Island. Reykjavik

Paaripäevane reis täiesti teistsugusesse maailma. Täiesti, täiesti.
Loodus on nagu kuskil teisel planeedil - tuld ja vett purskab maa seest, maa ise ei ole ka nagu päris maa vaid pigem marss. Aga inimesed seal elavad. Tervelt 310 tuhat tükki, kellest enamus elab Reykjavikis ja selle lähiümbruses. Vulkaaniline saar, maapind koosnebki tardunud laavast ja tuhast. Island asub täpselt Atlandi hotspoti kohal, nii et seal on madistamist olnud ja tuleb veel. Mingit suuremat latakat pidi oodatama lähiajalgi. Meie saime enne tulema.


Esimesed proovijad olevat olnud iiri mungad 8. sajandil, aga neile see värk ikka ei istunud ja läksid koju tagasi. Võibolla ka sellepärast, et 9. sajandil saabusid skandinaaviast viikingid, kes asju omamoodi tahtsid sättida.

Esimesel päeval saigi Reykjavikis ja selle ümbruses ringi sõidetud. Maailma põhjapoolseim pealinn on suur madal küla, majad enamasti kivist, väga paljud vooderdatud plekiga, mis kaugelt vaadates isegi natuke püstlaudise moodi välja näeb. Aga puid on sel saarel ju häbematult vähe, need vähesedki lauad, mis siin-seal ikka silma torkavad, on kuskilt kaugelt raske vaevaga sisse toodud. Umbes nii nagu juuresoleval pildil näha.



Esimese asjana näidati meile bussiaknast valget maja, kus Reagan ja Gorbatshov 1989. aastal kokku said ja külma sõja lõpetamist alustasid.
Hea et niigi läits.


Vanad puumajad on neil linnaserva kokku tassitud ja seal saab ringi traavida. Nagu meil vabaõhumuuseumis, ainult raha ei taheta.
Muidu tuleb seal iga asja eest küll hullumoodi raha välja käia. Küll sai vaieldud esimesel päeval ühe meie teadjainimesega, et kohalik kroon tuleb viiega jagada, et hind eesti kroonidesse saada. Kogu aeg oli tunne, et vähemalt 50-ga tuleks seda teha...

Aga see väike külake oli hästi armas, teistmoodi igatahes, kui meil.

Ilm sattus ilus, päikseline, aga palju jahedam kui Eestis - nii 9 kraadi ümber kogu aeg.
Kõik hooned olid aga hästi soojad, nojah, see soojus ronib neil ju vägisi ja praktiliselt jumalamuidu maa seest tuppa. 90 protsenti küttest tuleb kuumast veest, mis volilt maa alt võtta. No mingid kulud seal ikka on - see umbes 300-kraadine vesi tuleb kokku koguda ja majadesse transportida. Päris iga maja all ei ole auku, kust maapõuest kuum vesi põranda alla sooja tegema voolaks.
Igaks juhuks on majadele ikka soojustust peale sätitud. Näiteks sellist mättakujulist. Made in Island.


Ühes sellises kuumaveekogumise tünnis käisime ka. Õigemini pärlis (Pearl), mis nende vahel oli. Vaatasime kena vaadet linnale ja oma peegelpilti.

Aga linn on tõeliselt kummaline. Kogu aeg on selline tunne, et see ei ole päris, on mängult. Püsti pandud selleks, et näidata - jaa, meil on ka linn, me elame majades. See ümbrus eeldaks nagu hoopis midagi muud, mida, ma ei oska öelda :)
Kogu maastik on nii sürr, et selline tavaline karpmajasus nagu ei sobi sinna.


Saabumisõhtul proovisime kohalikku kalakultuuri.
Kõike mis merest tuuakse ja mis liigutab, oli võimalik saada, valida oli raske. Et laiemat pilti saada, tellisin assortii, mis topeltkõrgusega pissipoti sees mulle lauale toodi. No seal oli ikka tõesti kõike...
Sellise omapärase võõra kastmega, nagu veidi suitsune, veidi hapukas... Aga noh, eksootikat saigi ju otsitud, ei ole ma ju ühe suure riigi, nimesid nimetamata, turist, kes vigiseb ja trambib jalgu, kui võõral maal ei ole hamburger täpselt sama maitsega nagu kodus Kentuckys.

Hotelli sai liigutud siis, kui kodus juba pool neli. Kolmetunnine ajavahe ja midnight sun ajasid ajast ja asjadest arusaamise ikka täitsa sassi.
Island on põhjamaa. Kaardi peal oligi ühe ülemise serva neeme juurde kirjutatud, et 'siia tulevad turistid, et loopida rannakive üle põhjapolaarjoone'.
Polaarpäev oleks kena asi küll, kui teine pool aastat pikka ööd ei oleks. Metsik kaamos ikka küll. Kujutan ette, kuidas seal eluliinil on tööd sel ajal.
- hirmus masendus on peal..
- njaaa. kas enesetapule olete ka mõelnud?
- ei ole
- aga ehk tasuks?

Hotelli hommikusöök oli kaunis niru - ei midagi sooja peale vahvlite, mida võis ise masinaga küpsetatada. Vahtrasiirupiga .. päris nämm. Toore salati peale valamiseks oli kalamaksaõli ... hee, see sai isegi ära proovitud :) Muidugi tuli lapsepõlv meelde. Võibolla mul sellepärast ongi sellised kondid, mis ka rängas rattaavariis katki ei lähe. Aga see õli kurnahk tuletas end ikka pool päeva meelde.
Palju on 24h kauplusi, üks neist lausa meie hotelli all. Näeb välja nagu discounter, aga hinnad on nagu Aleksanterinkatu Stockmannis.
Ja on veel muid asutusi, mis on avatud sellisel ajal. Suur punane silt .. võiks arvata, et kirjatarvete kauplus, sest nimi on PEN. Aga kui teada, et Islandi riigitähis veebimaailmas on .is, on asi selge.

Teisel õhtul otsustasime tradistioonilisema steak-house'i kasuks. Üllatati meid ankeediga - pisteti pihku ja ole hea täida ära - laua number (see oli metallplaadiga laua sees), oma nimi ja siis mida mida see nimi soovib starteriks, mida pearoaks, kas väga veriselt või veretult jne. Märkustesse sai näiteks kirjutada et 'today, please'.