Hommikul kõik magavad, meil Mariaga on poolteist tundi aega kahekesi olla. Keedame putru, Maria samal valvepositsioonil nagu eile pannukate tegemiselgi. Vahepeal nõuab maha, siis kaobki hetkeks mu valvsus ja juba ta ongi magamistoas emmet äratamas :)Jätame siiski emme unelema, otsime pudipõlle, ei leia pudipõlle, sööme putru ja joome ‚keeki’ ;) (keefiri)
Siis sõidame sangaga autoga. "Kinnnii!!" kõlab nii siis kui on vaja turvavöö kinni panna kui lahti teha), mängime peitust.
Nojah, juuresolevalt pildilt on niigi näha, et me ei leidnud pudipõlle.
Ulla jäi Mariaga koju, me Mariga SHAPE’i briti mariinide circuit training’ule.Laenasin Rando lühikesed püksid, Oma pikkade liibukatega oleksin seal saalis veidi veider olnud.
Mari vaatas ja itsitas, mina tsirkuleerisin.
Mari üritas lugeda – üle 60 inimese sai.
Süsteem on selline: 30 sekundit mingit harjutust, siis 30 sekundit jooksu ümber saali. Ja nii järjest ja järjest ja järjest. Kokku 30 erinevat harjutust. Enne pikk soojendus, lõpus lõdvestus ja venitus. Poole peal ka väike paus. Tund aega päris karmi trenni. Aga väga mõnus – hästi vaheldusrikas. Tahaks reedel jälle. Eks näeb, mis lihased ütlevad. Kõhulihaste harjutusi tegin teadlikult ettevaatlikumalt, aga valusaks saavad nad niikuiniii. Triitsepsitega sama oht.
Harjutusplatside juures olid harjutuste nimed, millest enamus mulle väga vähe ütlesid, sõnad olid tuttavad, aga mõisted võõrad. Jama oli ka treeneriga, hääl oli tal kõva, aga käsklused jumala arusaamatud, võõrad terminid sõjaväeslängis :))))
Piilusin siis ikka teiste pealt, mida kuskil tegema peab. Alguses küsisin ühelt vennalt, kes muga ühes rivis oli, et kas ta teab harjutusi. Ütles, et ei tea. Arvasin, et ”oh, you're are the firsttimer as well?’. Ei olnud : ))) Mari pärast rääkis, et ta on seda meest juba eelmisel aastal seal näinud.Tahtsime Mariga veel ujuma ka minna, aga just siis hakkas kooliaeg. Enne lendas bassu üks saalitreener, ilmselt oli tal sünnipäev. Metsikult punnis vastu, aga bassu ta maandus, tõsi, koos ühe teise treeneriga.
Käisime haiglast läbi, Mari vaidles edukalt ühe neile saadetud arve tagasi. Igaks juhuks inglise keeles. Tädid vaidlesid, kes temaga räägib inglise keeles. Üks näitas, teisele, et tema räägib, see jälle ütles, et ’no, no, my chief speaks english very well’, mille peale teine ütles, et ’no, the chief does not want to speak english’ : )) Tegelikult oleks Mari kindlasti prantsusega ka hakkama saanud.
Haigla parkimismaja oli projekteerinud ilmselt Smartiomanik. Jube kitsas, igas kurvis seina peal kõikvõimalikud autovärviproovid. Meie enda oma ei raatsinud jätta, eebeldasime kuidagi puhtalt.
Lõunaks viimane eesti kana ja ahjukartulid.
Nüüd vist ees järgmine kestvustreening – Grand Pre's, irw
Grand Pre's jah. Igasugu riidepoed Ullal ja Maril. Mina leidsin ka ühe sobiva asja, mida oleksin tahtnud.
Oakley prillid.
200 EUR...
Aga peale tänast olen loodetavasti šoppamistest vabastatud. Carrefour’i toidupoes õnnestus kaotada krediitkaart. Ausõna, mitte meelega.
Olime juba maksmas, kui tuli välja, et mingid rohelised õunad on kaalumata. Siin pole ilmselt kassapidajail kohustust lipata, vaielda temaga ka ei osanud, ta poleks ju midagi aru saanud ;) Kassapidaja püüdis mind aidata ja ütles, et vajutage klahvi 22. Kablutasin pool kilti puuviljalettide juurde, teel kukkus üks õun maha, selle sain kätte. Kui kohale jõudsin, läks kotipõhi lõplikult katki, õunad veeresid lõbusalt mööda põrandat laiali. Ühte ei saanudki kastide alt kätte, korjasin teised üles, ei hakanud asendust otsima, õunakaste oli ju kümneid seal. Viskasin nopitud 3 õuna uude kotti, kaalule, 22, ja siis jälle pool kilti kassa juurde. Siis tuli välja, et 22 ikkagi ei ole õunad. P...e need õunad, nüüd oli pangakaart kadunud, ilmselt kukkus selle arutu madistamise peale taskust välja. Mari maksis arvet, ma lippasin uuesti mööda poodi. Ei mäletanud ja ka täpselt neid siksakke, mida enne tegin. Eriti hoolikalt uurisin õunakastide aluseid ja kaalu ümbrust. Nil.
Infopunkti kaebasin, see võttis võiduka näoga kapist mingi metallkarbi. Aga seal oli ainult peotäis prille ja võtmeid. Hüüdis siis mingit teksti paar korda üle saali, aga see eriti ei aidanud. Helistasin siis Eestisse ja lasin kaardi kinni panna. Rahu majas.
Aga GP’st sai ka Maria elamuse. Suhtun poisspõrnikatesse suht liberaalselt, aga need kaks tükki oleksin tahtnud küll pootsmanisõlme keerata, kes Mariat ehmatasid. Neil olid koledad tiigrinäod pähe maalitud ja mida rohkem Mia röökis, seda rohkem nad meie ümber tiirutasid ja pröö-pröötasid.
Rando käis õhtul jooksmas. Mulle oli igasugu pingutustest juba kõrvalestani.
Aga niimoodi üritasid spordimehed puhata:
Õunamahl-jäätis-banaan-Cointreau.
See on jõujook, mida Mammu meile miksis. Viinamari klaasi serva küljes.
Täna oli ikkagi väga väärt päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar