kolmapäev, 11. oktoober 2006

Belgia. 17. päev


Venna vahetab informatsiooni semaforisignaalidega. Mõlemad käed üleval -- kõik ok. Parem üleval, vasak all -- kaka püksis, aga ärge praegu segage.

Näoilmetega ka. Selline on rahulolu peale tugevat söömaaaega. Veidi hägune, sest hämaras ja välguta pilt, mõistagi miks.

Mari väidab, et juba teist päeva ka naeratatakse talle. Peale selle olevat poiss silmnähtavalt elavnenud, kui tema põhilisest nimevariandist räägiti. Jahjah, kindlasti, kindlasti noogutas ka, et pange see just. Mispeale tuleb Maril meelde, kuidas Kati hüüdis kunagi emale, et "Tead, Kertu ütles mulle 'Kati'!" Kui Krissu väga ei imestanudki, noh, aastane laps, miks mitte, siis Kati lisas, et "ja 'jõuluvana' ütles ka!". Vinti ei maksa ikka üle keerata.

Mia on tähtis tegelane, iga asi on tema kontrolli all. Ema ju ei tea, kuidas nii pisikeste nukkudega ümber käia, vajab pidevat juhendamist.



Naabrid käivad külas. Oleme just teinud vägeva logistikaplaani, kuidas kogu kambaga SHAPE'is poes käia (me ju ilma sponsorita ei pääse sinna), kui nad ootamatult sisse vajuvad. Õnnitlused, kingitused (vahvad riided ja nukk, mille nimeks sai kohe Jaana) ... tore tegelikult ju.
Neegrionu on hirmus lobiseja, tädi hästi vagane.
Uurin, et kust nad siis uudist kuulsid. Oh mind ... tuleb meelde küll -- naabriproua teadis seda ilmselt enne, kui väga paljud lähisugulasedki :) Ta on üks neist SHAPE'i liaison'idest seal haiglas.

Ega ei saa siin niisama kedagi pildistada, Miast tuleb siis ka kohe teha ;)


Kuna SHAPE'i ei tasu siis enam minna, tuleb teha toidureis Grand P...sse, Carrefouri.

***

SHAPE'i, meie tee ja Brüsseli tee vahelises kolmnurgas on päris suur mets. Ammu juba igatsus metsaradade ja sahisevate lehtede järele, võtan Rando ratta ja üritan sinna sisse murda. Esimesest teest kupatab mind üks krusajuht tagasi -- eramaa. Paistab, et seal käib kõva kinnisvaraarendus -- mullamäed, kopad, kraanad.
Ühes teeotsas on kahemeetri kõrgune raudvärav, nii et lähen sealt, kus on ka mõnevõrra keelavad sildid, aga mitte just väga :), eriti keelevaegurile. Jõuan multipuuetega inimeste hooldekodu õuele. Niipalju ikka inimene prantsuse keelest aru saab. Sealt läheb edasi igasugu radu, enam otseselt keelavaid silte polnud, sõidan.
Tahaks neid multipuudelisi ka näha, aga mitte ühtegi hingelist pole. Kui mitte arvestada selliseid. Ega ometi ... ??

Nüüd tuleb selline häda kaela, et enam ei pääse metsast välja, iga jumala teeots on suure raudväravaga kinni. Ronin lõpuks ühest lihtsalt üle, kergelt vastupunniva rattaga.
Aga leian metsast vähemasti tükikese sügist. Ratta all sahisevate lehtedega ja puha. Nii et sorri, Kissu, udutasin, ei ole meil ainult kuum laussuvi siin :P


Satun kodutute loomade varjupaiga värava taha. On ikka nimi asutusel: Noa laev. Seest kostab metsik haukumine. Ilmselt on Ararati mäe otsa jõudmine veel kaugel...
***

Mial on pisike kadeduseuss ikka südames, selge see. Kuigi ta saab tähelepanu sama palju kui enne, ehk rohkemgi. Aga siiski ... üks tüüp magab kogu aeg emme-issi toas, istub emme süles...
Aga sülle saab Mia ikka, nii emmele kui sõjamehele, kui see praegusel hullkiirel ajal koju saab. Riideidki pole enam aega vahetada.

2 kommentaari:

Kissu ütles ...

Mia nimi oleks võinud hoopis Iiris olla. Vähemalt sellel pildil on ta kohutavalt Iirise nägu :)

kissu ütles ...

mirw@semaforisignaalid