esmaspäev, 3. aprill 2006

Mons 9

Esmaspäev

Hommikul olin kohe peale Rando tööleminemist juba täisvormis ja valmis rattaga ratsutama minema, kui tibu tuli pata-pata – uni läind. Keetsime siis kahekesi putru ja ajasime mu krediitkaardiasja.
Ene käest sain pangakoodid. Eile autos olin just kekutanud, et õnneks on mul see pikk peaparool peas, seda mul töö juures kirjas ei ole. Nüüd kui Nordea neiu seda küsis, oli mökkmökk. Üritasin kõvasti, 8 numbrit sain kokku küll, aga pärast tuli välja, et seal oli nii vana TE krediitkaardi koodi kui ka nati õigeid numbreid.
Kui Ulla ärkas, olid tal eile autos öeldust neli esimest numbrit meeles, oehhh, siis tuli juba nagu luuletus. Katsetasin Sologa – klappis. Helistasin neiule tagasi, tal ka sobis. Olin Havré’s, kui helistas tagasi ja ütles, et nüüd on kaart jälle lahti. Soovitas küll Eestisse jõudes igaks juhuks ära vahetada.



Täna siis käisin lõpuks Strepy-Thieu praamilifti juures ära. Kodust sinna on 18 km rattasõitu. On ikka krdi vägev asi küll. 73 m kanali veetasemete vahe. 1350 tonniseid praame tõstab.


Liftikamber trossidega, misd tundusid üllatavalt peenikesed, nagu niidikesed. Ilmselt suur maja pettis ära. Tegelikult 85 mm jämedused, kokku 37 km trosse.
Väljaspool on suured betoonist vastukaalud.


Veebisait: strepythieu_boat_lift
Kahjuks ei olnud ühtegi laeva jälle, mida tõsta. Rattaga sõitsin kõrvuti ühe tsemendi¬praamiga, aga see sättis end lifti juures mõnusalt kaldasse ja ei kavatsenudki õhku tõusta.

Väntasin ikka kõige üles välja ka, uhhhhh, kus oli tõus. Ja üleval milline vaade! Kahjuks veidi sombune ilm. Kui veid nägemist teravamaks ajada, siis nägi kodulinna torni tipu ikka ka ära


Allasõit selle eest oli meeletu – mitu kilti vabakäigu lendu.

Tagasiteel oli särav päike ja kõva vastutuul.

Koju jõudes ootas eest tantsiv madruseplika …

… kes varsti magama pandi ja kelle und ma valvama jäin. Kuniks teised šoppavad.




Sõidame SHAPE’I, et veel koju ühtteist kaasa võtta, häid juuste, kommi töö juurde ja muud sellist. Poes on nagu aega küll kuni hetkeni, et jube kiire on.
Rando tuleb ka, sõidame koju, viskame asjad kohvrisse, söön jooksu pealt ja sõidame Charleroi’sse. Poole tunniga sõidab ära.
Lennujaam rahvast täis, nojah, koolivaheaeg. Check-in’iga läheb päris palju aega.
Siis väga-väga niuks lahkumine…





Lennuk seekord päris täpselt graafikus. Margo on lennujaamas vastas. Jõuame saatkonnakoju 00.15. Laual aurav kartul (millest erilise pressiga otse taldrikule selline puder tehakse) ja küpsetatud filee. Vaatame veel Margo tehtud filmi Ronist, ülehomme on sünnipäev, siis peab valmis olema. Praegu juba tund ja 5 minutit pikk, paari elukuu jagu materjali veel ees.
Magama veerand kolm.


Teisipäev, 4.aprill


IKEA, IKEA, IKEA
Ega sellesse päeva palju suurt muud ei mahtunudki.
On ikka krdi suur poeke. Kõik, mida kodu ja aia sisustamiseks vaja võib minna. Ja väga normaalse hinnaga. Tõsi, enamasti tehtud Hiinas või mujal sealkandis, aga rootsi disain. Nii et ilusaid asju küll. Isegi mina kui ülišoppamisallergiline tüüp käisin paar tundi päris huviga ringi. Nujah, poes olime küll vist 4 tundi kokku :)

Hommik aga algas Margo masinasaiaga.
Siis saime nende auto ja seiklesime ise linnast välja IKEA’sse. Öösel tulime seda teed lennuväljalt, Margo seletas, kuiväga lihtne on IKEA’sse sõita, aga öine kuulamisvõime, teine suund, kogu see kolmetasandilisus ja sajarealisus ajasid pea ikka segi. Nii et korra õnnestus ikka valele reale jääda ja avastada end ülipikas tunnelis, kuhu me poleks pidanud sattuma. Välja tulime Globeni juures, kust õnneks ei olnud siiski keeruline E4 kiirtee peale tagasi saada.
Tagasitee oleks pidanud veel lihtsam olema, aga ka siis õnnestus üks korralik lisahaak teha. Igatahes peaaegu minutipealt täpselt kokkulepitud ajal kell 5 olime Tyrgatanil saatkonna ees.
Käisime hiina restoranis söömas, väga maitsev 4 eri lihast koosnev toit.
Ja siis jälle 100 kilti teises suunas Kappelskäri laeva peale.
Ööseks sai odav kajut võetud, aga seegi oli küllalt normaalne. Sama suur kui sinnasõites, ainult et ilma aknata. Aga no mida sest aknast öösel pimedas ja magades ikka põrnitseda.

pühapäev, 2. aprill 2006

Mons 8

Pühapäev

Päike särab, teised magavad, ei ole muud varianti, kui ratta selga ja linnast välja. Täna sattun sellisesse paika, kus pole enne olnud. Ja varsti ei saa enam üldse aru, kus olen. Ümberringi põllud, väikesed talud. Sõidan ühest jalgratturite seltskonnast mööda.
Õnneks on Monsi ümbruses lihtne – mõne künka otsast ikka katedraali torn paistab ja nii saab õige suuna jälle kätte. Nii ongi, põldude ja metsade tagant paistab kodulinn.. Teen torninägemise rõõmust pilti. Sama rattaseltskond möödub nüüd minust, jäävad varsti seisma ja põrnitsema, et mida eriskummalist pildistamisväärset ma siis nüüd leidsin.

Suund kodu poole on selge, vihma hakkab tibutama, üritan hästi otse minna. Külamees hõikab bonjour ja veel midagi hästi pikalt. Ma ei oska muud, kui kohtlaselt naeratada ja vastu bonžuuritada.
Kuni ühel hetkel saab tee lihtsalt otsa.
Saab otsa, ja edasi ei lähe. Ja mul ka ei lase minna. Niigi ekstreemekskrementne traktoritee olnud, väljavaade ratas seljas mööda värskeltküntud põldu kabluda ei tundu pühapäeva vääriline olevat.
Lähen tagasi. Külamees räägib jälle pikalt, millest saan nüüd väga hästi aru: „Noh, mis ma ütlesin sulle, tobukott!” …
Vihma hakkab kallama nagu kastekannust. Mitte seal sõelaga osast, vaid üle ääre.
Torni ei paista enam ammu, jõuan lõpuks teeviidani Mons 5 km. Oehh, suund on seega õige ja kodu käega katsuda. Elame veel. Olen õnnelik
~

Ilmub isegi jalgrattatee. Selline nähtus ei ole siin just ülearu tavaline.
Praegu pilti vaadates solvab mind rängalt, et üldse pole näha, kui hullusti tegelikult sajab. Koju jõudes väänasin igatahes kastekannutäie vett riietest välja. Mari rattal pole ju porikaid ka.




Kõik see kamp koos:
* söödud ühine pühapäevahommikusöök
* lauldud pallllju-õnnneeee-jaa-heaaaaad! sünnipäevaJaanikale
* räägitud tervitusjutt sünnipäevaemmele Reetale
* kahele lagunevale toolile öeldud sõimusõnad ja pandud liimi ribide vahele.
* riietatud aknad uutesse kardinatesse.
* pestud uutes riietes aknanäod puhtaks
* tehtud eilsest jääkidest liha-kartuli-salat
aga…
… Maria ise magama jäänud.
Kuigi oli plaan ta autoga uinutada. Päevareis nihkub siis edasi…
Randol jooksuaeg. Oleks tal rattaaeg, oleksin ehk täna teisele ringilegi läinud, aga lipata ei viitsi hästi.




Vahepeal Ullaga lilleturul Kaiale lohutuslilli ostmas, kuna nad peavad meid veel ühe päeva Rootsis taluma.
Lilleturgu hakati juba kokku sättima, siiski saime roosipundi ja Monsi korterisse tuli kaasa sealt ka üks lihavõttekorv. Müüja küsis, et kas gift? No ikka … ja siis pusserdas seal tsellofaani ja roosade lindikestega üldsemitte kihvti asja kokku. Kodus sai see kergendustundega ümbert ära rebitud.
Siit kasvab neile veel üks palm.




Kui kõik olid üles ärganud ja kõik tööd tehtud, startisime Beloeil’i loss vaatama. Reklaampiltidel ilus, päriselt veel vahvam. Uhke 700-aastane Ligne’ printside loss keset vett. 28-hektarine prantsuse stiilis park. Siin mökutame veel veidi sissesõidu silla juures, …


… vaatame ilusate võlvkaartega söögisaali…


Ja siis avastame, et sulgemiseni on jäänud 15 minuti. Ei raatsi selle eest 16 eurot välja käia, sest selle ajaga ei jõua ei kunstinäitust vaadata (15.-19. sajand) ega lossipargiga tutvuda.
Tänu sellele ei pääse me ka lossist läbi ja tagakülge vaatama. Poen ühest kangialusest läbi, jätan tähelepanuta selges prantsuse keeles kirjutatud hoiatuse Privè! ja jõuan juba sobivasse kohta, et just sellelaadne pilt teha ...

… kui tormab kohale parleetav tädi. Muidugi ma saan tast aru. Muidugi ütlen talle, et terribli sorribli, et olen ’so curious stupid tourist’ ja’going away faster than I came here’. Pilt jääbki tegemata ja see siin on pihta pandud internetist.




Tagasiteel tuleb iseenesest välja selline Maleva-filmi ’Kessseee???’ nali, et raudteejaamast kuni koduni on kõigil nägemine häiritud. Foogt Hippolyti (õigemini IT-direktori) osas Rando. Ma ei üritagi seda üles kirjutada, ma ei ole lihtsalt võimeline. Maril on garaažiski veel silmad pisarais. Kõht krambis kõigil, sest ta üritab seletada eelmist naerukrambisituatsiooni – kuidas ta poes matkis ühe mehe aevastust, arvates et see on Rando. Rando oli teisel pool.




Kui me rahuneme, läheme raekoja platsile põllumajandusnäitusele.
Seal on vabaõhukohvikud juba avatud ja kasutusel.













Hobuseid Maria veidi pelgas. Muidu mitte, aga kui liikuma hakkasid, oli jama ...


Suksud olid aga ülivägevad, mitte nagu see nirakas selle vankri ees:












Rando lubas sellise johhen beele endale ka osta, kui maatüki saab. Tagaratas on Mari kõrgune






















Siis proovisime külameeste koduõlut, pingil, mis külmaga on külm ja kuumaga tuline.
Ja mitte ainult meie Randoga ei ole koduõllesõbrad;)




Olen alati arvanud, et Unicorn peaks meenutama hobust...
Igatahes silitas Maria selle kummalise eluka nina ja läksime koju. Kummalisel elukal oli veel veidrusi – taguotsas luuk ja all kumminisad. Ilmselt said linnalapsed näha, kust piim välja tuleb. Pühapäeva õhtuks oli elajas kahjuks tühjaks lüpstud.

laupäev, 1. aprill 2006

Mons 7

Laupäev

Hommikul hästi varakult ratta selga, eile õhtul oli jutt, et kell 10 võiks startida Keukenhoffi.
Sõitsin kiiruga vanu radu, midagi põnevat kaamera ette ei jäänud.
Kodus küll, kohe jäi, üks tore Maria.
Selline hommikuärganu, aga heas tujus. Maria on üldse väga harva halvas tujus. Kui on, siis on selleks ka mingi hea põhjus.
Igatahes oli hea põhjus Maril-Randol magada lasta. Uni on püha.
K
Keukenhoffi sõidu lükkasime sujuvalt edasi mõnda järgmisse aastasse. Ja ilusamasse kevadesse. Hommik oli päikseline, rattasõidust jäi meelde, et päris soe ka. Pudrukeetmist tuli aga Ulla segama jutuga, et tõesti ei ole mõtet Hollandisse sellise ilmaga sõita – vaatas aknast välja, katus puha lumine. No mis krdi jutt! Torman tuppa akna juurde, et tõestada Ulla sügavat nägemispuuet, no mida, mida! Kus see lumi Sul on?
Njah… aprill! Oiii, Ullal head tuju kohe terveks päevaks :))). Nagu ta ise ütles, lausa järgmise aprillini.



Muuseas, krediitkaardi sain eile tagasi, keegi oli ikka leidnud ja Carrefouri infoletti andnud. Oleks ehk saanud tagasi lahtigi teha, aga Nordeas olid kaardilahtitegemisespetsialistid õhtale läinud ja ma ise poleks ka enam kooditabelist numbrit saanud. Esmaspäeva hommikul helistan tööle Enele, võtab sahtlist koodilehe ja loeb mulle ette. Saab viimase päeva siin ja siis Rootsis veel maksevõimelisena end tunda. Praegu nagu ülalpeetav. Viimane sularaha läks Luxembourg’is neegritädile, kes süüa andis.



Kõik hargid alla saanud, mõned poeskäigud tehtud, Belgian Guide 2006 järgi plaanid peetud, stardime kakku. Belgia kakku. Edelas (Brügges) on käidud, seega siis diagonaal peale tõmmatud. Ei, tegelikult sai diagonaal juba Luxiga peale, tänast sõitu võib pigem lõunaretkeks nimetada. Lõuna ajal välja ja lõuna suunas. Stardime päikeses, aga ees on potisinine taevas:
Pilt tehtud liikuvast autost läbi klaasi.


Sihiks on Grottes de Neptune (Neptuni koopad) Petigny Couvin’is. Hea, et maalilistele ahvatlustele tee ääres järele ei anna, kimame otse kohale ja jõuame viimase grupiga maa alla. Osa jõge jääb ka maa peale, nagu näha. Ja Rando leiab ka kevade märke.



Grupp kogutakse kokku, alguses läheme mööda kalju äärt, siis aga koopasse sisse. Giid paneb kolmekeelsed siidiid mängima, nii et ise ei pea midagi rääkima. Prantsuse, flaami ja inglise keeles jutt saadab meid kogu tee.
Koopad on kolmel tasandil, kõige alumisel vesi. Alguses vee poolt uuristatud, siis inimese poolt uuristatud 175 m ja siis maaalune jõgi.


Maria ratsutab alguses issi seljas, pärast kappab ise.








Stalaktiidid ja stalagmiidid, nagu koobastes ikka.
Need siin nagu sookoll Shreki hambad.


Imelikke käike ja uurdeid läks igas suunas, üles, kõrvale ja alla.
Eksimisvõimalusi kui palju ;)
Kartsin märksa klaustrofoobilisemat elamust, aga kuskilt väga pugema ei pidanud, seda ma ei salli.
Igal pool sai vähemalt poolpüsti kõndida.


Riietus, nagu näha, oli meil tõsiste koopauurijate oma :))

Siin oleme juba paadis, maa-alusel jõel, õnneks mitte Toonela.
Maria kartis paadi kõikumist, Mari ja Ulla kartsid Maria kartmist ja paadi kõikumist ja meie Randoga pidime hirmust püksi tegema naiste ja Maria hirmu ja paadi kõikumise pärast.


Maa-alused koopad olid aga imeilusad. Vivaldi mängis, oli valgust ja täielikku pimedust.


Müstiliselt ulatusid valgustatud veest välja rida falloseid.




Paat oli madala süvisega, ilma kiiluta, kõikus tõesti vastikult. Kui ühele küljele kaldus, siis kogu seltskond üritas muidugi seda tasakaalustada. Teisele poole… jne

Ja väga madal oli lagi. Fototamisega ametis olles sain kaks kolakat vastu pead. Teenisin etteheitvaid pilke, ilmselt nii need koopavaringud tavaliselt tekkivad.
Ühte saali paistis looduslik valgus, vesi auras, vaatepilt oli eriti sürr. Kahjuks fotoga seda edasi ei anna.


Viimane saal oli kõige vägevam. Lahti päästeti kosk, mida valgustati erinevat värvi tuledega – punaste, siniste, rohelistega, valge välkvilkuvaga. Mängis võimas muusika, vahepeal kõuemürin, igasugused muud heliefektid.
Pildi peale jäid muidugi vaid häbelikud värvilarakad. Pimedas ei saanud sättida ka säriaegu ega ava, et veidigi paremaid pilte saada.





















Ja siis õnnelikult jälle maapinnal.




Maria on vapper autosõitja, aga vahepeal peab temagi jalgu sirutama.

Tagasiteel pidasime kinni ka l’Eau d’Heure järvede suure tammi ääres, Belgia suurim. Üleval võimas paisjärv, all orus maalilised järved. Vaatetorni saamine osutus liiga keeruliseks, udutasime niisama tammil ja selle ümber. Oleks pidanud veidi suurema ringiga uitama, põnevale hekk-labürindile jäi pihta saamata. Teisest küljest hea, et kõik alles jäid.




Kodus panime viimase Eestist toodud seakäntsaka ahju ja läksime veel linna peale paterdama.



See tänav tuletab väga meelde La Vallettat Maltal.

Rihmad mu ümber ei ole ülesöömise ohutusvööd vaid Maria kandekott.

Seasöömine ja õllejoomine kell 9 õhtul tähendab küll, et homme tuleb rihma järele lasta.

Magama sai mindud kell 12.
Peale mõningaid jooke ja vene jahi eripära.