Rando on üritanud papagoid käest toita. No tegelikult karbist – sirutab karbi Aarele ja koi peaks siis sealt nokaga võtma. Aga ei võta. Rando ei tohi tema poole vaadata. Pöörab pea ära, ikka ei võta. Jonnib nagu väike laps. Proovisin ka eile õhtul, minu käest võttis. Lõpuks kiskus lausa küüntega karpi enda kätte. Rando proovis, ikka tema käest ei võta.
Täna hommikul proovis veel, papagoi oli öö otsa ilmselt asja üle järele mõelnud, otsustas siiski ära proovida. Kõik ok, Rando ei hammustanud, võib süüa küll. Sai siis pärast preemiaks sihvkakarbi puuri külgegi. Eile õhtul ajas ka pea viltu ja vaatas, et kas ikka pannakse karp sinna. Siis ei olnud põhjust.
Istusime hommikul Mariga suures toas, magamistoas läks selliseks kolinaks nagu oleks pesapallikurikaid autokasti loobitud.Tormasin vaatama, Maria oli mõned voodipulgad ära rebinud ja üritas vist kogu voodi laiali peksta.
Kui fotokaga tagasi jõudsin, oli lapsel juba süütu ehitusmeister Solnessi nägu peas.
Hiljem sain selgeks, kes mina olen. Maria seletas midagi, lilledest ja muust, enamasti belgia keeles, aga siis järsku ütles väga selge häälega ilusad pikad laused: ”Kes see on? See on minu onu!” No hea seegi, et mitte mõni suvaline onu vaid ikka ‘minu onu’.
Rattaga sõitmas jälle. Seekord Mari omaga, keerasin sadula kõrgemaks. Oiiii on ikka mõnus asfaldil peenikeste siledate kummidega sõita. Ligasele kanaliteele ma muidugi nüüd ei läinud. Sõitsin eelluurele Mari kooli juurde, kuhu me kell 1 talle Mariaga vastu pidime jalutama. Läbi terve linna ja linnast väljagi. Terve kilomeeter vist ;) No nii pisike linn on.
Sõitsin sealt muudkui edasi. Sattusin ühte surnuaeda, kuhu inglise sõdurid maetud. Hekke pügavad seal ilmselt raskes joobes hauakaevajad.Aga surnuaed oli ise vägev, sellisel suhteliselt järsul mäerinnakul. Andis rattaga üles pressida.
Sõitsin edasi, Ouburg’i, vahva väike linnake. Metsikult mõnus on sellistes väikestes külakestes rattaga mäest üles-alla sõita, ümberringi vahvad majakesed ja aiakesed.
Sisehoovi katusel käivad kassid. Neli tükki. Jah, pildil on kolm, aga neljas volksas just üle ekraani vasakult paremale, jälge ei jätnud. Maria käib neid ikka vaatamas. Hüüab kiisu! kiisu! kiisu! Siis tirib mu kättpidi sinna, käsib istuda sellesse seinaprakku, kuhu ma ei mahu, ja ka kiisusid vaadata. Siis me loeme neid üle.Selle korteris pidi koeri ka olema, aga need miskipärast katusel peesitamas ei käi.
Mari saatis sõnumi, et pole vaja vastu talle tulla, ta peab veel kuskilt autoga läbi sõitma. Pusin siin piltidega, kõlab mingi tirts. Nii, veel sõnum, ilmselt ikka peame kablutama sinna. Ei ole telefonis midagi. Jälle tirts. Assapagan, ilmselt uksekell, Mari juba ukse taga, võtmed ju minu käes. Ei ukse taga pole mitte kedagi. Tirts. Seina peal on mingi telefon, järsku see? Nojah, ongi nii,Mari all ja ei saa autoga garaaži.
Mari arvates oleks pidanud Maria avaldama selle tirtsu saladuse, hüüdes ’Billi! Billi!”, aga ilmselt tahtis ta meie elu põnevamaks teha.
Billie on üks tema lemmikutest, Mari arvas, et ehk õnnestub ka meil seda ameerika bridgetjonesit näha :) Palju naljakaid lugusid tast kuulnud, kohanud veel mitte.
Käisime SHAPE’is Randol vastas. Eesmärgiga ka poed seal läbi kapata.
Oi mulle meeldib shopata poodides, mis 10 minuti pärast kinni pannakse :)
Õhtul pannukad. Rohke õunaga. Ja peal vaarikamoos. Nämmmmmm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar