Pilt sellest, kuidas saavad pildid arvutisse.
Läbi lillede, nagu näha.
Njaa, peab tunnistama häbiga, et mitte just liiga tihti ei kingi ma lilli. Ja veel 20 kaupa korraga.
Siin aga eile silma jäänud vahva postipost. Igas riigis on nad erinevad, võiks lausa koguma hakata nende pilte. Siin siis mõnevõrra sarnased Londoni omadega, kuhu mister Bean tervenisti sisse mahtus.Linn oli aga pühapäeva õhtul nagu välja surnud, kohutavalt vähe inimesi liikvel.
Katedraalist kostus imeilus kellamäng.
Eile oli vägev lõunasöök – saaremaa seapraad ja ahjukartulid. Punane vein kuulus muidugi sinna juurde nagu silmaaugurusikas.
Siin on kapiustel vägevad lapselukud ees, peab vist Eestisse ka selliseid viima, ehk peab siis prügikastiukse penide eest kinni.
Rando läks tööle bussiga. Ei õnnestunudki autojuhiks end mehkeldada.
Peale kerget hommikusööki jalgrattaga sõitma. Samadele radadele, kus eelmisel aastal jooksmas käisin, aga kaugemale muidugi.Mõnus kanaliteäärne tee. Niikaua mõnus, kuni muutus järsku ülisiledaks betoonteeks. Vihma oli sadanud, eriline ligetis tee peal, laveerisin kahe suure vihmalombi vahelt ja järsku oli ratas alt läinud. Sain jala maha, aga see ka libises ja olingi külili suures porilombis. Haiget ei saanud, aga kõva solvumistunne oli küll, mul ei olnud üldse plaanis supelda.
Piltidel vanarauapraam ja lüüsijaam. Lüüsi veetasemete vahe umbes 10m.Sõitsin Rando rattaga, tahtmine oli küll minna Mari uue imeriistaga, aga ei leidnud sobivat võtit, et sadulat parajaks timmida. Õhtul Randoga otsisime sellise ka välja.
Kuna päike paistis, otsustasime Brüggesse sõita. Vähemalt 3 hääldust: prüüge, brüüž ja brüühhhe (kõhisevkäriseva hollandi h-iga).100 kilti, vahepeal vihma ja päikest. Hullult ilus linn.
Isegi praegu, kui rohelust veel napilt, aga selle saab ju ette kujutada
Ilm ei ole nii ahvatlev, et paadisõidule kutsuks, veidi tibab vihmagi. Eelmisel aastal olnud samal ajal ikka veel palju soojem ja ilusam ;)
Mari uurib Raekoja platsil kaarti, kuidas šokolaadimuuseumi pääseks.
Maria-tänava nurga peal. Silt oli väga suure kivimaja nurga küljes, et ei hakanud üritamagi seda kaadrisse saada.Aga pilt kuulub ühte kindlasse seeriasse -- Ulvi, Kukulinna, Mari nimedega seal juba ees.
Mozarti nime kandvas kohvikus käisime kakaod joomas. Meeskelner üllatas iseseisva ettepanekuga Marial kaasasolnud karbimöks soojaks teha.
Ja kakao oli ka hirmus hea. Huvitav, miks nad sinna veel suhkrutükid juurde panevad?
Aga raekoda on ikka tõsiselt ilus:
Šokolaadimuuseumi leidsime ikka üles. Pikalt ajalugu šokolaadi sünnist maiade kultuuris kuni Belgia praeguse tööstuseni.
Kunagi toimis kakaouba ka rahana. Näiteks savipott oli 5 uba, jänes aga kümme.Kuulen riiuli tagant dialoogi:
Mia: Kiisu!!!
Ulla: Ei ole kiisu, jänku on!
M: Kiisu!
U: Ei ikka jänku, vaata kui ilus jänku!
M: misseteebsis (või mingi sarnane pikk joru)
U: jänku magab!
Üldiselt jääb mulje, et Maria hakkab enne lauseid moodustama kui sõnu. Õigemini ta juba räägib pikkade lausetega, ainult teised ei saa alati mõttest aru :) Mari saab alati. Ilmselt mingi salakeel välja töötatud.
Muuseumist saame piletiga koos tüki šokolaadi ja kõige lõpus on demo šokolaadi valmistamisest, siis saab ka mekkida.
Kõige sabas on veel pood, kus on silt, mis ei keela varastamist, vaid ütleb kenasti: palun ärge laenake meilt midagi!
Traavime veel veidi mööda kaunislinna ringi, šoppamisest suudame hoiduda. Traditsioonilise linnavaatega keraamilise kuumaaluse ikka leiame. Hirmus tuuline on, loobume mere äärde minekust ja sõidame 130-ga mööda kiirteed kodus ootavate ahjukanade juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar