Käime Randoga Jurbis’ toidupoes. 4.5 km kodust, justnagu Kakumaalt Prismassegi.
Ja samas ligidal on ka Jurbis’ raudteejaam, nii et vähemalt poole lähemal kui Soignies. Siiasõitjad võiks seega sinna rihtida. Ja juhatus eriti lihtne – maha tulla üks peatus enne Monsi :)
Teen täna pikema sõidu.Via-michelin.com ütleb, et Ath’i linn ei ole väga kaugel. Sinnatee lendabki ratta all väga käppelt. Keskmine kiirus üle 30 km/h ja üldse ei saa arugi, et taganttuul abiks :)
Kodust Athi piirile 22 km. Tiirutan seal aga veel usinasti ringi. Unine ja pühapäevane tundub kõik.
Keskväljakule saabub hulk itaalia motomatkajaid. Üritavad mult teada saada head söögikohta. Annan põiklevaid vastuseid, otse vastan ainult küsimusele, kust ma tulen :) Eestit teavad küll ja jäävad mind äärmise aupaklikkusega silmitsema, sest nad arvavad ilmselt, et olen sellesama rattaga end Belgiasse vändanud. Ma ei hakka endale tüli tegema ja nende usku kõigutama.
Nagu Düsseldorfiski, satun selgelt viltuse torni peale. Siinne on täitsa viltu koos majaga.
Ilmselt üks suuremaid kohalikke vaatamisväärsusi.
Kui mitte arvestada järjekordset igasugu kättejuhtunud prahist tehtud kuju. Sedakorda ilmselt tiigrit kujutada tahtvat.
Rattateed on siin tõesti head. Ma ei tea, kuidas ma esimestel päevadel sattusin sellistesse õnnetutesse jalgratturivaenulikesse kohtadesse. Isegi klombitud kividest maantee tuli üle elada. Mari ratta peenikesed kummid nutsid seal kibedasti.Täna sõidan Rando rattaga. Sellel on paar eelist: porilauad (vihmatiba läks selle peale küll üle, kuum päike tuli hoopis), lenksusarved (hea vahepeal asendit vahetada) ja joogipudeli hoidja. Aga olen kindel, et need eelised on vaid ajutiselt ainult Rando rattal.
Tagasiteel on KOHUTAV vastutuul. Allamäge sõites on tunne nagu halvas unenäos – väntad, hirmsasti on vaja edasi saada, tahaks ka, aga sõidad nagu vastu vahtkummipatja. Ülesmäge on isegi nagu veidi kergem – tuul on nuki taga. Aga kaua seda ülesmäge rõõmu, irw, varsti jälle alla ja ikka nagu kummipael sabas, no mitte ei edene. Ja kõht ka ulltühi.
Kohaliku loomapargi iseloomustamiseks -- valged veised. Lihaselised, tugevad, peaaegu udarateta. Mari ütlebki nende kohta InnaUidid :) Näevad välja jah nagu oleks aastaid kulturismiga tegelenud ja ei ole veel rinnasuurendamisoperatsioonil käinud. Minu arust on nad natuke sea nägu.
Kodus panime Mia tuppa tapeedi.
Jahjah, terve toa tapetseerisime ära, ring peale kohe :)
Mia magas sel ajal, kujutan ette, kui palju abi temast oleks selles töös muidu olnud, irw.
Aga töö oli karm. Kas keegi on enne köetud saunas tapeeti pannud? Kuidagi eriliselt palav oli.
Mia ärkab õues. Kuna on väga tuuline, on tal vatid seljas ja tekid peal. Ta mässerdab tükk aega selle pusaga, saab lõpuks kärust välja ja tassib selle koorma kõik tuppagi :)
Ja oma toa uue ‚tapeediga’ on Mia väga rahul.
Õhtune jalutuskäik küla peal algas sellise poseerungiga koduvärava kase all.Järgmine atraktsioon – paksud lambad naabri aias…
… mis seltskonna ohjeldamatult naerma ajab.
Ja määgima.
Koduteel on sellised kiirusepiirajad. Mari õpetuski autoga tulijatele on: ‚üle risttee ja siis peale neljandat lamavat politseinikku neljas maja vasakul’.
Käime külas eeslil (pildil kõige parempoolsem).
Mari oli palju rääkinud, kui supernaljakas ta on, olen sealt mitu korda mööda sõitnud, aga kunagi pole ta end mulle ilmutanud. Tundus, et lihtsalt müüt.
Aga ei, täitsa olemas, täitsa naljakas, täitsa suurte kõrvade, astmaatilise iiiahtuse ja valgete prillidega. Sõi ära kaasavõetud saiakannika ja tahtis mu jalast või krt teab kustkohast lisagi hammustada.
Õhtul vaatame ära kodumaise krimkasarja. Hästi agaatekristilik, veidi kohmetu, aga Matvere päästab jälle kogu show.
Rando grillib õues lihakäntsakaid, praeme kartuleid ja joome seniste õhtute parimat veini: Château Lafite Monteil, Bordeuax supérieur 2004.
Täistervislikust õhtusöögist jääb minul veel puudu see kuulus praktiliselt ainult šokolaadist koosnev jäätis, uni kisub mu enne teki alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar