reede, 31. märts 2006

Mons 6

Reede

Hommikul kõik varaärkajad. Maril koolipäev.
Saadan Mari kooli, Maria kärus. Nagu välja läheme, hakkab sadama, õnneks mitte väga hullusti. Koolini on umbes siiski 2 km maad ja tee läheb üle raekoja platsi. Ehk siis mäest üles tippu välja ja teiselt poolt alla. Läheme reipa sammuga, aga paar minti jääme ikka hiljaks.
Kribin end tagasi, veidi enne kodu hakkab päike paistma, võtan kärul vihmanaha pealt – Marial müts lännu. Ilmselt poetas vaikselt kärust välja. Kodust läbi, jooksusussid jalga ja tuldud teed tagasi, ehk on kuskil näha. Silmad käivad mööda teed ja aknalaudu, ehk ikka on kuskil, jumala uus müts oli. Aga pole mitte. Vihma hakkas ka muidugi sadama.
See oli siis teine kord koolis käia. Kodus sai juba jälle Maria vormi toppida ja Marile vastu hakata minema. Päike paistab. Nagu õue saame – sajab. Ulla jääb rõõmuga mäe külje peale poodidesse šoppama, ma lähen kolmandale ringile. Ei tea kas aitas käruga kõndimine, aga silmad nägid nüüd mütsi ka ära – oli ühel ristuval sõiduteel. Igavene narts nägi välja, üldse ei meenutanud mütsi. Autode poolt täitsa invaliidiks sõidetud. Aga ehk saab veel asja. Paduvihmaga Mari kooli juurde, siis jääb vaiksemaks. Kui koju jõudsime, paistis jälle päike.
Ulla ikka šoppas, me tegime Mariga süüa. Maria on ikka hirmus tubli sööja. Ja tubli isesööja:

Potile pissima on ta ka tubli. Kuna teda alati selle eest hullumoodi kiidetakse, siis on ta vahel sohki ka teinud – valanud joogivett potti ja hõisanud pissiiiii! Aga vahele ka sellega jäänud :) Ja vahele jäänud ka tembuga, kus ta oma pissi potist nukupissipotti ümber villib.



Ulla šoppamise tulemused:
Suvepulmariided ja niisama suveriided













See on üks pilt, mis mulle endale hullult meeldib:





Maria lehmakiik



Õhtul Maleva vaatamine. On ikka paras Monty Python küll :)
Sai ka uut V&B karahvini testitud ;)

neljapäev, 30. märts 2006

Mons 5

Neljapäev

Hommikul jälle ratta selga, seekord eesmärgiks see Euroopa suurim laevalift üles leida. Jõudsin seinistest retkedest kõige kaugemale, aga nagu hiljem välja tuli, oleks pidanud veel selle kaugemal oleva maanteesilla taha sõitma, sealt oleks juba paistnud.

Üle mägede ja orgude jõudsin Havré’sse, kus kena rosaarium. Kena ilmselt siis kui seal mõni lill ka õitseb. Praegu jäi küll väga nülitud mulje, paar justärgand nartsissi ja kõik. Ehh, sel aastal on isegi siin kevad hiline.


Samas kõrval olid ühe uhke lossi jäänused, klassikaline kaitsetiik ümber. Elu paistis seal napilt olevat. Seegi, mis oli, linnugripi kujul.




Edasi jälle kanali äärde.

Silme ette tuli kujutlus endast kui komissar Maigret’, piip suus, põrnitsemas kanalivahi majakest ja lahendamas tema müstilist mõrvalugu.
Tegelikult nägin välja nagu porine jalgrattur, mis mingil arusaamatul põhjusel pildistab vana räämas maja.
Vihma sadas, aga ühte korralikku maadeavastajat sellised asjad ei sega. Eriti mitte. Aga otsemale koduteele ajavad ikka. Nii et mööda tuttavat kanaliserva tagasi.



Teel veel peatus Roeulx’i lüüsijaamas. Pilt selle tühjakslastud lüüsikambrist. Ilusama ilmaga oleks ehk mõne praami ka sinna sisse oodanud.





Kodus oli Maria juba Luxembourg’i sõiduks üles sätitud. Katusekassid tuli ka enne üle vaadata.




Kaks pikka teeremonti ei lasknud meil plaanitud kahe tunniga Luxembourg’i sõita, pool tundi tuli juurde.
Linn on ilus, küngastel, hästi värvilised majad. Minu jaoks eriline nostalgia ka – noorena ju õhtul kella 10st ikka otsitud läbi kahinate ja raginate ’This is Radio Luxemburg, two-ou-eight!’. (kesklainel, lainepikkusega 208 m). See oli koht, kust kuulis ‘õiget muusikat’, inglise edetabeleid, üldse kõige värskemat musa. Ja eks sai unistatud ka põnevast väikeriigist nimega Luxembourg.
Nüüd siis olime siin, kõhud tühjad. ViaMichelini juhiste järgi peaaegu õigesse kohta navigeerunud. Krt ma ei kannata, kui tänavatele pannakse nimesid, aga neid ei kirjutata kuskile posti või maja külge. Tegelikult meil vedas kogu aeg. Turn-left, take-the-way jnejne, enam vähem sai nii keeratud, kuigi tänavanimesid ei näinud, aga kohale jõudsime. Nojah, Villeroy & Bochi tehased olid üheks eesmärgiks.

Kõhutäitmiseks üritasime mitut kohta, üks oli suitsune ja peldikuhaisune, teine Monaco hindadega, kolmandas maandusime. Eest pubist juhatati meid edasi, keerati lukust lahti mingi pikk kumaline tagakamber, kaeti laud ja vaevaliselt prantsuse keelt rääkiv neegritar etendas elavat menüüd. Paberil seda ei olevat. Valida oli kahe arusaadava toidu vahel, valisime eskalopi, mis pidi maksma 10 eurot. Tegelikult jäin ma natuke hiljaks ja kui see neegritar nurga tagant nina välja pistis ja midagi parleetas, siis ma ütlesin, et ’no, thank you, we have already ordered’.
Mille peale tema kohe pudeli water’it lauale pani. Ok, see oli ok, janu oli nagunii. Siis pani aga kõigile supitaldrikud ja suurest kausist püreesuppi. Sellist kokkulepet meil nagu polnud, aga ok, supp oli hea. Siis tõi hunniku friikartuleid, salatit (väga võõra maitsega, aga söödav) ja neli (!) tükki liha. Pidasime seda kõike marketingitrikiks, aga arvasime, et kui me seda kõike ka ära ei söö, arvesse pannakse ikka. Ja püüdsime mõistatada, mis see arve siis 30 asemel tulla võiks. No 50-60 ikka? Hee, 32.50 oli, see vesi vist tuligi ainult otsa.

See, kes siin kõrval piilub, on ilmselt ettekandja tütar. Ulla ristis ta Mirelle’iks.


Villeroy & Bochi tehased olid sama tänava ääres veidi maad edasi:



Pilte V&B tehasekauplusest. Nasvärki oli hullumoodi, eks odavam muidugi kui Eesti poodides.


Maria leidis endale mõnusa koha:

Lastenurk oli üpris julgelt kunstnikukollektsioonide näidiste riiuli alla paigutatud. Maria oli alguses päris õnnelik, aga kaks juurdetulnud poissi muutsid ta mõnevõrra tusaseks.

Saak sai kärusse päris korralik :) Kaks 35-eurost üllatuskarpi ja üks veinikarahvin, samasugune põnev laia kõhu ja peenikese kaelaga, nagu Kaial-Marksil Rootsis.

Jalutuskäik Luxembourg’is jäi kahjuks ära – jubedalt sadas vihma. Natuke ekstreemi ikka tegime, sõitsime tipptunnil läbi kõige keskmisema keskuse, peaväljaku ja raudteejaama nägime ikka ära. Palju muid ilusaid maju ka.
Linnast väljasõit oli vaevaline, teederemonte tundus veel rohkem ja pikemaid olevat, täitsa metsik vihm tegi ka oma töö, nii et tagasisõit oli 2’45”. Vahemaa umbes 230 km.



Kodus üllatuskastide lahtipakkimine.
Vajalikku ja väga ilusat kraami rohkem kui rubla eest, nagu Mari ütles. Igatahes mitmekordselt rohkem, kui kasti hind oli.



Marial on vahava universaalne sõna ksonne. Sellega ta küsib kõike: kes see on, mis see on, kus see on ja mis häält see teeb. Vahel on msonne ka.



Lõpetuseks veel Maria tants:

kolmapäev, 29. märts 2006

Mons 4

Kolmapäev

Hommikul kõik magavad, meil Mariaga on poolteist tundi aega kahekesi olla. Keedame putru, Maria samal valvepositsioonil nagu eile pannukate tegemiselgi. Vahepeal nõuab maha, siis kaobki hetkeks mu valvsus ja juba ta ongi magamistoas emmet äratamas :)
Jätame siiski emme unelema, otsime pudipõlle, ei leia pudipõlle, sööme putru ja joome ‚keeki’ ;) (keefiri)
Siis sõidame sangaga autoga. "Kinnnii!!" kõlab nii siis kui on vaja turvavöö kinni panna kui lahti teha), mängime peitust.

Nojah, juuresolevalt pildilt on niigi näha, et me ei leidnud pudipõlle.



Ulla jäi Mariaga koju, me Mariga SHAPE’i briti mariinide circuit training’ule.
Laenasin Rando lühikesed püksid, Oma pikkade liibukatega oleksin seal saalis veidi veider olnud.
Mari vaatas ja itsitas, mina tsirkuleerisin.
Mari üritas lugeda – üle 60 inimese sai.
Süsteem on selline: 30 sekundit mingit harjutust, siis 30 sekundit jooksu ümber saali. Ja nii järjest ja järjest ja järjest. Kokku 30 erinevat harjutust. Enne pikk soojendus, lõpus lõdvestus ja venitus. Poole peal ka väike paus. Tund aega päris karmi trenni. Aga väga mõnus – hästi vaheldusrikas. Tahaks reedel jälle. Eks näeb, mis lihased ütlevad. Kõhulihaste harjutusi tegin teadlikult ettevaatlikumalt, aga valusaks saavad nad niikuiniii. Triitsepsitega sama oht.

Harjutusplatside juures olid harjutuste nimed, millest enamus mulle väga vähe ütlesid, sõnad olid tuttavad, aga mõisted võõrad. Jama oli ka treeneriga, hääl oli tal kõva, aga käsklused jumala arusaamatud, võõrad terminid sõjaväeslängis :)))) Piilusin siis ikka teiste pealt, mida kuskil tegema peab. Alguses küsisin ühelt vennalt, kes muga ühes rivis oli, et kas ta teab harjutusi. Ütles, et ei tea. Arvasin, et ”oh, you're are the firsttimer as well?’. Ei olnud : ))) Mari pärast rääkis, et ta on seda meest juba eelmisel aastal seal näinud.

Tahtsime Mariga veel ujuma ka minna, aga just siis hakkas kooliaeg. Enne lendas bassu üks saalitreener, ilmselt oli tal sünnipäev. Metsikult punnis vastu, aga bassu ta maandus, tõsi, koos ühe teise treeneriga.



Käisime haiglast läbi, Mari vaidles edukalt ühe neile saadetud arve tagasi. Igaks juhuks inglise keeles. Tädid vaidlesid, kes temaga räägib inglise keeles. Üks näitas, teisele, et tema räägib, see jälle ütles, et ’no, no, my chief speaks english very well’, mille peale teine ütles, et ’no, the chief does not want to speak english’ : )) Tegelikult oleks Mari kindlasti prantsusega ka hakkama saanud.
Haigla parkimismaja oli projekteerinud ilmselt Smartiomanik. Jube kitsas, igas kurvis seina peal kõikvõimalikud autovärviproovid. Meie enda oma ei raatsinud jätta, eebeldasime kuidagi puhtalt.
Lõunaks viimane eesti kana ja ahjukartulid.
Nüüd vist ees järgmine kestvustreening – Grand Pre's, irw



Grand Pre's jah. Igasugu riidepoed Ullal ja Maril. Mina leidsin ka ühe sobiva asja, mida oleksin tahtnud.
Oakley prillid.
200 EUR...
Aga peale tänast olen loodetavasti šoppamistest vabastatud. Carrefour’i toidupoes õnnestus kaotada krediitkaart. Ausõna, mitte meelega.
Olime juba maksmas, kui tuli välja, et mingid rohelised õunad on kaalumata. Siin pole ilmselt kassapidajail kohustust lipata, vaielda temaga ka ei osanud, ta poleks ju midagi aru saanud ;) Kassapidaja püüdis mind aidata ja ütles, et vajutage klahvi 22. Kablutasin pool kilti puuviljalettide juurde, teel kukkus üks õun maha, selle sain kätte. Kui kohale jõudsin, läks kotipõhi lõplikult katki, õunad veeresid lõbusalt mööda põrandat laiali. Ühte ei saanudki kastide alt kätte, korjasin teised üles, ei hakanud asendust otsima, õunakaste oli ju kümneid seal. Viskasin nopitud 3 õuna uude kotti, kaalule, 22, ja siis jälle pool kilti kassa juurde. Siis tuli välja, et 22 ikkagi ei ole õunad. P...e need õunad, nüüd oli pangakaart kadunud, ilmselt kukkus selle arutu madistamise peale taskust välja. Mari maksis arvet, ma lippasin uuesti mööda poodi. Ei mäletanud ja ka täpselt neid siksakke, mida enne tegin. Eriti hoolikalt uurisin õunakastide aluseid ja kaalu ümbrust. Nil.
Infopunkti kaebasin, see võttis võiduka näoga kapist mingi metallkarbi. Aga seal oli ainult peotäis prille ja võtmeid. Hüüdis siis mingit teksti paar korda üle saali, aga see eriti ei aidanud. Helistasin siis Eestisse ja lasin kaardi kinni panna. Rahu majas.
Aga GP’st sai ka Maria elamuse. Suhtun poisspõrnikatesse suht liberaalselt, aga need kaks tükki oleksin tahtnud küll pootsmanisõlme keerata, kes Mariat ehmatasid. Neil olid koledad tiigrinäod pähe maalitud ja mida rohkem Mia röökis, seda rohkem nad meie ümber tiirutasid ja pröö-pröötasid.



Rando käis õhtul jooksmas. Mulle oli igasugu pingutustest juba kõrvalestani.
Aga niimoodi üritasid spordimehed puhata:




Õunamahl-jäätis-banaan-Cointreau.
See on jõujook, mida Mammu meile miksis. Viinamari klaasi serva küljes.
Täna oli ikkagi väga väärt päev.

teisipäev, 28. märts 2006

Mons 3

Teisipäev

Rando on üritanud papagoid käest toita. No tegelikult karbist – sirutab karbi Aarele ja koi peaks siis sealt nokaga võtma. Aga ei võta. Rando ei tohi tema poole vaadata. Pöörab pea ära, ikka ei võta. Jonnib nagu väike laps. Proovisin ka eile õhtul, minu käest võttis. Lõpuks kiskus lausa küüntega karpi enda kätte. Rando proovis, ikka tema käest ei võta.
Täna hommikul proovis veel, papagoi oli öö otsa ilmselt asja üle järele mõelnud, otsustas siiski ära proovida. Kõik ok, Rando ei hammustanud, võib süüa küll. Sai siis pärast preemiaks sihvkakarbi puuri külgegi. Eile õhtul ajas ka pea viltu ja vaatas, et kas ikka pannakse karp sinna. Siis ei olnud põhjust.


Istusime hommikul Mariga suures toas, magamistoas läks selliseks kolinaks nagu oleks pesapallikurikaid autokasti loobitud.
Tormasin vaatama, Maria oli mõned voodipulgad ära rebinud ja üritas vist kogu voodi laiali peksta.
Kui fotokaga tagasi jõudsin, oli lapsel juba süütu ehitusmeister Solnessi nägu peas.



Hiljem sain selgeks, kes mina olen. Maria seletas midagi, lilledest ja muust, enamasti belgia keeles, aga siis järsku ütles väga selge häälega ilusad pikad laused: ”Kes see on? See on minu onu!” No hea seegi, et mitte mõni suvaline onu vaid ikka ‘minu onu’.



Rattaga sõitmas jälle. Seekord Mari omaga, keerasin sadula kõrgemaks. Oiiii on ikka mõnus asfaldil peenikeste siledate kummidega sõita. Ligasele kanaliteele ma muidugi nüüd ei läinud. Sõitsin eelluurele Mari kooli juurde, kuhu me kell 1 talle Mariaga vastu pidime jalutama. Läbi terve linna ja linnast väljagi. Terve kilomeeter vist ;) No nii pisike linn on.
Sõitsin sealt muudkui edasi. Sattusin ühte surnuaeda, kuhu inglise sõdurid maetud. Hekke pügavad seal ilmselt raskes joobes hauakaevajad.
Aga surnuaed oli ise vägev, sellisel suhteliselt järsul mäerinnakul. Andis rattaga üles pressida.


Sõitsin edasi, Ouburg’i, vahva väike linnake. Metsikult mõnus on sellistes väikestes külakestes rattaga mäest üles-alla sõita, ümberringi vahvad majakesed ja aiakesed.



Sisehoovi katusel käivad kassid. Neli tükki. Jah, pildil on kolm, aga neljas volksas just üle ekraani vasakult paremale, jälge ei jätnud. Maria käib neid ikka vaatamas. Hüüab kiisu! kiisu! kiisu! Siis tirib mu kättpidi sinna, käsib istuda sellesse seinaprakku, kuhu ma ei mahu, ja ka kiisusid vaadata. Siis me loeme neid üle.
Selle korteris pidi koeri ka olema, aga need miskipärast katusel peesitamas ei käi.



Mari saatis sõnumi, et pole vaja vastu talle tulla, ta peab veel kuskilt autoga läbi sõitma. Pusin siin piltidega, kõlab mingi tirts. Nii, veel sõnum, ilmselt ikka peame kablutama sinna. Ei ole telefonis midagi. Jälle tirts. Assapagan, ilmselt uksekell, Mari juba ukse taga, võtmed ju minu käes. Ei ukse taga pole mitte kedagi. Tirts. Seina peal on mingi telefon, järsku see? Nojah, ongi nii,Mari all ja ei saa autoga garaaži.
Mari arvates oleks pidanud Maria avaldama selle tirtsu saladuse, hüüdes ’Billi! Billi!”, aga ilmselt tahtis ta meie elu põnevamaks teha.
Billie on üks tema lemmikutest, Mari arvas, et ehk õnnestub ka meil seda ameerika bridgetjonesit näha :) Palju naljakaid lugusid tast kuulnud, kohanud veel mitte.



Käisime SHAPE’is Randol vastas. Eesmärgiga ka poed seal läbi kapata.
Oi mulle meeldib shopata poodides, mis 10 minuti pärast kinni pannakse :)



Õhtul pannukad. Rohke õunaga. Ja peal vaarikamoos. Nämmmmmm

esmaspäev, 27. märts 2006

Mons 2

Esmaspäev

Pilt sellest, kuidas saavad pildid arvutisse.
Läbi lillede, nagu näha.
Njaa, peab tunnistama häbiga, et mitte just liiga tihti ei kingi ma lilli. Ja veel 20 kaupa korraga.


Siin aga eile silma jäänud vahva postipost. Igas riigis on nad erinevad, võiks lausa koguma hakata nende pilte. Siin siis mõnevõrra sarnased Londoni omadega, kuhu mister Bean tervenisti sisse mahtus.
Linn oli aga pühapäeva õhtul nagu välja surnud, kohutavalt vähe inimesi liikvel.
Katedraalist kostus imeilus kellamäng.


Eile oli vägev lõunasöök – saaremaa seapraad ja ahjukartulid. Punane vein kuulus muidugi sinna juurde nagu silmaaugurusikas.


Siin on kapiustel vägevad lapselukud ees, peab vist Eestisse ka selliseid viima, ehk peab siis prügikastiukse penide eest kinni.


Rando läks tööle bussiga. Ei õnnestunudki autojuhiks end mehkeldada.



Peale kerget hommikusööki jalgrattaga sõitma. Samadele radadele, kus eelmisel aastal jooksmas käisin, aga kaugemale muidugi.

Mõnus kanaliteäärne tee. Niikaua mõnus, kuni muutus järsku ülisiledaks betoonteeks. Vihma oli sadanud, eriline ligetis tee peal, laveerisin kahe suure vihmalombi vahelt ja järsku oli ratas alt läinud. Sain jala maha, aga see ka libises ja olingi külili suures porilombis. Haiget ei saanud, aga kõva solvumistunne oli küll, mul ei olnud üldse plaanis supelda.
Piltidel vanarauapraam ja lüüsijaam. Lüüsi veetasemete vahe umbes 10m.
Sõitsin Rando rattaga, tahtmine oli küll minna Mari uue imeriistaga, aga ei leidnud sobivat võtit, et sadulat parajaks timmida. Õhtul Randoga otsisime sellise ka välja.







Kuna päike paistis, otsustasime Brüggesse sõita. Vähemalt 3 hääldust: prüüge, brüüž ja brüühhhe (kõhisevkäriseva hollandi h-iga).
100 kilti, vahepeal vihma ja päikest. Hullult ilus linn.
Isegi praegu, kui rohelust veel napilt, aga selle saab ju ette kujutada


Ilm ei ole nii ahvatlev, et paadisõidule kutsuks, veidi tibab vihmagi. Eelmisel aastal olnud samal ajal ikka veel palju soojem ja ilusam ;)

Mari uurib Raekoja platsil kaarti, kuidas šokolaadimuuseumi pääseks.




Maria-tänava nurga peal. Silt oli väga suure kivimaja nurga küljes, et ei hakanud üritamagi seda kaadrisse saada.
Aga pilt kuulub ühte kindlasse seeriasse -- Ulvi, Kukulinna, Mari nimedega seal juba ees.

Mozarti nime kandvas kohvikus käisime kakaod joomas. Meeskelner üllatas iseseisva ettepanekuga Marial kaasasolnud karbimöks soojaks teha.
Ja kakao oli ka hirmus hea. Huvitav, miks nad sinna veel suhkrutükid juurde panevad?



Aga raekoda on ikka tõsiselt ilus:


Šokolaadimuuseumi leidsime ikka üles. Pikalt ajalugu šokolaadi sünnist maiade kultuuris kuni Belgia praeguse tööstuseni.
Kunagi toimis kakaouba ka rahana. Näiteks savipott oli 5 uba, jänes aga kümme.
Kuulen riiuli tagant dialoogi:
Mia: Kiisu!!!
Ulla: Ei ole kiisu, jänku on!
M: Kiisu!
U: Ei ikka jänku, vaata kui ilus jänku!
M: misseteebsis (või mingi sarnane pikk joru)
U: jänku magab!

Üldiselt jääb mulje, et Maria hakkab enne lauseid moodustama kui sõnu. Õigemini ta juba räägib pikkade lausetega, ainult teised ei saa alati mõttest aru :) Mari saab alati. Ilmselt mingi salakeel välja töötatud.

Muuseumist saame piletiga koos tüki šokolaadi ja kõige lõpus on demo šokolaadi valmistamisest, siis saab ka mekkida.
Kõige sabas on veel pood, kus on silt, mis ei keela varastamist, vaid ütleb kenasti: palun ärge laenake meilt midagi!

Traavime veel veidi mööda kaunislinna ringi, šoppamisest suudame hoiduda. Traditsioonilise linnavaatega keraamilise kuumaaluse ikka leiame. Hirmus tuuline on, loobume mere äärde minekust ja sõidame 130-ga mööda kiirteed kodus ootavate ahjukanade juurde.

pühapäev, 26. märts 2006

Mons 1

Pühapäev

Kellakeeramise päev. Viimastel päevadel muud ei teegi kui keerame kellasid, kord ette, kord taha.
Kartus, et Maria kõiki ülivarahommikul üles ajab, olid mõnevõrra liialdatud. Kõik ärkasid peaaegu korraga.



Randole vist toodi see Cosmopolitan, irw.
Uued Villeroy ja Bochi tassi kasutusel. Tekib plaan minna Luxembourgi sinna tehasesse vaatama. Tasside alla on kirjutatud Made in Germany. Tuleb osata lugeda märke, ilmselt on Saksamaa vahepeal Luxembourgi vallutanud.

Hommikusöök kõige mõnusaga, mida ammu oodanud, eriti Belgia juustuga.
Maria loeb raamatut ja räägib, mis loomad on ja mis hääli nad teevad. Kana teeb näiteks ’kaaks’

krissupai.blogspot.com saab lugeda, mis samal ajal Kakumäel toimub :)))))
Kell on 11, õues +17 kraadi varjus. Taevas sinised plekid, võib tulla päikestki.


Läheme lillelaadale, toimub siin selline suurem kord aastas.

Oleme iga päev eri aastaajas olnud – Tallinnas täielikus talves paksu lume ja 10 külma¬kraadiga, Stockholmis päikeselises kevades ja täna Monsis vägagi suves- +19 ja päike. Homseks lubas äikesevihma, ilmselt siis sügis ka kohal.


Lillealaadal on meie jaoks täiesti müstilised hinnad. Kui vaid saaks siit kuidagi midagi koju tassida... Piirdume siiski monsikate korteri võsastamisega:




Erit tigedaks teevad pukspuude hinnad. Siinsete hindadega võiks lausa heki tegemise peale mõelda, ilus talvelgi roheline.
Maria siin ühe pukspuukaruga:


Sai veel arutult kõnnitud. Raekoja platsil on uus purskkaev avatud:



Pühapäev jätkub. Praegu kõik nagu laiskloomad. Õnneks saaremaa seapraaad küpsetab ennast ise ahjus.

laupäev, 25. märts 2006

Stockholm. Mons

Laupäev

Ööbisime saatkonna majas. Siin üleval päris katuse all on ühel pool Margo-Kaia elamine ja teisel pool külaliste koht - suur tuba:


Tagapool saun ning selle peal, päris-päris katuse alla trepist ronides kaks magamisaset.
Külalistetoa riiulitel on suurepärane väliseesti kirjanduse kogu. Raamatuid ja kirjanikke, millest me omal ajal enamusest isegi ei teadnud midagi, rääkimata võimalusest lugeda.






Aknast on tõeline karlssonivaade - katused, katused, katused.. Ja päris rootsi omad:



Selle majaga on meeldivad mälestused - hästi lahe õhtu, kui kunagi siin Marksil külas käisin - sattus olema just saatkonna vastuvõtt Eurovisiooni puhul. Koit ja Maarja ning Sahlene laulsid kella kella kaheni öösel ja siis läksime veel Marksiga Stoki peale ringi sõitma.

Hommikul väga hea olla, vaatamata õhtusele nõmekompotile - vein, pits viina, Marksi põlev kokteil ja - oiirw, rahvaõlu (folköl) Pripps Bla. Ainult 2.8 kraadi. Uurisin, et kas seda peab ka 1.6-ga korrutama, et õige vääring saaks. Ja ikkagi oleks lahja.
Hommikul english breakfast – ham’n’eggs ja öösel masinaga küpsetatud sepik. Mis viis mõned mõttele, et selline masin võiks endalgi kodus olla.

Õue. Saatkonna ees mõnus kevadine päike. +4, aga päikese käes hästi mõnus

Ullaga saatkonna ees.
Kaial omad tuttavad külas, läks nendega linna peale kõndima,
Me Margoga linnast välja kaubanduspõllule (teisiti ei oska seda nimetada). Kohe esimeses poes jäävad silma lahedad Ecco kingad. Jalga veel mitte. Kui mitu tundi veel mooda kaubahalle ringi traavitud, mitte midagi ostetud ja peaaegu autoni jõutud, sünnib otsus, kappame lennukist mahajäämise ohus Margoga sinna esimesse poodi tagasi ja ostame ära. Sellised helebeežid, peaaegu valged, umbes mu velvetpükste värvi. Ja ülimugavad.
Saatkonnast kiirelt läbi, kohvrid kaasa ja lennuväljale, 100 kilti Skavstasse läheb kolmveerand tunniga. Ei mingeid märke odavlennuvärgist, kõik täpselt samuti nagu muidu. Veidi ülekaalu kohvrites, tädi pakub meile ümberpakkimise võimalust, 150 SEKi maksmise asemel teemegi seda. Kõik sujub suurepäraselt, lennuk väljub miskipärast isegi veerand tundi enne tähtaega.
Nojah, see vahe muidugi on, et tasuta süüa ei pakuta, aga 2 tundi kannatab ära.
Lennukis võib läpakat kasutada, on isegi wifi, aga internetti sellega ei pääse. Piirdun Notepadi ja praeguse jutuga.
Ja kuna ajalooga jõuan juba praegusesse hetke, siis panen vist mõne filmi käima.
...



Ei jõudnudki panna, juba hakkas maanduma ja kõik elektoonikalised divaissid kästi kinni panna. Kõlas veel palju juttu, aga stjuuard Alessandro rääkis inglise keelt itaalia keeles.
Maandusime pool tundi enne õiget aega! Meeldiv väike lennujaam Charleroi's, kõik sujus kiiresti ja valutult. RyanAirist küll väga meeldivad kogemused. Eriti kui arvesse võtta, et ühe otsa pilet ühele inimesele maksis ei rohkem ega vähem kui 1 rootsi kroon!
MammudRandodMiad jõudsid enne õiget aega, aga hiljem kui meie.
40 kilti kiirteed Monsi.
Kallid kallid kallid! Maria veidi kohkunud ja vagane. Aga harjub ruttu.
Ilm mõnusalt soe, aga vihmane.

Marial on naljakas komme enne tuppaastumist trepil istuda :)


Traditsiooniline nännijagamine ja hiigelpitsa söömine (mille Mammu uhkelt telefoni teel prantsuse keeles kohale tellis, vauuu!).
Kui hea ja kodune tunne on olla jälle siin...

Aare algul veidi võõrastas, aga harjus kiiresti, demos oma suuri tiibu ja lennutahtmatust (vehkis meeletult tiibadega, aga hoidis küünte ja vahel ka nokaga puurist kinni, et mingil juhul õhku ei tõuseks):