Hommikul olin kohe peale Rando tööleminemist juba täisvormis ja valmis rattaga ratsutama minema, kui tibu tuli pata-pata – uni läind. Keetsime siis kahekesi putru ja ajasime mu krediitkaardiasja.
Ene käest sain pangakoodid. Eile autos olin just kekutanud, et õnneks on mul see pikk peaparool peas, seda mul töö juures kirjas ei ole. Nüüd kui Nordea neiu seda küsis, oli mökkmökk. Üritasin kõvasti, 8 numbrit sain kokku küll, aga pärast tuli välja, et seal oli nii vana TE krediitkaardi koodi kui ka nati õigeid numbreid.
Kui Ulla ärkas, olid tal eile autos öeldust neli esimest numbrit meeles, oehhh, siis tuli juba nagu luuletus. Katsetasin Sologa – klappis. Helistasin neiule tagasi, tal ka sobis. Olin Havré’s, kui helistas tagasi ja ütles, et nüüd on kaart jälle lahti. Soovitas küll Eestisse jõudes igaks juhuks ära vahetada.
Täna siis käisin lõpuks Strepy-Thieu praamilifti juures ära. Kodust sinna on 18 km rattasõitu. On ikka krdi vägev asi küll. 73 m kanali veetasemete vahe. 1350 tonniseid praame tõstab.
Liftikamber trossidega, misd tundusid üllatavalt peenikesed, nagu niidikesed. Ilmselt suur maja pettis ära. Tegelikult 85 mm jämedused, kokku 37 km trosse.
Väljaspool on suured betoonist vastukaalud.
Veebisait: strepythieu_boat_lift
Kahjuks ei olnud ühtegi laeva jälle, mida tõsta. Rattaga sõitsin kõrvuti ühe tsemendi¬praamiga, aga see sättis end lifti juures mõnusalt kaldasse ja ei kavatsenudki õhku tõusta.
Väntasin ikka kõige üles välja ka, uhhhhh, kus oli tõus. Ja üleval milline vaade! Kahjuks veidi sombune ilm. Kui veid nägemist teravamaks ajada, siis nägi kodulinna torni tipu ikka ka ära
Allasõit selle eest oli meeletu – mitu kilti vabakäigu lendu.
Tagasiteel oli särav päike ja kõva vastutuul.
Koju jõudes ootas eest tantsiv madruseplika …
… kes varsti magama pandi ja kelle und ma valvama jäin. Kuniks teised šoppavad.
Sõidame SHAPE’I, et veel koju ühtteist kaasa võtta, häid juuste, kommi töö juurde ja muud sellist. Poes on nagu aega küll kuni hetkeni, et jube kiire on.
Rando tuleb ka, sõidame koju, viskame asjad kohvrisse, söön jooksu pealt ja sõidame Charleroi’sse. Poole tunniga sõidab ära.
Lennujaam rahvast täis, nojah, koolivaheaeg. Check-in’iga läheb päris palju aega.
Siis väga-väga niuks lahkumine…
…
Lennuk seekord päris täpselt graafikus. Margo on lennujaamas vastas. Jõuame saatkonnakoju 00.15. Laual aurav kartul (millest erilise pressiga otse taldrikule selline puder tehakse) ja küpsetatud filee. Vaatame veel Margo tehtud filmi Ronist, ülehomme on sünnipäev, siis peab valmis olema. Praegu juba tund ja 5 minutit pikk, paari elukuu jagu materjali veel ees.
Magama veerand kolm.
Teisipäev, 4.aprill
IKEA, IKEA, IKEA
Ega sellesse päeva palju suurt muud ei mahtunudki.
On ikka krdi suur poeke. Kõik, mida kodu ja aia sisustamiseks vaja võib minna. Ja väga normaalse hinnaga. Tõsi, enamasti tehtud Hiinas või mujal sealkandis, aga rootsi disain. Nii et ilusaid asju küll. Isegi mina kui ülišoppamisallergiline tüüp käisin paar tundi päris huviga ringi. Nujah, poes olime küll vist 4 tundi kokku :)
Hommik aga algas Margo masinasaiaga.
Siis saime nende auto ja seiklesime ise linnast välja IKEA’sse. Öösel tulime seda teed lennuväljalt, Margo seletas, kuiväga lihtne on IKEA’sse sõita, aga öine kuulamisvõime, teine suund, kogu see kolmetasandilisus ja sajarealisus ajasid pea ikka segi. Nii et korra õnnestus ikka valele reale jääda ja avastada end ülipikas tunnelis, kuhu me poleks pidanud sattuma. Välja tulime Globeni juures, kust õnneks ei olnud siiski keeruline E4 kiirtee peale tagasi saada.
Tagasitee oleks pidanud veel lihtsam olema, aga ka siis õnnestus üks korralik lisahaak teha. Igatahes peaaegu minutipealt täpselt kokkulepitud ajal kell 5 olime Tyrgatanil saatkonna ees.
Käisime hiina restoranis söömas, väga maitsev 4 eri lihast koosnev toit.
Ja siis jälle 100 kilti teises suunas Kappelskäri laeva peale.
Ööseks sai odav kajut võetud, aga seegi oli küllalt normaalne. Sama suur kui sinnasõites, ainult et ilma aknata. Aga no mida sest aknast öösel pimedas ja magades ikka põrnitseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar