Eile õhtul rääkis Mia uue variandi, kuhu kraanikausivesi läheb -- karjamaale...
Kes on maailma parim lapseuinutaja? Kes on maailma igavaim inimene? Võtan täna Maria jälle ratta peale - vaevalt 10 minuti pärast jääb sinna tooli lääbakile magama. Sõidan koju, kuid ümbertõstmisega ärkab üles. Enam ei olnud magama jäänudki.
Tulen oma pika rattatiirult tagasi, panen Mia kärusse, saan temaga vaevalt maisipõllu äärde, kui juba jälle magab...
Sõidan mööda kanali äärt. Ühe lüüsi juures satun lõpuks peale ka lüüsimisele. Just on kaks suurt praami üles tõstetud, arvan, et olen jälle ilma jäänud, aga ülemist kanalit pidi tuleb üks pisike mootorpaadike ja tahab alla pääseda. Size doesn't matter, ilmselgelt. Kui vaja, siis vaja -- pähklikoor lastakse lüüsikambrisse, pannakse ülemine värav kinni,
lüüsikamber lastakse tühjaks, paadike vajub vanni põhja. Kanalite veetasemete vahe on umbes 15 meetrit. Klaustrofoobiline tunne tuleb peale eemalt vadateski. Kui veel mõelda, et selja taga kerge väravakese taga metsik veemass..
Ootan hirmsat veemöllu alumise värava avamisel, kui üle 20 tuhande tonni vett alla müriseb, aga lüüsivann voolab tühjaks kuidagi peidetult, väravate alt, jube pettumus. Alumises kanalis tekib kerge elevus, veekeerised ja väike vool, aga ei enamat. Kui vann tühi, tehakse alumised väravad lahti ja paat sõidab välja.Teiselt poolt tuleb suur praam, mis ilmselt kohe üles tõstetakse.
Leian Obourgi lähedalt veel ühe mõnusa metsa ja suured järved. Tundub, et mingi kaevandamise teel tekkinud.Kahe järve vahel on geoloogiamuuseum. Õues selline allee, kus iga meeter tähendab miljonit aastat. Välja on pandud siis vastava ajastu kivimid. 0-500 miljonit aastat ... Kuidagi tühine tundub inimese eluiga selle skaala peal rattaga sõites
Väntan siia-sinna metsaradu, üldise suunaga ikka mäest üles, kodu poole. Ühel hetkel lõpeb rada lihtsalt ära. Konkreetselt. Aed on ees, aia taga võsa, kõrge kallas ja Pariisi kiirtee. Käin luurel, õnneks ei ole üle kiirtee viiv sild kaugel, ragistan mööda võsaserva sinna. Tuttav koht, kodu pole enam kaugel.
Sellest tegelasest pole ammu juttu olnud. Karjub mu peale kõik oma laulud ära, ma ei tee väljagi. Siis kobib pahuralt alla oma karbi seest sööma. Lootis vist, et topin talle toidu suhu. No vahel ikka anname ka, arahhiispähkleid. Aga kisamise peale mitte, muidu ei saa üldse vaikust enam majja :)Kahelapseissi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar