik otsast peale. Mäng on edenenud paar jardi ühele või teisele poole.


Raginat on kõvasti, enamasti ilmselt siiski prõksuvad kaitsmed. Ühel hetkel jääb siiski kaitsemetest vist väheseks ja ühele mehele tuuakse kanderaam. Vahetusmehi on platsi serval aga terve armee jagu, kes vist sellist momenti lausa igatsevad.
Platsil on 11 meest, kogu tiim aga 53 (!)





Rahvas (enamuses ilmselt jänkid) röögib, diktor puistab minegid arusaamatuid termineid, tabloo on numbreid täis, mäng kestab kokku umbes kolm tundi, aga tõelist rapsimist on sellest ehk 15 minutit.

Märgatavalt vaadatavam asi selle juures on muidugi cheer-leaderite esinemine ;) Nad võtavad asja tõsiselt – neil on paarkümmend eri ‚klippi’, mida nad siis väikeste vahedega ette võimlevad-tantsivad-röögivad.



Igatahes on meil ka väga lõbus. Naudime täiega imeilusat ilma, teiste rõõmu ja energiat ning ... muidugi ikka eelkõige cheer-leadereid ;)


SHAPE’i poodi saia ostma. Ei võta kärugi, sest ... ei ole ju muud vaja kui saia.
Välja tuleme ikka süled kraami täis.

Kodus lõunasöögiks tagliatelled lihapallidega ja isegi lillkapsas. Rando poolt vaadates teise lauaotsa peal :))

Sõidame Ullaga Monsi.
On kuulda, et C&A taasavatakse just täna peale remonti ja ümberkorraldusi.
Niigi mõistlike hindadega ja kena valikuga poes ongi avamishinnad…

... ja mõned uhked kotitäied selgapanemise asju sealt välja tassitakse.
Endagi gardeoob täieneb lahedate velvetteksade ja mõnusa pluusi võrra.

Auto pargime … jajah, Rue de Bouzantonil.
Saab tehtud ka üks nostalgiline pilt. Vahva avar ja valge korter oli seal, kuigi olen ka sama meelt, et praegusel maamajaelul on palju rohkem võlusid.
Uus korterielanik on rõdule ühe lillepoti sättinud, ihiii. Meie omadel alumised ei lubanud, kuigi endal terve rivi. Neile ei meeldinud tilkuv kastmisvesi…


Käime ära ka Grand Place’il, kus kunagi jaanuaris mu sünnipäeval ämbritäis moulle’e sai söödud, kevadel neegritüdrukut hobuvankriga veetud ja alati seina küljes istuvat pronksahvi tervitatud.

Vaatamata laupäevasele õhtule erilist möllu ei ole, kastame käpad purskkaevuvees märjaks ja tuleme maakoju tagasi.


Õhtul oli plaan minna Oktoberfestile, aga kui liitsin kokku
- piletihinna 15 EUR
- õllekannu hinna 12 EUR (see küll lõputult refillable, aga palju siis mina õlut…)
- minu õllesummerite ’armastuse’
- purjus inglise ja ameerika sõjaväelaste seltskonna ning
- Rando vajaduse olla igaks juhuks kaine autojuht,
siis asi lõppes koduse väga hea veini, mozzarella-tomati-salati ja parima seltskonnaga.
Lisaks veel suhteliselt naljakas rootsi film :)



Ja uudiseid ei ikka mingisuguseid :)