Hommikul jälle ratta selga, seekord eesmärgiks see Euroopa suurim laevalift üles leida. Jõudsin seinistest retkedest kõige kaugemale, aga nagu hiljem välja tuli, oleks pidanud veel selle kaugemal oleva maanteesilla taha sõitma, sealt oleks juba paistnud.
Üle mägede ja orgude jõudsin Havré’sse, kus kena rosaarium. Kena ilmselt siis kui seal mõni lill ka õitseb. Praegu jäi küll väga nülitud mulje, paar justärgand nartsissi ja kõik. Ehh, sel aastal on isegi siin kevad hiline.
Samas kõrval olid ühe uhke lossi jäänused, klassikaline kaitsetiik ümber. Elu paistis seal napilt olevat. Seegi, mis oli, linnugripi kujul.Edasi jälle kanali äärde.
Silme ette tuli kujutlus endast kui komissar Maigret’, piip suus, põrnitsemas kanalivahi majakest ja lahendamas tema müstilist mõrvalugu.Tegelikult nägin välja nagu porine jalgrattur, mis mingil arusaamatul põhjusel pildistab vana räämas maja.
Vihma sadas, aga ühte korralikku maadeavastajat sellised asjad ei sega. Eriti mitte. Aga otsemale koduteele ajavad ikka. Nii et mööda tuttavat kanaliserva tagasi.
Teel veel peatus Roeulx’i lüüsijaamas. Pilt selle tühjakslastud lüüsikambrist. Ilusama ilmaga oleks ehk mõne praami ka sinna sisse oodanud.
Kodus oli Maria juba Luxembourg’i sõiduks üles sätitud. Katusekassid tuli ka enne üle vaadata.Kaks pikka teeremonti ei lasknud meil plaanitud kahe tunniga Luxembourg’i sõita, pool tundi tuli juurde.
Linn on ilus, küngastel, hästi värvilised majad. Minu jaoks eriline nostalgia ka – noorena ju õhtul kella 10st ikka otsitud läbi kahinate ja raginate ’This is Radio Luxemburg, two-ou-eight!’. (kesklainel, lainepikkusega 208 m). See oli koht, kust kuulis ‘õiget muusikat’, inglise edetabeleid, üldse kõige värskemat musa. Ja eks sai unistatud ka põnevast väikeriigist nimega Luxembourg.
Nüüd siis olime siin, kõhud tühjad. ViaMichelini juhiste järgi peaaegu õigesse kohta navigeerunud. Krt ma ei kannata, kui tänavatele pannakse nimesid, aga neid ei kirjutata kuskile posti või maja külge. Tegelikult meil vedas kogu aeg. Turn-left, take-the-way jnejne, enam vähem sai nii keeratud, kuigi tänavanimesid ei näinud, aga kohale jõudsime. Nojah, Villeroy & Bochi tehased olid üheks eesmärgiks.
Kõhutäitmiseks üritasime mitut kohta, üks oli suitsune ja peldikuhaisune, teine Monaco hindadega, kolmandas maandusime. Eest pubist juhatati meid edasi, keerati lukust lahti mingi pikk kumaline tagakamber, kaeti laud ja vaevaliselt prantsuse keelt rääkiv neegritar etendas elavat menüüd. Paberil seda ei olevat. Valida oli kahe arusaadava toidu vahel, valisime eskalopi, mis pidi maksma 10 eurot. Tegelikult jäin ma natuke hiljaks ja kui see neegritar nurga tagant nina välja pistis ja midagi parleetas, siis ma ütlesin, et ’no, thank you, we have already ordered’.
Mille peale tema kohe pudeli water’it lauale pani. Ok, see oli ok, janu oli nagunii. Siis pani aga kõigile supitaldrikud ja suurest kausist püreesuppi. Sellist kokkulepet meil nagu polnud, aga ok, supp oli hea. Siis tõi hunniku friikartuleid, salatit (väga võõra maitsega, aga söödav) ja neli (!) tükki liha. Pidasime seda kõike marketingitrikiks, aga arvasime, et kui me seda kõike ka ära ei söö, arvesse pannakse ikka. Ja püüdsime mõistatada, mis see arve siis 30 asemel tulla võiks. No 50-60 ikka? Hee, 32.50 oli, see vesi vist tuligi ainult otsa.
See, kes siin kõrval piilub, on ilmselt ettekandja tütar. Ulla ristis ta Mirelle’iks.Villeroy & Bochi tehased olid sama tänava ääres veidi maad edasi:
Pilte V&B tehasekauplusest. Nasvärki oli hullumoodi, eks odavam muidugi kui Eesti poodides.
Maria leidis endale mõnusa koha:
Lastenurk oli üpris julgelt kunstnikukollektsioonide näidiste riiuli alla paigutatud. Maria oli alguses päris õnnelik, aga kaks juurdetulnud poissi muutsid ta mõnevõrra tusaseks.
Saak sai kärusse päris korralik :) Kaks 35-eurost üllatuskarpi ja üks veinikarahvin, samasugune põnev laia kõhu ja peenikese kaelaga, nagu Kaial-Marksil Rootsis.Jalutuskäik Luxembourg’is jäi kahjuks ära – jubedalt sadas vihma. Natuke ekstreemi ikka tegime, sõitsime tipptunnil läbi kõige keskmisema keskuse, peaväljaku ja raudteejaama nägime ikka ära. Palju muid ilusaid maju ka.
Linnast väljasõit oli vaevaline, teederemonte tundus veel rohkem ja pikemaid olevat, täitsa metsik vihm tegi ka oma töö, nii et tagasisõit oli 2’45”. Vahemaa umbes 230 km.
Kodus üllatuskastide lahtipakkimine.Vajalikku ja väga ilusat kraami rohkem kui rubla eest, nagu Mari ütles. Igatahes mitmekordselt rohkem, kui kasti hind oli.
Marial on vahava universaalne sõna ksonne. Sellega ta küsib kõike: kes see on, mis see on, kus see on ja mis häält see teeb. Vahel on msonne ka.
Lõpetuseks veel Maria tants:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar