Päike särab, teised magavad, ei ole muud varianti, kui ratta selga ja linnast välja. Täna sattun sellisesse paika, kus pole enne olnud. Ja varsti ei saa enam üldse aru, kus olen. Ümberringi põllud, väikesed talud. Sõidan ühest jalgratturite seltskonnast mööda.
Õnneks on Monsi ümbruses lihtne – mõne künka otsast ikka katedraali torn paistab ja nii saab õige suuna jälle kätte. Nii ongi, põldude ja metsade tagant paistab kodulinn.. Teen torninägemise rõõmust pilti. Sama rattaseltskond möödub nüüd minust, jäävad varsti seisma ja põrnitsema, et mida eriskummalist pildistamisväärset ma siis nüüd leidsin.
Suund kodu poole on selge, vihma hakkab tibutama, üritan hästi otse minna. Külamees hõikab bonjour ja veel midagi hästi pikalt. Ma ei oska muud, kui kohtlaselt naeratada ja vastu bonžuuritada.
Kuni ühel hetkel saab tee lihtsalt otsa.Saab otsa, ja edasi ei lähe. Ja mul ka ei lase minna. Niigi ekstreemekskrementne traktoritee olnud, väljavaade ratas seljas mööda värskeltküntud põldu kabluda ei tundu pühapäeva vääriline olevat.
Lähen tagasi. Külamees räägib jälle pikalt, millest saan nüüd väga hästi aru: „Noh, mis ma ütlesin sulle, tobukott!” …
Vihma hakkab kallama nagu kastekannust. Mitte seal sõelaga osast, vaid üle ääre.
Torni ei paista enam ammu, jõuan lõpuks teeviidani Mons 5 km. Oehh, suund on seega õige ja kodu käega katsuda. Elame veel. Olen õnnelik
~
Ilmub isegi jalgrattatee. Selline nähtus ei ole siin just ülearu tavaline.Praegu pilti vaadates solvab mind rängalt, et üldse pole näha, kui hullusti tegelikult sajab. Koju jõudes väänasin igatahes kastekannutäie vett riietest välja. Mari rattal pole ju porikaid ka.
Kõik see kamp koos:
* söödud ühine pühapäevahommikusöök
* lauldud pallllju-õnnneeee-jaa-heaaaaad! sünnipäevaJaanikale
* räägitud tervitusjutt sünnipäevaemmele Reetale
* kahele lagunevale toolile öeldud sõimusõnad ja pandud liimi ribide vahele.
* riietatud aknad uutesse kardinatesse.
* pestud uutes riietes aknanäod puhtaks
* tehtud eilsest jääkidest liha-kartuli-salat
aga…
… Maria ise magama jäänud.
Kuigi oli plaan ta autoga uinutada. Päevareis nihkub siis edasi…
Randol jooksuaeg. Oleks tal rattaaeg, oleksin ehk täna teisele ringilegi läinud, aga lipata ei viitsi hästi.
Vahepeal Ullaga lilleturul Kaiale lohutuslilli ostmas, kuna nad peavad meid veel ühe päeva Rootsis taluma.Lilleturgu hakati juba kokku sättima, siiski saime roosipundi ja Monsi korterisse tuli kaasa sealt ka üks lihavõttekorv. Müüja küsis, et kas gift? No ikka … ja siis pusserdas seal tsellofaani ja roosade lindikestega üldsemitte kihvti asja kokku. Kodus sai see kergendustundega ümbert ära rebitud.
Siit kasvab neile veel üks palm.
Kui kõik olid üles ärganud ja kõik tööd tehtud, startisime Beloeil’i loss vaatama. Reklaampiltidel ilus, päriselt veel vahvam. Uhke 700-aastane Ligne’ printside loss keset vett. 28-hektarine prantsuse stiilis park. Siin mökutame veel veidi sissesõidu silla juures, …
… vaatame ilusate võlvkaartega söögisaali…
Ja siis avastame, et sulgemiseni on jäänud 15 minuti. Ei raatsi selle eest 16 eurot välja käia, sest selle ajaga ei jõua ei kunstinäitust vaadata (15.-19. sajand) ega lossipargiga tutvuda.Tänu sellele ei pääse me ka lossist läbi ja tagakülge vaatama. Poen ühest kangialusest läbi, jätan tähelepanuta selges prantsuse keeles kirjutatud hoiatuse Privè! ja jõuan juba sobivasse kohta, et just sellelaadne pilt teha ...
… kui tormab kohale parleetav tädi. Muidugi ma saan tast aru. Muidugi ütlen talle, et terribli sorribli, et olen ’so curious stupid tourist’ ja’going away faster than I came here’. Pilt jääbki tegemata ja see siin on pihta pandud internetist.
Tagasiteel tuleb iseenesest välja selline Maleva-filmi ’Kessseee???’ nali, et raudteejaamast kuni koduni on kõigil nägemine häiritud. Foogt Hippolyti (õigemini IT-direktori) osas Rando. Ma ei üritagi seda üles kirjutada, ma ei ole lihtsalt võimeline. Maril on garaažiski veel silmad pisarais. Kõht krambis kõigil, sest ta üritab seletada eelmist naerukrambisituatsiooni – kuidas ta poes matkis ühe mehe aevastust, arvates et see on Rando. Rando oli teisel pool.Kui me rahuneme, läheme raekoja platsile põllumajandusnäitusele.
Seal on vabaõhukohvikud juba avatud ja kasutusel.
Hobuseid Maria veidi pelgas. Muidu mitte, aga kui liikuma hakkasid, oli jama ...
Suksud olid aga ülivägevad, mitte nagu see nirakas selle vankri ees:Rando lubas sellise johhen beele endale ka osta, kui maatüki saab. Tagaratas on Mari kõrgune
Siis proovisime külameeste koduõlut, pingil, mis külmaga on külm ja kuumaga tuline.
Ja mitte ainult meie Randoga ei ole koduõllesõbrad;)
Olen alati arvanud, et Unicorn peaks meenutama hobust...
Igatahes silitas Maria selle kummalise eluka nina ja läksime koju. Kummalisel elukal oli veel veidrusi – taguotsas luuk ja all kumminisad. Ilmselt said linnalapsed näha, kust piim välja tuleb. Pühapäeva õhtuks oli elajas kahjuks tühjaks lüpstud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar