esmaspäev, 25. juuni 2007

Jaanilaupäev. Kolmes vaatuses

1. vaatus
Mulgi-Jaani triatlon, poole olümpiadistantsine. Ujumine Viljandi järves, 19 kraadine vesi ja tuuline ilm selgelt liiga külm minusugusele antihülgele võistlemiseks. Peab ikka ujumiskalipso muretsema. Kes aitaks?
Ratas oli ok, tuulessõit seekord lubatud, sain ennast ühele kõvemale paarile sappa haakida ja tükk aega üle 40-st kiirust kannatada. Kui ühe kurvi järel väike vahe sisse jäi, siis oli kääks, enam kinni ei püüdnud, vastutuules, no way..
Jooks.. elu raskeim rada, raudselt. Algus kohe järve äärest otse üles linna, sellest kuulsast trepimäest... väga hingeline :) St hing nööriga kaela küljes. Empire State Buildingu trepp tunneks ilmselt piinavat piinlikkust selle kõrval. Varvastel mööda lõputuid trepiastmeid, kanda alla surudes sai küll rattasõidul tulnud säärekrambist lahti, aga üleval oli silme ees kaunis hall. Püüdsin end lohutada mõttega, et kõrgeim punkt on käes, küllap rada nüüd kuidagi vaikselt järve poole alla tiksub. Jajah ... siis tuli veel 3 (jah, kolm) pea samasugust tõusu lossimägedes, mõni oluliselt järsemgi. Ja laskumised olid ka sellised seinakad, kus tuli end tagasi hoida, puhkamisest polnud juttugi. Lisaks hammustav päike turjal. Aeg siiski minuti võrra paremgi, kui eelmise nädala Melliste siledal maanteerajal. Aga siis piinasid ka jooksu ajal säärekrambid.
Mõnus, igatahes,
... eriti lõpetamise järel :)
väga hea tunne eneseteostusest, tahtejõuproovi läbitegemisest.
Järgmisel pühapäeval Pühajärves olümpiadistants - 1.5+40+10.

Teine vaatus.

Tamme talu, 3 km Viljandist. Väga lahe koht. Julgen soovitada, Kissu ilmselt ka. Kissude seltskond pidas seal jaanilaupäeva ja üht sünnipäeva. Mina käisin seal vaid korraks pesemas (triatloni make-up maha.. jah Krissu, need olid maalitud numbri jäljed põsel, mitte halvasti aetud habe, irw), söömas ja joomas, viit miinust mängimas ja vette kukkumas. Ohjeldamatult naermas ka.


Õhtune kojusõit oli üks suur võitlus unega. Kolm korda pidasin auto kinni, tuulutasin veidi pead.
Ja tegin pilte jaanilaupäevasest Eestimaast.



Metskitsi nägin tee ääres, aga pildile ei saanud. Faunast seega vaid vihje müstilistele käsukonnadele ja pilt värskeltkoorunud hundinuiabeebidest.




Liiklus oli hõre, politseinikke vist rohkem kui liiklejaid. Kiirusehoidja oli abiks, et juhuslikult jalg liiga kaugele ei vajuks.
Nagu näha, püsisin täpselt lubatud kiiruses :), kell 8 õhtul oli 21 kraadi sooja, Päikegi piilus vahel pilve tagant, üldse mitte tüüpiline jaaniõhtu. Ja ei läinud sugugi kokku halva ilmaennustusega.

Kolmas vaatus.
Ullaga kodus. Viinamarjad ja juust, punane vein, grillitud kanafilee gruusiapärases marinaadis, küpsetatud šampinjonid sinihallitusjuustuga ja tomatid, veel punast veini ... mõnus.
Meie miniküla jaanituli jäi juba teist aastat järjest ära, enamus rahvast tundus olevat kuskile mujale sõitnud ja tegelikult ei lubatagi Tallinnas suuri eralõkkeid teha. Kevadel kogutud suur oksahunnik jääb ilmselt hooletut suitsetajat või eiteakeda ootama.
Meie roostes grillitünni sisse sai siis tehtud oma väike jaanituli. Andis meeleolu küll..

laupäev, 9. juuni 2007

Island. Strokkur ja muud imeasjad

Täna Reykjavikist eemal, kaheksatunnine sõit mööda Islandit. Mõte ära vaadata põhiatraktsioonid - piimajõed ja pudrumäed. Või mis iganes ette satub, ühesõnaga.
Esimene oli kohe linnaserval - mahajäetud IKEA hiigelhoone. Ei läinud halvasti neil, vastupidi, kolisid uude ja suuremasse.

Võiks võtta jõepileti ja minna lõhet püüdma. 3000 EUR 8 tundi. Jah, kolm tuhat. Eurot. Aga Eric Clapton ja prints Charles just käisid.
Forell on puhta prügikala - 100 euro eest saab terve hooajapileti. Aga kala söövad islandlased muidugi kõvasti, 40 kilo aastas iga väiksemagi nina kohta.

Hea, et keegi räägib, kes, kus ja miks. Endal on piinlik, et enne sõitu ei jõudnud midagi Islandist täpsemalt lugeda. Standardteadmised vaid - Björki on kuulatud, Laxnessi on loetud, pildil liustikke ja geisreid nähtud, Islandi riiklik eestisõbralikkus tuntud.
Nüüd sai ka Laxnessi maja nähtud. Muuseum, ilus vanaaegne Rolls Royce ukse ees.

Maa on karm, aga inimesed sõbralikud (1 mõrv aastas, 2007. aasta oma on juba ära tehtud ) ja viljakad (Islandi naised Türgi järel 2. kohal).

Þingvellir.

Aastal 930 asutati seal saare AlÞing, mis on Euroopa vanim siiani tegutsev parlament. Selline vabaõhuvärk- pildil on näha - seal kus on lipp, sellel platookesel kogunes valitud seltskond ja hääletas riigiasju. Allpool kogunes muud rahvast, kes sai siis kohe nn 'Riigi Teataja' kaudu infot.

Need veidrad tähed, jah? Islenska on lähedaseim fääri keelele, norrakad saavad ka midagi pihta, aga üldiselt kaunis eripärane asi.
Mujal tundmatud tähed on þ (þorn), mida hääldatakse nagu inglise helitut th-i (näiteks thin). Ja ð (edh) nagu inglise heliline th (näiteks this) - Islandi ametlikus nimetuses Lýðveldið Ísland.

Þingvellir asub joonel, kus kaks maakera katteplaati - Ameerika ja Euraasia oma -teineteisest tohutu kiirusega lahku löövad - umbes 2 cm aastas. Seda on tõesti palju ja mis sealt vahest kõik välja võib tulla, on ettearvamatu. Praegugi on see kant eriskummalise välimusega, vaata kasvõi juuresolevaid pilte, nagu muinasjutumaa. Sügavad kanjonid, kummaline katkine või kortsus maapind, eemal järve taga lausa suitsusambad. Põrgulik ..

Teed on karmid, enamusele neist on kaardil märgitud juurde tähis 4x4, ehk siis Smardiga pole sinna asja, pigem sedatüüpi erivarustusega monstrumitega. Ja jeepe on seal tõesti isegi rohkem kui Eestis :P

Teede ääres on vaatamist igal silmapilgul. Eelkõige kõrvulukustavalt ilus loodus, mäed, liustikud neil, aga ka omapärane islandlik arhitektuur.
Ainsad põlisasukasloomad on rebased. Kohalik mets on aga selline, et rebase turi paistab igatahes kaugele välja.
Muid loomi on sinna ikka ka toodud. Eelkõige lambaid. Keda ka igal moel menetletuna igas söögikohas menüüs näha on. Jah, ka mereandide restoranis. Ja kelle villast igasuguseid pehmeid ja veidi karusemaid asju tehakse.

Mäed ei ole väga kõrged, aga neil õnnestub tihti pilved ära rääkida ja tipud neisse peita, nii et jääb suursugune pamiiri mulje.

Aasta keskmine temperatuur on +5 kraadi, nii et päris täpselt nagu meie koduses külmkapis. Väga suuri kõikumisi siiski pole, suvel harva üle +10, talvel harva alla -10. Aga inimeste eluiga on pikk, Euroopa kõrgeim. Eks külmkapis säilivadki asjad ju paremini. Lahutuvus on samas äärmiselt kõrge. Inimesed elavad ju nii vanaks, ei viitsi nii pikalt koos elada.


Gullfoss
ehk Kuldne Kosk Hvítá jõel. Võimas vaatepilt, vägev helitaust. Ta ei ole Islandi kõrgeim, kaugeltki mitte, aga kuuldavasti ilusaim oma kolmetasandilise kaskaadiga. Langev vesi tekitab udu, lausa vihma, mis alumisele platoole ronijaile pähe ja objektiividele sajab.
Allalangenud vesi voolab edasi sügavas-sügavas kanjonis.
Siin väike fotokaga tehtud hädine videoke ka:


Geysir

see nüüdseks impotentne geiser on andnud nime kõikidele maailma geisritele. Vaikselt puhub auru veel, aga korralikku purset enam pole oodata.


Samas kõrval on aga Strokkur, mis paneb hea vurtsu tavaliselt umbes iga 8 minuti tagant. Nõme on seda fotokasse püüda, just siis, kui kui väsid ootamast ja fotoka alla lased, ta purskab. Ja kui siis vaatad kella ja plaanid oodata enamvähem 8 minutit, paneb ta järgmise litaka 3 minuti pärast.
Ja kui siis lõpuks ära ootad, osutub ta hiljem poolenisti kaadrist väljas olevaks, napid paar sekundit ju seda pilti püsib.Videolõiguke on siiski olemas:

Vesi on muidugi väga kuum, Strokkuri all 270 kraadi, jahedas õhus küll jahtub kiiresti, aga igal aastal oskab hulk inimesi end päris korralikult ära põletada.

Liustikele ehk jökullidele kahjuks ei roninud, ei jõua ju kõike ühe päevaga.

Islandil on umbes 30 aktiivset vulkaani, tuntuim neist Hekla, aga kõige tegusam on Laki - 35 km pikk lõhe maa sees, kust kogu pikkuses aegajalt mõnda sahmakat võib oodata. Peale nende aktiivsete on veel umbes 200 rahulikumat tulemäge. Me pidime esmaspäeval kindlalt tööle, mitte põletushaavu ravima minema, nii et käisime ühes täitsa maharahunenud kohas, nägi välja nagu Kaali meteoriidikraater, selle vahega, et mürts ei tulnud sinna mitte ülevalt vaid alt. Panoraampildil on liitekohadefekt küljes, aga noh, võtame seda nagu oleks see pilt mul tükk aega taskus kokkumurtuna olnud :P

Selliseid pisemaid maalilisi kosekesi on seal vist igal jõel iga natukese aja tagant. Selle nimi on Faxi.


Õhtul sõidame veel Keflaviki suunas maa edelanurka. Eriliselt sürr maapind.

Ja läbi laavakivisse näritud käigu









jõuame hoopis kummalisse paika - Blue Lagooni. Kindlasti üks veidramaid veekogusid üldse maa peal. Müstiliselt sinist värvi kuuma ja väga soolase veega järv.
Vesi 35-40 kraadi, põhjas musta värvi laavaliiv, kaldakividel ladestunud valge sool. Pildid on suht öised. Nii öö, kui seal üldse olla sai, pigem oli asi väga pilvises taevas.
Järve serval olid kastikesed valge kipsitaolise möksiga, mida kõik endale näo peale määrisid. Pidavat veel ilusamaks tegema kui oled. Sai laenutada pisikesi haamrikesi juhuks, kui seda möginat õigel ajal maha ei taibanud pesta ;) Tegelikult on see vist kvartsmuda, kui ma nüüd õigesti mäletan.
Võib lasta endale kuumast kosest vett pähe (või riideid seljast... kahjuks polnud sellist õiget paparazzikätt, et momendile jaole saada :P)
Hingematva lõhnaga aurusaun on laavakoopas.
Pärast kõike seda kuuma-, muda- ja soolaelamust ei ole kahju teha endale välja elu kalleim õlu - o,33-ne purgikesekene 500 islandi krooni. No kas ei ole tahtmine mitte 5-ga vaid 50-ga jagada :)


Öösel veel üks argentiina stiilis vägev söömaaeg, kolmetunnine uni ja siis lennukisse ja sooja kodumaa poole. Imelik jah, tavaliselt võtab reisilt tulles vastu kontrastelt külm Tallinn, seekord siis vastupidi. Mingi tehniline rike Reykjavikis jättis meid Stockholmis Tallinna lennukist maha. Nii et kojusõidule läks ajavahega kokku 13 tundi. Ei olegi nii pisike see Euroopa.

Tagasi tahaks küll, väga palju imepärast jäi nägemata.
Vaalad jäid vaatamata. Sadamast viivad pisikesed laevad merele ja hinna sisse on garanteeritud vaala nägemine. Kui vähegi silmad lahti hoiad. No 90%-se tõenäosusega. Kui ei näe, saad uue sõidu tasuta.
Ja kivi üle polaarjoone viskamata. Vähemalt sain teada, et pebble tähendab inglise keeli merekivi. Kuidas see prantsuse keeles oligi? Igal reisil on ikka nende merekividega mingi kamm :)

reede, 8. juuni 2007

Island. Reykjavik

Paaripäevane reis täiesti teistsugusesse maailma. Täiesti, täiesti.
Loodus on nagu kuskil teisel planeedil - tuld ja vett purskab maa seest, maa ise ei ole ka nagu päris maa vaid pigem marss. Aga inimesed seal elavad. Tervelt 310 tuhat tükki, kellest enamus elab Reykjavikis ja selle lähiümbruses. Vulkaaniline saar, maapind koosnebki tardunud laavast ja tuhast. Island asub täpselt Atlandi hotspoti kohal, nii et seal on madistamist olnud ja tuleb veel. Mingit suuremat latakat pidi oodatama lähiajalgi. Meie saime enne tulema.


Esimesed proovijad olevat olnud iiri mungad 8. sajandil, aga neile see värk ikka ei istunud ja läksid koju tagasi. Võibolla ka sellepärast, et 9. sajandil saabusid skandinaaviast viikingid, kes asju omamoodi tahtsid sättida.

Esimesel päeval saigi Reykjavikis ja selle ümbruses ringi sõidetud. Maailma põhjapoolseim pealinn on suur madal küla, majad enamasti kivist, väga paljud vooderdatud plekiga, mis kaugelt vaadates isegi natuke püstlaudise moodi välja näeb. Aga puid on sel saarel ju häbematult vähe, need vähesedki lauad, mis siin-seal ikka silma torkavad, on kuskilt kaugelt raske vaevaga sisse toodud. Umbes nii nagu juuresoleval pildil näha.



Esimese asjana näidati meile bussiaknast valget maja, kus Reagan ja Gorbatshov 1989. aastal kokku said ja külma sõja lõpetamist alustasid.
Hea et niigi läits.


Vanad puumajad on neil linnaserva kokku tassitud ja seal saab ringi traavida. Nagu meil vabaõhumuuseumis, ainult raha ei taheta.
Muidu tuleb seal iga asja eest küll hullumoodi raha välja käia. Küll sai vaieldud esimesel päeval ühe meie teadjainimesega, et kohalik kroon tuleb viiega jagada, et hind eesti kroonidesse saada. Kogu aeg oli tunne, et vähemalt 50-ga tuleks seda teha...

Aga see väike külake oli hästi armas, teistmoodi igatahes, kui meil.


Ilm sattus ilus, päikseline, aga palju jahedam kui Eestis - nii 9 kraadi ümber kogu aeg.
Kõik hooned olid aga hästi soojad, nojah, see soojus ronib neil ju vägisi ja praktiliselt jumalamuidu maa seest tuppa. 90 protsenti küttest tuleb kuumast veest, mis volilt maa alt võtta. No mingid kulud seal ikka on - see umbes 300-kraadine vesi tuleb kokku koguda ja majadesse transportida. Päris iga maja all ei ole auku, kust maapõuest kuum vesi põranda alla sooja tegema voolaks.
Igaks juhuks on majadele ikka soojustust peale sätitud. Näiteks sellist mättakujulist. Made in Island.


Ühes sellises kuumaveekogumise tünnis käisime ka. Õigemini pärlis (Pearl), mis nende vahel oli. Vaatasime kena vaadet linnale ja oma peegelpilti.

Aga linn on tõeliselt kummaline. Kogu aeg on selline tunne, et see ei ole päris, on mängult. Püsti pandud selleks, et näidata - jaa, meil on ka linn, me elame majades. See ümbrus eeldaks nagu hoopis midagi muud, mida, ma ei oska öelda :)
Kogu maastik on nii sürr, et selline tavaline karpmajasus nagu ei sobi sinna.


Saabumisõhtul proovisime kohalikku kalakultuuri.
Kõike mis merest tuuakse ja mis liigutab, oli võimalik saada, valida oli raske. Et laiemat pilti saada, tellisin assortii, mis topeltkõrgusega pissipoti sees mulle lauale toodi. No seal oli ikka tõesti kõike...
Sellise omapärase võõra kastmega, nagu veidi suitsune, veidi hapukas... Aga noh, eksootikat saigi ju otsitud, ei ole ma ju ühe suure riigi, nimesid nimetamata, turist, kes vigiseb ja trambib jalgu, kui võõral maal ei ole hamburger täpselt sama maitsega nagu kodus Kentuckys.

Hotelli sai liigutud siis, kui kodus juba pool neli. Kolmetunnine ajavahe ja midnight sun ajasid ajast ja asjadest arusaamise ikka täitsa sassi.
Island on põhjamaa. Kaardi peal oligi ühe ülemise serva neeme juurde kirjutatud, et 'siia tulevad turistid, et loopida rannakive üle põhjapolaarjoone'.
Polaarpäev oleks kena asi küll, kui teine pool aastat pikka ööd ei oleks. Metsik kaamos ikka küll. Kujutan ette, kuidas seal eluliinil on tööd sel ajal.
- hirmus masendus on peal..
- njaaa. kas enesetapule olete ka mõelnud?
- ei ole
- aga ehk tasuks?

Hotelli hommikusöök oli kaunis niru - ei midagi sooja peale vahvlite, mida võis ise masinaga küpsetatada. Vahtrasiirupiga .. päris nämm. Toore salati peale valamiseks oli kalamaksaõli ... hee, see sai isegi ära proovitud :) Muidugi tuli lapsepõlv meelde. Võibolla mul sellepärast ongi sellised kondid, mis ka rängas rattaavariis katki ei lähe. Aga see õli kurnahk tuletas end ikka pool päeva meelde.
Palju on 24h kauplusi, üks neist lausa meie hotelli all. Näeb välja nagu discounter, aga hinnad on nagu Aleksanterinkatu Stockmannis.
Ja on veel muid asutusi, mis on avatud sellisel ajal. Suur punane silt .. võiks arvata, et kirjatarvete kauplus, sest nimi on PEN. Aga kui teada, et Islandi riigitähis veebimaailmas on .is, on asi selge.

Teisel õhtul otsustasime tradistioonilisema steak-house'i kasuks. Üllatati meid ankeediga - pisteti pihku ja ole hea täida ära - laua number (see oli metallplaadiga laua sees), oma nimi ja siis mida mida see nimi soovib starteriks, mida pearoaks, kas väga veriselt või veretult jne. Märkustesse sai näiteks kirjutada et 'today, please'.

laupäev, 2. juuni 2007

Il Corvo



Ja ikka armastan muinasjutte.
Tänane rongalugu (Il Corvo Linnateatris) läks täie ette.
Oli südantlõhestavat traagikat,




pisarateni naeru

ja ka õnnelik lõpp. Kõik nagu peab.
Suur aitäh piletikinkijatele!
Lavaauku sumedat suveõhtut ei mahtunud, paks talvejope oli õnneks kaasas. Et siiski kaunis leige oli, andis hiljem vesisest ninast aimata - etendus haaras täiega kaasa ja ei tundnud midagi.
Commedia dell'arte oma ehedamal kujul, vahvalt mõningaid reegleid rikkudes. Näiteks kui alamklassi Truffaldino tähtsa sõnumi edastamiskes kõrgstiilset 11-silbilise reaga luulekeelt kasutab. Millest ta küll poole peal ära väsib.

Pantalone on vahepeal admiraliks saanud ja ei ole enam nii loll. Ainult natuke.
Oli kuningaid ja printsesse, jaburaid teenreid, naeruvääne toaneitsi ja lollid ministrid.
Kaks täiesti mõttetut meest, üks nagu soe õlu külmas saunas, teine nagu külm naine kuumas voodis, tolknesid tihti laval. Siin üks lõiguke -- sääsk palub end säästa ärasöömisest, tal endal kõht väga tühi, kodus 6 miljonit last ja naine jälle rase. Milles ta küll ise süüdi on. Igatahes saab ta väikese kõhutäie:


Mis sai kahest tuvist katusel, ma ei räägi, aga juba selle pärast tasub minna lugu vaatama, see oli nii ilus!
Eks sealt laia tarbesse paroole kindlasti tuleb. Nagu näiteks Truffaldino suure vihaga Brighellale öeldud: "Sina mind sitta juba ei puuduta!"

Soovitan, soovitan kindlasti. Nüganen juba jama ei tee.
Eile oli alles teine etendus, veidi kohmetu ja väikeste veakestega, aga kogu seda asja ei saagi liiga tõsiselt võtta.
Lavakujundus oli äge, Iir Hermeliin asja kallal olnud. Mööda aida tänavat sõitis isegi päris laev. Autod ja jalakäijajad sinna sel ajal ei pääsenud.



T 05.06

Andres Laasik otsib Päevalehes mingit i täppi sellele etendusele ... ma ei tea, minu arust oli see piisavalt täpiline. Ja üks suur täpp oli ka minu arust: no et kui mitte kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.

reede, 1. juuni 2007

Maijooksud




Tõesti mais enamasti jooksud - 250 km, ratast vaid 120, ujumist 5. Kokku 23 tundi trenne. Orienteerumisega võib rahul olla, neljapäevakutel ikka mingil põhjusel sarja liider, aga see rõõm saab kohe otsa - Islandisõit sunnib nüüd neljapäeval ühe korra vahele jätma.