esmaspäev, 30. aprill 2007

Aprill kohe selja taga

... ja sinna on jäänud tuhandete Euroopa autoroolikilomeetrite kõrval ka 18 tundi trenne - 61 km jooksu, 140 km ratast ja 9 km ujumist.

Ei ole olnud vaid tüütu maanteenühkimine, ette on jäänud kive ja kände, mägiteid ja orge, kuivanud meremadusid ja vettinud põrssaid.

Aga meetreid ikkagi vähe ... vähem isegi, kui eelmistel kuudel, aga see eurotripp võttis ka võimalusi vähemaks. Loll, kes vabandust ei leia, jajah.
Sai oldud ka viies võistlusolukorras, mis oma anaeroobsusega veidi ootamatud olid :) Siiamaani sel aastal ju vaid suht rahulikku aeroobsel tasemel trenni tehtud. Tunne on siiski oluliselt parem, kui eelmistel kevadetel. Üks orienteerumine läks hästi just tänu sellele, et lõpuni kablutada jaksasin. Kusjuures paremini minna poleks saanudki.
Esimene triatlon oli ujumisega basseinis, järgmised kaks maikuus ka, siis tuleb juba avavette ronida...

neljapäev, 26. aprill 2007

Naljaninn


Viisin Kertu täna hommikul lasteaeda,
küsin autos, et kuhu issi sõitis?
- kalale
- kuhu?
- kalale!
- einoh, kuhu ta läks kalale?
- mhh, sa saad aru küll, et ma ei oska öelda ahvenamaale!

Emme Warszawa'sse sõidu kohta ei hakanud enam pärimagi. Ega poleks saanudki, sest mind piiras 720 miks-küsimust.




Kissu Varssavist läbi Kopenhaageni kojusõit jäi kuskil poole peal toppama. SASi töötajatel mingi oma mäsu ajada. Lennuväljal käisin öösel turvalisi radu mööda, kesklinna nagu ei tõmmanud eriti ;)

(kui kunagi hiljem peaks keegi siia sattuma ja mõistatama vihjeid, siis jah, see oli see 'kristallöö'... öö, kui viidi peitu aljoša, klaasid klirisesid, viin voolas volilt ja hugo bossi ülikonnad tõmmati adibasi dresside peale)

laupäev, 21. aprill 2007

Jazzkaare esimene ots

... on lahti tehtud, eile õhtul Lillepaviljonis.

Kaasavõetud veidi pikema toruga fotokas andis justnagu õigustuse suhteliselt lava ligidale ennast sättida :)
Rahvas seisis kõik püsti, istekohti polnud, nii et ega ma väga kedagi ehk ei seganud ka :P
Ere-ere-eredaim mulje muidugi Sofia Rubinast projektiga Sonja Créme (miks selline nimi, ei tea mina), Kaire Vilgats toetas teda oma suure häälega ka kenasti, väga vinged pillimehed ka.

"The moon is the same moon above you
A glow with its cool evening light

But shining at night in Tunisia
Never does it shine so bright ..."

(laul on kananahatav, laulja(d) ülihead, muidugi tulid ka meie Tuneesias puhkavad kullakesed meelde).

Moloko 'Sing It Back', Stevie Wonderi 'Superstition', ...
kõik oli ikka väga kõva.


Avasõnu öelnud Märt Treier oli mõõdukalt vindine, aga see kuidagi sobis sinna õhustikku :)
Rahvas oli kontserdiga silmnähtavalt rahul, kuid siiski üpris vaoshoitud. Keset vihmasadu tuli korraks ka loojumiseelne päike välja ja valas Lillepaviljoni suurtest akendest ilusa valguse sisse. Juba kontserdi algust ootava publiku seas levis jutt, et Anne Ermil on päikeseloojang igatahes tellitud akna taha.

Sofia hoogne Let's get boogie äratas küll kõik meeled ja keeled, ühislaulgi tuli välja, tantsust rääkimata.




Teine osa oli oluliselt instrumentaalsem ja jahedam jazz: Villu Veski koos läti vist kõige kõvema saksimängija Deniss Pashkevich'iga ja kitarristi ja laulja Braz Luiz Lima'ga Brasiiliast. Pashkevich näppis ka muid pille ja riistu, laulis ja rääkis otse ning läbi vocoder'i.

Villu Veski puhus erinevaid sakse ja võlus oma Apple'ist elusale muusikale vägevad house'ilikud taustad ka taha

neljapäev, 19. aprill 2007

Tulirebane


Leidsin Mozilla-probleemile ka lahenduse, tänu slashdot'i vihjele
tõmbasin siit Firefoxile IETab laienduse
ja nüüd pole muud, kui panen Tools menüüs IE Tab Options'is need saidid kirja, millega Firefox muidu hästi hakkama ei saa.
Kahjuks nii see asi on, et mitmed veebimeistrid arvestavad ainult Internet Exploreri võimalustega ja teiste brauserite kasutajad peavad leppima selle möslepiga, mis sealt siis juhtub paistma. Selline patune on ka blogspot.com, mida minagi oma blogi aluseks kasutan.
Nii et Firefox'i kasutajad, võite ka proovida, mind küll aitas, tulbipildidki pole enam nii puntras ja risti.


Mu professionaalne kretinism ei luba panemata jätta siia videot ülilahedast arvuti mitmepuutelisest kasutajaliidesest. Jeff Hani esitlus ise on ka muidugi tasemel. Video on 9' pikk, aga ausõna, lõpus on ka veel ilusaid asju.

pühapäev, 15. aprill 2007

Saru või mummal



Kuulsin täna, et "parim õnnetus, mis teie muruga võib juhtuda, on sammaldumine".
Ja nüüd tundubki see varjuline riba meie aia ja tee vahel kohe täitsa ilus.
Uus mure on see, et miks seda sammalt nii vähe on.

laupäev, 14. aprill 2007

Brandy kevad



Päike paistab, linnud laulavad, toomingale tulevad lehed ja sir Bright Brandonile tuli pruut.
Pruun puhvis plika.
Mulatitar vist.
Meie Jimmyga läksime igatahes mere äärde jalutama.

neljapäev, 12. aprill 2007

Tagasi Eestis

Kui startisime Masnuy st Jeanist, näitas auto kraadiklaas +31. Okkei, auto oli natuke päikese käes, aga ikkagi. Maandusime +3-sesse Tallinna, lühivarrukalise särgi väel :)
Aga mitte ainult selle pärast ei olnud kurb ära tulla. Oli nii hullult mõnus olla, nagu alati. Seekord kuidagi eriliselt elamusterohke ja tihe reis ka.

Mia magas jälle meie äramineku maha, sedakorda autos. Tuli küll raudteejaama kaasa, aga silm vajus kinni. Ei hakanud jälle äratama ka, nii ongi kergem ...
Pai!
Aitäh teile kõigile seal, kullakesed! Super oli olla teiega!


Ja suur aitäh ka meie headele kodu- ja kutsuhoidjatele!


Kodusesse fotokasse oli vahepeal pilte tehtud. Hee, meil jäid ju munadepühad puhta vahele, aga kodus kakumaal ootasid meid lõbusad värvilised munad. Nüüd on näha, kuidas nad tekkisid. Peale peanupu on osa värvi ka munade jaoks jäänud :)





Päeval viilisime Mialiisuga suuremast sopingureisist kõrvale, olime lihtsalt õues. Mial ikka köha, päris paljajalu ei julgenud muru sisse paterdama lasta, kuigi väga soe oli. Mia avastas, et terrassikivid on kuumad ja heitis mõnuga selili. Pea koksas aga selili visates kehvasti vastu kõva kivi, hea asend leiti siis selline, strateegiline keskus muru peal:

[njah, fotoka juhe on vist Belgiasse jäänud ... ]

[ ... universaalnahaalkaardilugeja aitas praegu välja, aga Mari-Rando, kui mõne juhtme leiate, olen õnnelik, siin kuskilt poest uut leida ei õnnestunud, see on nii ebastandardne. L.14.04]

Mia on nii asjalik tegelane. Hommikul käisime SHAPE'is, Mari oli Remiga massaažitunnis, me vaatasime poes kraami välja (ilma Rando või Marita me osta seal ei saa) ja jalutasime niisama militaarsel heinamaal. Mia siis ühel hetkel teatab Ullale, et "kuule lähme vaatame, mis välk selle massaasiga seal on!" ja veab kättpidi medkeskuse poole :) Aga Mari juba tuli, see 'välk' oligi läbi saanud.



Zaventemi sõitsime rongiga, paras unelemine soojas õhus, aga miskipärast just seal läks enestunne lõpuks väga heaks. Rando, eileõhtune džinn oli vist natuke pestpifoori ületanud?

Lennuki oli Estonian Air mingil põhjusel tšehhidelt laenanud. Juht rääkis inglise keelt tšehhi keeles, aga maandus briljantselt, vahe sinnasõiduga oli tuntav.
Istme seljatoel vaatas vastu silt "Pokud sedite, připoutejte se", millest iga tšehhi keele oskaja saab kohe aru, et "teie, Pokud, istuge, küll meie kohale lendame".

kolmapäev, 11. aprill 2007

Tulbimaal

Käidud.
Keukenhofis.
Ja nüüd pikendatud jutt ka tehtud.
Esimest korda vist olen pahur Firefoxi peale. Piinlik kirjutada siia, et best viewed in Internet Explorer, aga nii see on. Muidu on plaanitud paigutus kõik pekkis. Püüdsin küll igasugu nippidega, nii br-reavahetuste kui vägisi tehtud tabelitega, aga blogspot ajab mingi oma ebastandardse kujundusjura sinna sedasi peale, et tulirebane paigutab asju täitsa ettearvamatult, kui teksti sees ka pilte juhtub olema :(
Jah, jah, tegelikult on muidugi blogspot rohkem süüdi. Või mina ise, kes ei viitsi mingit korralikku blogialust otsida või ise teha. Nii et nurisege minuga, kommentaarium on avatud. Ja üldse oleks tore mingitki tagasidet saada. Kasvõi vigade või ebatäbsuste kohta, ise ju ei näe :)


Muidugi oli ilus. Hingematvalt. Silmilukustavalt. Sõnulkirjeldamatult.
Tahaks öelda, et eks pildid räägivad enda eest, aga kahjuks ei räägi. No ei tule välja, kuigi oli laenuks päris hea aparaat kaasas. Aga ei see tee ise midagi, kui ikka ei oska. Ja möku oled. Sätid igasugu sätungeid, püüad tark ja kaval olla, mingil hetkel leiad, et ei, automaat oskab paremini kõike määrata, aga siis unustad ikkagi näiteks käsitsifokuseerimise peale :) jne jne. Peaks ikka natuke õppima kuskil seda asja.
Samas tahaks kuidagigigi saadud elamust jagada.

Alguses oli isegi hea meel, et teravat päikest polnud, algajal keeruline nende teravate varjude ja värkidega. Aga nüüd vaatan, et kuidagi hall ja ilmetu on tihti see lugu. Kohapeal oli eredam ja psühhedeelsem kõik, jah, just nagu mingeid seeni oleks söönud.

Tegelikult väsitas muidugi ära, vaimustavalt ilusat oli korraga liiga palju, liiga agressiivselt ja suurtes kogustes. Ilu vastuvõtmise ülemine piir tuli kätte. Viimane tund viiest olingi juba selle piiri taga.


Kuskil poole peal näiteks hakkasin igatsema vaatepilti, kus oleks suuuuur rahulik muruväljak ja selle keskel ainult täpselt üks õis. Näiteks valge tulp. Vot see oleks olnud nagu päts leiba näljast nõrkevale.
Valged tulbid olidki minu vaieldamatud lemmikud.
Ulla jällegist oli võlutud hüatsintidest. Neid oli ka ikka igasugustes enam ja vähem võimatutes toonides ja suurustes.

Tulbid, nartsissid, hüatsindid, anemoonid. Sekka vahelduseks ka muid lilli. Põnevalt ja maitsekalt miksituna.



Oli kauneid mustreid,






lihtsalt sülemeid,





oli hea vaadata nina ligi pistes





või eemalt, lihtsalt kauni vaatena:



Jah, Ulla filmis ka, aga seal on juba aparaadi viga, et tulemus kehvnoi, kuhugi üles riputada ei ole paslik.



Oli midagi ka Maria Eliisele:


Pargis oli sätitud ka igasuguseid asju, mis pildi veel põnevamaks tegid.
Erinevaid istumise ja astumise atribuute näiteks:






(koduste pontude järele tuli kohe igatsus)

Kõik lilled ei mahtunud õue ära, osa oli ka katuste all:




Lisaks suurele ilupargile oli samas kõrval näha ka meeletuid lillepõlde


No ja kõige lõpuks leidsin siis ka oma üksiku lillekese :) Kahjuks mitte lemmikvärvi.


Sel aastal on Keukenhofi aed 20. maini avatud, kes sinnapoole juhtub, käige kindlasti ära.
Keda materiaalne pool huvitab, siis -- pilet on 13 eurot, autokoht 5 eurot, kullakambriskäik 30 senti :), pisike pudelike tavalist vett 2.5 eurot (!).





Kui juba sealkandis olime, siis põikasime korraks ka Amsterdami. Jajah, need lõputud kanalid ja sillad... "Amsterdam ei ole Põhjamaade Veneetsia," ütlevad hollandlased nördinult, "Veneetsia on Lõunamaade Amsterdam". Ja jalgrattad ja jalgratturid ... vist ainult Hiinas näeb neid rohkem korraga. Ja kõik on sellised, noh nagu sõjaaegsed :) Ainult ühte mtb-d nägime, aga seegi oli väga närbi välimusega.



Öö oli veel kaugel, punased laternad polnud veel süttinud, nii mõnedki punased kardinad punaste markiiside all olid siiski juba avali ...
Otse nende neidude pildistamine ei ole seal hea toon, nii et sai siis sedasi klõpsitud ... 'läbi hobuste' või üldplaanina ;)





Päevane astumisnorm oli ammu lõhki, teadsime ka, et veidi tõbine Mia ootab väga- lasime end koju navigeerida. Jürist on ikka hullult abi. Selline hea ja kindel tunne on, kui selline 'tark mees aknal'. Muidu sahmi sõidu ajal igasugu kaartidega ja ikka paned valet rada pidi.
Pilt on jälle kehvalt fokuseeritud, aga kiirteel sõidu pealt ei olegi väga kena fotoaparaati sättida :P
Jüri on vahel veidi tüütu oma eel- ja päristeadetega, aga pole hullu, õigesse kohta jõudmise nimel kannatab selle näägutamise ära. Tegelikult on kogu info kenasti näha ka, kui hea muusika kõvasti mängib, pole juttu vaja kuualatagi. Teede pilt on ekraanil, all aga vihje, mis sündmus (rivistumine, pööre vms) ja kui pika maa taga meid ootab, siis ka info arvatavasse sihtpunkti jõudmiseks kuluva aja, saabumise kellaaja ja sõita jääva tee pikkuse kohta, auto kiirus ja lubatud kiirus sellel teelõigul, samuti teede tähised ja asulate nimed. Mõnus.

Keukenhofist ei teadnud ta kahjuks midagi. Õnneks oli mul meeles, et lähedalasuva linnakese nimi on Lisse, lasin tal selle keskele navida. Kui siis Lisses siltide järgi Keukenhoffi hakkasime hoidma, siis oli Jüri veidi pahur küll, kamandas meid paremale, kui tahtsime vasakule minna ja lõpuks, vahetult enne Pargi väravat teatas, et 'esimesel võimalusel pöörake ringi!" :))


teisipäev, 10. aprill 2007

Taas Prantsusmaa

Öö läks nii pikaks, hommikune ärkamine ka, Hollandisse tundus liiga hilja minna -- maandusime jälle Prantsusmaal, Maubeuge'is. Põhiatraktsiooniks Decathloni hiigelspordipood. Auchani toidupood ka, see oli nii hiigel, et kaerahelbeid ei leidnudki üles. Enne jäi Mia ostukärusse magama.
Pildil on ta küll täiesti ärkvel, kaval ja naljakas nagu enamasti.

Decathlon on super, eriti sellistel eksootilistel aladel nagu ratsutamine, jahindus ja vibundus. No igasugu muudel aladel ikka ka, ainult triatlon on nende jaoks olematu asi :(
Mõrv rahakotis siiski toimus.

Sõidul sai Jüriga suhtlemist proovitud, lihtne ja loogiline. Homme läheb ilmselt vaja.

Õhtuks eesti kana, berberi cous-cous, belgia profiteroolid ja prantsuse valge vein - loodetavasti ei lähe väga kismaks seal...

esmaspäev, 9. aprill 2007

Tagasi "kodus"

Öösel saabusime tagasi Belgiasse. Täna täielik puhkus. Ei mingit autosõitu enam tükk aega.
Ei ki-lo-meet-rit-ki... :)
Nojah, poes sai ikka käidud. See tähendab veendumas, et suurte pühade puhul kõik kinni on. Ühest boulangerie'st saime vähemalt saia osta.
Randoga lippamas ja Mariga rattamas, muidu täielik laiskusepäev.



Normandiareisist on nii hullult jututada ja pilditada. Mingi väike valik on nüüd siia tehtud. Plaan oli hulk lisateavet veel juurde otsida ja kirjutada, aga ... puhkuse aeg on ju alati see kõige kiirem aeg ;)

pühapäev, 8. aprill 2007

Normandia. 3. päev

Loobume jälle hotelli saiakohvikestest, sööme oma toidukasti tühjaks. Tangime autod, kiristame hambaid (1.33 EUR/l) ja stardime Saint Lo’st edasi läbi poolsaare jälle mere poole.

Eesmärk on Mont st Michel, aga täiesti juhuslikult jääb teele ette ka eesti keeles olematuid ülivõrdeid vajav Granville. ’Walled town’, nagu teatmik ütleb – sinine-sinine meri ja kaljuseinale kleebitud linn.

Sõidame üles kaljude otsa, ahmime vaadet ja klõpsime mõned pildid. Linn on 15. sajandil inglaste ehitatud, kuidagi seotud ka sellesama st Micheli kindlusega.



See pilt on ühe meditsiiniajakirja seeriast "Meie ja kuulsused" -- Bruce Willisega loodust nautimas.

No ja siis .... Mont-Saint-Michel.

Väidetavalt on see siluett üks Prantsusmaa ilusamaid vaatepilte. Seda on raske hinnata, me pole kõiki vaatepilte näinud, aga meie reisi kenam vaade oli see kõigutamatult.





Asi sai alguse 708. aastal pisikesest palvekojast. Hiljem ehitati suuremaks ja 10. sajandil sai sellest benediktiini munkade klooster . Prantsusmaal oli neil sellidel ikka kõva mõjuvõim. Kloostrist sai tasapisi palverännakute sihtpunkt. Eks ta on seda praegugi. Tõsi, enam ei tatsutata sinna jala, oma risti seljas kandes, vaid:

Peale prantsuse revolutsiooni sai sellest aga poliitvangla.
Hetkel on ta lihtsalt üks suur ja ilus vaatamisväärsus. Tõsi, tegutseb ka klooster, kus elab väike kogukond benediktiini munki.
Tõusu ajal ümbritseb mäge vesi, meie sattusime sinna sügava mõõna ajal. Mäe jalami parklas on sildid hotellis elajatele, mis kell nad peavad oma autod ära veeretama, et mitte hiljem vaid soolveest paistvat antenni imetleda.

Praegu siis ümberringi suured liivaväljad. Astun inimsummast veidi eemale, lähen mööda merepõhja ühe jäänukjärvekese poole, et saada pilti, kus ikka natukenegi vett ka peal oleks. Njah, merepõhi on täis ootamatusi, üks neist imes mu ühe jala kuhugi. Ma ei ole vist ainus selline veidrik, see tundub olevat lausa probleem -- igatahes märkas Mari kraanikaussi, kus sildi kohaselt võis vist kõike teha, ainult mitte jalgu pesta.








Aga pilt sai tehtud.



Ronisime nii kõrgele kui saime, imetlesime vaateid, keskaegset ehituskunsti, ühesõnaga olime turistid. Aga meile kõigile meeldis see. Iga väiksemgi detailike tundus huvitav, pani mõtlema, miks ja kuidas see kunagi just sellisena tehti ja mis elu seal praegu elatakse.
















Tagasitee algas korraliku autoummikuga. Tundus, et enamik ’palverändureid’ tahtis just sel hetkel tagasi rännata. Meid ootas ees umbes 700 km autosõitu, päike kuumas, järjekord venis sigavaevaliselt, uni piinas ko-hu-ta-valt. Esimese vasakpöörde magasingi sõna otseses mõttes maha. Rando hüüatus walkie-talkie’s , et mööda panite! äratas ja siis ka täiega, kogu järelejäänud teel polnud unega mingit probleemi.

Eks hiljem aitas ka Buffalo Grilli suurepärane kange kohv. Ja steak ja õunakook olid ka tasemel. Jüri vallatuste tõttu oleks me sellest peaaegu ilma jäänud. Aga sellest oli juba ühes teises jutus juttu.

Tagasiteel oli mitu kohta, kus oleks tahtnud pikemalt ja rahulikumalt tuiata, aga öö pressis tihkelt peale. Caen, Rouen oma imeliselt õhulise torniga katedraaliga, uhke tunneliga läbi valge mäe (dolomiit?), veelkord Amiens ... ehk kunagi hiljem ...

Amiens’st St Quentini poole viis uus kiirtee, millest Jüri ei teadnud alguses nagu midagi, üritas meid ringiga koju juhtida. Kui vägisi sinna peale sai keeratud, siis veidi aja pärast tunnistas seda siiski küll. Hmm, huvitav, kust ta selle teadmise siis endale hankis? Mingid kõrgemad jõud? Aga tee oli hästi-hästi tühi, ilmselt olid ka teiste autode George’id peast veidi puudulikud.

Mia väsis viimasest autootsast ikka hirmsasti ära. Ei ta nutnud ega kurjustanud, lihtsalt luges järjest asju ette, mida ta tahaks teha. Selge varjatud vihjega alternatiiviks turvatooli kinniseotult istumise asemele. Sealhulgas kõlasid soovid lund limpsida, pahal onul jalad ära murda, lihtsalt keksida ja nii edasi ja nii edasi. Isegi see, et tahab meiega koos Eestisse ära tulla :)

Cambrai’s tegimegi veel viimase keksimis- ja kohvipeatuse, siis tulid juba Valenciennes ja Prantsusmaa piir, valgustatud, aga viletsama teekattega kiirtee ja ... kodu, magus kodu.

Kokku tuli autosõitu 3 kilomeetrit vähem kui 1300. Kodust eemale sõites valisime väiksemaid ja põnevamaid teid, vaid ühe korra käisime maksulisel lõigul ja sedagi vaid 1 euro eest. Tagasitulles põrutasime aga maksimaalselt kiiresti ja otse, igasuguste silla- ja teemaksude peale läks üle 20 euro, vahepeal läks täpsem arvepidamine täitsa sassi.

Viimase päeva trip oli 700 kilomeetrit.


Igaühe eraldi ja kõigi ühine arvamus oli, et üks huvitav ja väga vahva reis oli.

Autoga on hea .. jõuab lühikese ajaga palju, kiiresti ja väikese vaevaga.
Samas mu unistus on ikkagi teha rattaga üks metsikum reis. Näiteks see kuulus Santiago de Compostela rada... Jah, seesama. Või siis Assoorid, sõita need saared või mõnigi neist igatpidi läbi. Vaese mehe Uus-Meremaa, nagu kuskilt lugesin :) Stokist läheb sinna vahel väga hea hinnaga lende.
Aga sellest ma ju kõvasti ei räägi, muidu ei lähe täide ;)
Ja Randoga on meil üks hoopis pöörane mõte. Aga sellest ma ei räägi üldse :)