laupäev, 2. juuni 2007

Il Corvo



Ja ikka armastan muinasjutte.
Tänane rongalugu (Il Corvo Linnateatris) läks täie ette.
Oli südantlõhestavat traagikat,




pisarateni naeru

ja ka õnnelik lõpp. Kõik nagu peab.
Suur aitäh piletikinkijatele!
Lavaauku sumedat suveõhtut ei mahtunud, paks talvejope oli õnneks kaasas. Et siiski kaunis leige oli, andis hiljem vesisest ninast aimata - etendus haaras täiega kaasa ja ei tundnud midagi.
Commedia dell'arte oma ehedamal kujul, vahvalt mõningaid reegleid rikkudes. Näiteks kui alamklassi Truffaldino tähtsa sõnumi edastamiskes kõrgstiilset 11-silbilise reaga luulekeelt kasutab. Millest ta küll poole peal ära väsib.

Pantalone on vahepeal admiraliks saanud ja ei ole enam nii loll. Ainult natuke.
Oli kuningaid ja printsesse, jaburaid teenreid, naeruvääne toaneitsi ja lollid ministrid.
Kaks täiesti mõttetut meest, üks nagu soe õlu külmas saunas, teine nagu külm naine kuumas voodis, tolknesid tihti laval. Siin üks lõiguke -- sääsk palub end säästa ärasöömisest, tal endal kõht väga tühi, kodus 6 miljonit last ja naine jälle rase. Milles ta küll ise süüdi on. Igatahes saab ta väikese kõhutäie:


Mis sai kahest tuvist katusel, ma ei räägi, aga juba selle pärast tasub minna lugu vaatama, see oli nii ilus!
Eks sealt laia tarbesse paroole kindlasti tuleb. Nagu näiteks Truffaldino suure vihaga Brighellale öeldud: "Sina mind sitta juba ei puuduta!"

Soovitan, soovitan kindlasti. Nüganen juba jama ei tee.
Eile oli alles teine etendus, veidi kohmetu ja väikeste veakestega, aga kogu seda asja ei saagi liiga tõsiselt võtta.
Lavakujundus oli äge, Iir Hermeliin asja kallal olnud. Mööda aida tänavat sõitis isegi päris laev. Autod ja jalakäijajad sinna sel ajal ei pääsenud.



T 05.06

Andres Laasik otsib Päevalehes mingit i täppi sellele etendusele ... ma ei tea, minu arust oli see piisavalt täpiline. Ja üks suur täpp oli ka minu arust: no et kui mitte kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.

2 kommentaari:

Mari ütles ...

Me kohe teadsime, et teile see meeldib :)
Mulle meeldis jällegi see, et emme nii südamest naeris. Ma esimene kord teksti üldse ei kuulnud, sest sellel taustanaerul oli selle soome naerulaulu efekt.

ulla ütles ...

Nojah, Mari, need olid sellised naeruteraapiahetked, kus naerutamine oli ülesehitatud lihtsusele ja näitlejameisterlikkusele :) Aga muidu oli etendus vägagi sügava alltekstiga (vähemalt minu jaoks) ja rohkete dilemmadega, mis kõik väga edukalt tänapäeva konteksti ületoodavad. Näiteks, mida teha kui pead varjama saladust, mille avalikuks tegemine muudaks mitmete inimeste saatust. Hoida endale, siis teevad need, kelle eest saladust hoiad, oma järeldused ainult sinu välise käitumise pealt, mis omakorda tähendab sulle endale hukatust..... Ja siis see etenduses figureerinud supernõuandja, kes pea raiumise läbi hukkamisele määratud inimesele soojalt soovitab „....peaasi on mitte pead kaotada....” :P (Sundis mind kiiresti sisekaemusele, et ega, jumala pärast, ma ise millegi sellisega oma rohkete nõustamiste jooksul hakkama pole saanud... Uhh, vähemalt selles osas oli mälu minu poolt ;) )
Olen issiga vägagi sama meelt, et ehtnüganenlikult hästi valitud ja lavastatud etendus. Etenduse algus ja lõppgi omavahel ilusasti raami moodustamas....
Ja teile omaselt, kullakesed, taas üks nutikas pulma-aastapäevakingitus: saata vanemad teatrisse ning „sundida” neid ühes suunas vaatama :D Või mis? Igal juhul, saime tõelise naudingu, mille eest suur aitäh teile!