esmaspäev, 24. september 2007

R.I.P. Deini


Meie Brandy ema on ära saadetud...
Liiga talumatuks muutus ta haigus.
Käisime perel külas. Teame, kui krdi raske on sellisest pereliikmest ilmajäämine ja kui hea on, kui keegi seda mõistab.

Mõnevõrra lohutust pakub perele kindlasti Brännu õekese Neti ja berni karjakoera Rosa olemasolu. Ja muidugi ülivahvad 9 Rosa kutsikat - mõnusad pöntsakad karumõmmikesed. Kes küll ka varsti lahkuvad, igaüks oma uude koju .. Neljal neist ka teada juba, kuhu.

pühapäev, 23. september 2007

Lõpusirge


Puhkuseta suve põhjustanud töö on nüüd lõpusirgel. Tunneli lõpus päris valgus veel ei paista, aga kergelt hallikas juba on.
Uus ja ilus ladu on valmis, riiulid sees, uued infosüsteemid ka enam-vähem. Käppadega töö käppasaamine võtab inimestel veidi aega. Katsetused ja koolitused siiski juba toimuvad, esimesed kaubad on nende käppadega vastu võetud ja laopesadesse suunatud.

Kõige suurem möll saab olema järgmisel nädalavahetusel, kui kogu padajänn tuleb kolme päevaga mingi imelise nõiduse läbi vanast laost uude saada.

1. oktoobril peavad poodidessse kaubad juba uuest laost välja sõitma ja IT-asjad peavad toimima, sest 5. oktoobriks on meil lennupiletid olemas..

pühapäev, 9. september 2007

Poolik

Vaatamata varasematele lubadustele sai täna Sügisjooksu poolmaraton (21.1 km) siiski ära tehtud. Ilm oli hommikul nii ilus, tuju hea, kõik jalad all, miks mitte. Seadsin miinimumprogrammiks kuidagiviisi läbisörkimise. Hiljutine kõrvatõbi ja antibiootikumid tegid ettevaatlikuks. No 2:06 oleks see siis olnud, ehk 6 minutit kilomeetrile. Üldist vormi arvestades oli maksimumprogrammiks 2:00, et säilitada mingigi lootus veel pooleteist kuu jooksul end maratoniks 4-tunni vormi ajada.
Tuli 1:52 ja ootamatult kergelt, ei julgenudki väga pingutada. Kella panin hommikul käele, aga rihma unustasin koju, nii etpulssi ei tea. Usun, et üle 140 ei olnud. No tõusudel muidugi veidi rohkem.
Jooks oli kaheringiline, Vabaduse väljakult mööda Narva maanteed Pirita teele, seal umbes näituseväljakute juures tagasipööre, mere äärest Tuukri ja Ahtri tänavale, sealt Rannavärava mäest üles, Balti jaama eest läbi ja mööda Toompuiesteed Vabaduse väljakule tagasi.
Päris alguses andsid veidikese tunda vasaku sääre pealne ja parem achilleus, aga kui soojaks sai, oli kõik ok. Ilm oli ootamatult palav, juua anti õnneks piisavalt. Oleks pidanud lühemad püksid panema, hommikul oli suht jahe, otsustasin põlved sisse jätta.
Esimene ring möödus täiesti märkamatult. Teine Pirita poole ots tuli ka kergelt, vist isegi kiirendasin nati. Memme akna all sai tehtud mõned külg ees tantsusammud ja käteringid - ära nägi, tormas kohe koju helistama :)
Viimasest tagasipöördest alates läks siiski keerulisemaks, lihased läksid kangeks, samm kiduramaks. Vähene treenitus, ei muud. Õnneks mingeid krampe ei tulnud.
No ja seda poleks küll arvanud, et Rannavärava mägi nii krdi pikk ja täiesti püstloodis on. Ja et terve tee Balti jaamast Tõnismäele ka ülesmäge on. Finišisse tulek oli õnneks Kaarli puiesteel allamäge, sai ikka viisaka sammuga lõppu joostud.
Hetkel tundub tegelikult, et 4h maratonile on ikka väga väga optimistlik sel aastal...
Praegu peale väikest uinakut tunnen end natuke pahura kašelotina, natuke puust hobusena.

Jooksu kesklinna viimine oli minu arust kehv otsus jooksjate suhtes. Näiteks terve Toompuiestee ots tuli joosta kohutavas bensiinivingus - seal ei olnud liiklus suletud, sõita siiski ei saanud, autod seisid ummikus jooksjate kõrval. Probleeme oli üle tee tahtjatega. Isegi oleksin peaagu ühe kepiga mutikese sülle haaranud, kes ka mu eesjooksjast napilt pääses. Sain tast mingi imelise nõiduse abil mööda, teine jänesehaak veel, astusin soome onule jala peale, aga pääsesime kõik eluga.

Kakumäe ring oli ikka parem. Jajah, kodule ligemal ka :).

Laupäeval sai ennast juba ette premeeritud uute sussidega, vanad on armsad, aga häbematult lagunenud. Tegin kerge trenni ka, ülihead, aga poolmaratonile ei julgenud veel minna, peaks ikka sisse jooksma enne.
Sai kunagi Asicsi maaletooja lindi peal joostud, nägi mu eripärad ära ja soovitas kindlasti Stratust. Tundub, et tõesti sobib. Ja ei olnudki kaugeltki mitte kõige kallim mudel. Head odavad tagakäpad :)

Esmaspäev, 10. september

Maratoni jaoks ostsin Asicsi sokid ka. Tulen koju, rebin paki lahti - mõlemale L (left) peale kirjutatud. Jäigi pühapäevasel jooksul proovimata.
Täna käisin poes vahetamas. Hakkasime seal müüjaga uurima, hehhh, ikka eri jala sokid, lihtsalt kiri mõlemal ühesugune : ) Hiinlaste vigurid, neil ikka raskusi l ja r tähega.

esmaspäev, 3. september 2007

Kümme järve

Nädalavahetusel töötiimi kokkusulatamine ekstreemsetes oludes.

Esimesel õhtul tapsime ja olime tapetavad, kambakaupa ja üks-ühe vastu duellides. Ahh, ei istu see paintball mulle eriti, ka želatiinikuulikesega on ebameeldiv teist tulistada ja ise pihtasaminegi on kuidagi muserdav :)
Aga fanni jagus tänu meeleolukale seltskonnale paariks tunniks.


Teise päeva 10-järve kanuuretk oli aga äääääärmiselt lahe. Rassimist pea viis tundi - lõõgastav libisemine imeilusatel peegelsiledatel järvedel ja siis karm ronimine, pugemine, sikutamine, nügimine neid ühendavates ojakestes. Kivid, puutüved, kopratammid, lihtsalt liiv ja muda - iga viimase kui jama me oma kõige raskema paatkonnaga ka kätte saime. Ojades oli mõlatamist vist vaid napilt rohkem, kui igasuguseid muid paadiliigutamisviise.

Ilmaga vedas hullumoodi. Sinnasõites olime nagu pidevas autode survepesus, kohale jõudes jäi vihm järgi ja paintballi ajaks säras päike.
Öösel oli järvel lummav kuupaisteja müstiline udu.
Hommikul ärkasime vihmasajus, ilm oli nüri ja hall nagu elevandi selg. Kui kell 11 Vidrikest startisime, tuli päike välja ja esimene järvevahe sai sõidetud liigriietes ja voolavas higis.
8. järvel tuli ka umbes 5 minutit vihma, aga need piisad kuivasid praktiliselt enne ära, kui järve kukkusid. Koorastes paistis jälle uhke päike.
Full moon. Midnight. Lake. Mist. #3