Kohvid, pudrud, business as usual.
Kui mitte arvestada, et Mari on nüüd täiesti hääletu. Mis paneb loomulikult ka teised sosistama :)
Istun läpakaga põrandal, võrgujuhe ei ulatu kaugemale. Mia pakub mulle pudelist oma Aquarel-vett. Joon viisakalt, aga ühel hetkel saab isu otsa, hakkan tasapisi keelduma. Ülejääk lendab siis puhtkogemata läpaka klaviatuurile :)
Raban ruttu aku küljest ja panen masina kuivama. Õnneks midagi hullu ei juhtugi. Ilmselt on nüüdsed läpakad juba sellise arvestusega tehtud, et vähemalt igast kolmandast kohvitassist osa sinna valgub.
Lihased on juba üpris ok, aga kuna Mari nii tõbine, siis täna SHAPE’i circuit-trainingule siiski ei lähe. Ei taha teda õue lubada. Ja mind üksi SHAPE’i sisse ei lasta. Sponsor peab kaasas olema, jah, selline veider nimetus on saatjal.
Sõidan täna ida poole, st Monsist loodesse jääv kant jääb rataste alla. Juba kaardilt oli näha, et midagi väga põnevat ei tule, mõned tillukesed külakesed, kõik ühte nägu nagu kukulinnud ja käod. Üks kena järveke jääb tee äärde, kuhu hulk pilvi ära uppunud.
Vees ujuvad kajakad. Imelik, merd siin ligidal pole, järvekajakad? Või põgenikud Eestist? Õlireostus ajab rändama?
Sõidan risti üle Ath'i tee Herchies’sse, sealt pööran lõunasse Baudour'i ja sealt suure kanali äärde. Selle serva pidi sõites jõuan sinnasamasse, kus ühel õhtul jalutamas käisime.
Veel edasi – Grand Large’ini. See on selline kanalilaiend, hästi suur vesi, nagu järv. Prantsuskeelses nimeski kaks sõna, mis mõlemad suurt ja laia tähendavad :)
Teen selle ääres pildi, sest üle vee paistab Monsi katedraali torn, mille järgi kevadistel rattaretkedel ikka õige suuna kodu poole leidsin.
Väike puhkehetk jalakäijate ja jalgratturite sillal. Alt kihutab läbi Pariis-Brüsseli kiirtee.
Ja siin mu truu kaaslane – Mari ratas. Väga tubli tegelane, hästi kerge ja superhea varustusega – jooksud, pidurid, käigu-vahetajad.
Tõusudel tunnen siiski puudust oma pedaalidest ja nende külge kinnikäivatest rattasussidest.
Käime Ullaga Ath’i tee servas Lidlis kanasupimaterjali otsimas ja siis… Kissu ütleks Päeva Ponnistus. Üritame Maxi Toys’i mänguasjapoele pihta saada. Kodus sai kaardilt vaadatud küll, et Grand Pres’ ligidal, aga kohapeal … on ringteed, kiirteedelt maha- ja pealesõidud, ühesuunalised teed, mis viivad vales suunas, ja kahesuunalised, mis üldse kuhugi ei vii. Ligineme siit- ja sealtpoolt, Mari üritab telefoni teel aru saada, kus me oleme, aga see ei ole võimalik, sest enamasti ei saa me isegi aru. Ja neil mõnel õndsal hetkel kui saame (näiteks olime vähemalt kolm korda Imagix kino kõrval), ei oska ta täpselt öelda, millist teeharu kümnest erinevast me valima peaksime. Mingi imelise nõiduse läbi on järsku Maxi Toysi suur maja otse meie kõrval, siis, kui seda väga oodatagi ei oska.
Kauplus on tõesti vägev, lastega koos sinna küll kunagi ei soovitaks minna :P Aga see, mille järgi tulime, on siin ootamatult kallis. Saame soovitud asjad soovitud hinnaga hoopis Carrefour’i lasteosakonnast. Ja nüüd on ühe väikse neiu sünnipäevakink ja teise jõulukink olemas. Üks ja seesama asi, muuseas. Mhh, st mitte üks asi kahe peale, kaks asja ikka.
Loen Leo Kunnase vangla- ja sõjaväeraamatut. Väga väga karm värk. Mari on ühe tuttavaga vaielnud, aga mina olen Mariga sama meelt, et seal pigem asja ilustatud kui vinti juurde keeratud.
Papagoi teeb sellist laululindu, et …
Saan selle lõpuks videosse ka, kuigi väga hämara valgusega. Muidu oli kogu aeg nii, et nagu kaamera kätte võtan, nii on vait kui vatitropp.
Kui hiljem selle video heli talle ette mängin, kangestub kivikõvaks, põrnitseb mulle otsa ja tahab ilmselt küsida, et kesse niiiiii lolle hääli teeb?
I-love-dad on haaranud kiiklehmal kõrvad pihku ja kihutab unemaa poole.
Ja siin veel kallile emmele kalli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar