laupäev, 21. juuli 2007

Orca

Käes.
Seljas.
Vees.
On ikka mõnus küll. Ujuvus on hoopis parem, lausa nagu hõljuks veel kohal.
Kartsin, et veetunnetust pole ja tõmme on äbarik, aga pole hullu, harjub kiiresti.
Ja peaasi, soe on :)
Eks näeb kuidas võistlustel sellega hakkama saab.
Kui neljapäeval orienteerumise ajal veidi viga saanud jalg homme ok on, proovin Kose poololümpiadistantsi triatlonil ära. Täna sai kibekähku seljastvõtmist ka harjutatud. Veest väljajooksul saab juba selja pealt luku lahti kiskuda ja varrukad maha, ratta juures tuleb ilmselt istuda, et jalad ka vabaks koorida.

esmaspäev, 16. juuli 2007

Väinjärve

Karikavõistluste V etapp Koeru lähedal Väinjärvel.
Ujumiseks vesi soojem, kui varasematel kordadel, tervelt 20 kraadi, aga sellevõrra koeram oli ilm, 14 kraadi, tuuline ja vihmane.
Murphy ütleb, et mis algab hästi, lõpeb halvasti. Mis algab halvasti, lõpeb täiesti võimatult.
Nii ongi.
Hoidsin viimase hetkeni riideid seljas, otsides, kellele neid ära anda ja unustasin seega ujumismütsi ja prillid. Nagunii olin ikka veel ilma kalipsota, nüüd siis külmetas veel ka pea ja ilma prillideta oli ka vastikult harjumatu. Kärss oli kärnas ja vesi külmand, lained, tuul, lihased kanged kui puupakud.
Rattasõidule pääsesin siiski oma klassis liidrina. Aga ...
8. kilomeetril oli mõnekümnemeetrine kruusalõik ja esikumm läks ...
Pauguga..
Kõik hommikul sisselöödud 9 atmosfääri jooksid hetkega nulli.
Hetkeks oli veel lootus, et mitte minul, aga ei, kaks ligidalolnut jätksid rõõmsalt sõitu, mina vantsisin aga 4 km tagasi, kuni üks politseibuss mu järve äärde ära viis.
Nojah, juhtub...
Järgmisel korral pistan ikka varukummi ka sadula alla. Nüüd kolmandaks jäänud mehest oleksin ka kummivahetusega ette jäänud.

Rõõmus uudis on see, et lõpuks jõudis ka mu Orca kalipso kohale. Nüüd veidi harjumist ja järgmisel, pikal Viitna etapil läheb käiku.

pühapäev, 8. juuli 2007

Valga

Triatloni karikavõistluste seeria IV etapp Valgas, Pedeli jõe paisjärves ja selle ümber.
Pool-olümpiadistants - 0.75+20+5.
Kalipso ikka veel saabumata ja vesi, kurnahk, külm ... 17.5 kraadi. Aga vist hakkab juba harjuma, ujumise aeg minuti võrra kiirem, kui Viljandis. Ega neid distantsi pikkusi ka tea, ei saa nii täpselt võrrelda.
Pildi tegin harrastajate stardist, siin oli paljaid inimesi rohkem. Põhistardis oli peale minu jälle vaid mõni üksik ilma kalipsota.

Rattadistants oli kilomeetri võrra pikem, kui ette nähtud. Kerge rada, Pühajärvega võrreldamatu, keskmine kiirus ka üle 5 km/h parem. Vahepeal sadas mõnusat jahutavat vihma, mis tegi aga hirmsileda asfaldi väga libedaks. Teravatel tagasipööretel tuli olla nagu tsirkuseartist. Püsti sai siiski püsitud, kuigi vahepeal oli tunne, et 13. stardinumber saab oma tahtmise.

Jooksurada oli tasane ja mõnus, krambiprobleemid on unustatud. Vihm oli üle läinud ja kõrvetav päike töntsitas sammu. Keskmine kilomeetritempo oli siiski üle poole minuti parem kui eelmistel etappidel.

Igatahes tundub, et see pagana kummiülikond aitaks ujumises need puuduvad paarkümmend sekundit või isegi 2 minti kärpida küll, just nii palju, kui praegu 1. ja 2. kohast kokkuvõttes puudu jäi. Need, kellest kevadel basseinis pikalt ees olen olnud, on nüüd nagu noored delfiinid, ei näe sabaotsagi.

Neljandaks ja kõige vaevalisemaks alaks oli täna autosõit - üle 500 km. Tagasiteel tuli end kõvasti energiajoogi ja kohviga turgutada, väikesed tuulutused olid ka abiks. Ühe tee võrra liiga vara sai Viljandi poole keeratud, aga saigi nautida mõnusaid käänulisi kruusateid, ilusaid põlde ja potisinist vihmataevast.

laupäev, 7. juuli 2007

Saka Cliff

Neljapäeval ja reedel kaks päeva puhkust. Võibolla selle suve ainsad puhkusepäevad..
Eks siis tuleb sügisel Mammude juures suve pikendada, eksole :)


Ullaga Krissu-Meelise kingitud preemiareisel Saka spas. Ohh, tänud ette ja taha..
Oli hea lõõgastus küll, väga vajalik.

Puhkemaja on värske ja väga korralik, sellise mõnusa koduse teenindusega. Asja laiendatakse, kopsimine ja saagimine käis kogu aeg, ehitatakse basseinide maja.
Saka mõisamaja ise on armetus seisus, aga spa külastajad tassivad sinnakanti hoolega raha, küllap seegi kunagi korda saab.

Minu 'ärimehe pakett' koosnes küll ka eriskummalistest asjadest, kahtlustan ka Krissu humoorikat kätt :P
Aga nüüd on elus esimest korda käidud nii maniküüris, solaariumis kui ka selles kummalises energiakookonis.
Maniküüris sain endale lisaks hoolitsetud küüntele ka mingite parafiinikinnastega väga pehmed esikäpad. Vot nüüd enam labaseid kodutöid ei tee :P. Tuleb vist oma äri alustada, Siidikäpp & Co, ideid jagub.
Üldmassaaž kulus vägagi ära. Peale seda sai kerge jooksutrenn tehtud, pühapäeval krussikeeratud lihased on nüüd täitsa ok. Pärast jooksu jälle mõnus lõdvestus -pool tundi ägedas masseerivas mullivannis loksumist.

Restorani köök on super, julgeme soovitada küll, saab nii maitse- kui nägemiselamuse. proovitud supid ja praed olid äääääärmiselt maitsvad ja ka ääääääärmiselt kenasti kujundatud. Ja ka hinnad olid täiesti söödavad.

Kui end täiesti rihmaks olime tõmmanud, läksime Kohtla-Järvele õhtuks veini ja juustu-viinamarja tooma. Saime. Naela kummi ka, õigemini kruvi, tegi tigedaks küll.

Meeleleevenduseks sai siis Valastele ja Toila-Orusse sõidetud. 10 km Sakast Valastele ja sealt veel 10 Toilasse.

Valaste juga on küll eesti kõrgeim, aga suvisel ajal häbematult niru nire. Meeletult ilus maapinnakihtide paljastus on seal siiski alati nautida.
Eile sünnipäeval kuulsime, kuidas juubilari pika ja vaevalise lobitöö Valaste joa UNESCO maailmapärandi nimekirja saamiseks nullis DHL, kes ei saanud ettenähtud ajaga dokumente õigesse kohta toimetatud. Selleks korraks siis sedasi.

Aga Euroopa rahasid on sealkandis osavalt ja rohkelt kasutatud. Korras teed, ilusad vaateplatvormid, teed, infotahvlid.. See imeilus kant väärib seda.



Armas väike Toila sadam jõe suudmes, maaliliste kalapaatidega, mis nagu metsa sisse oleks peidetud.

Ilm oli ilus, päikseline, aga merel päris kõva tuul. Jänesed igatahes lippasid hoolega ;)





Pätsu suvelossi markeerib vaid muruplats. Kuulsa kaupmehe Jelissejevi poolt ehitatud 50-toalise 'detskij domiku', mille eesti ärimehed ära ostsid ja presidendile kinkisid, lagastasid kõigepealt vene väed, tekitasid sinna miinilao, mille siis sakslased koos domikuga pidulikult õhku lasid.
Terrass ja park on kenasti korda tehtud, vaade jõeorule ja merele on hingematvalt ilus.
Eesti ärimehed võiks nüüd uue raha kokku panna ja ka lossi taastada.

Teisel päeval veel viimased protseduurid ja siis väike matkarajaring Saka kaljudel, mererannas. Maiuspalaks ilus, aga väntsutav trepp kaldapealsele tagasi.
Ümberringi kaljud ja sõnajaladžungel.

Üleval aga kenasti korda tehtud ja konverentsikeskuseks muudetud endine venkude piirivalvekordon. Vapustava merevaatega nii katuselt kui iga korruse terrassilt.

Aitäh, kullakesed, meeldivate elamuste eest!

neljapäev, 5. juuli 2007

Merevaade


Meil avaneb köögiaknast nüüd merevaade. Enne olid männid ja kased, nüüd siis sedaviisi.
Tegelikult küll ainult roostes merekonteiner, aga asi see merigi sinna juurde kujutada pole.

Vastaskrundi omanik täiendas seega oma heanaaberlike sigaduste rida. Peale oma platsi prügimäestamise olid siiani nimekirjas lume mittekoristamine talvel ja heina mitteniitmine suvel. Meie küla murude takja- ja muude mittekultuursete kultuuride seemned pärinevad ilmselt kõik sealt.
Maja ta kuuldavasti niipea ehitama ei hakka, selle kuudi tõi ta lihtsalt meie ilumeele arendamiseks sinna aastateks seisma.

esmaspäev, 2. juuli 2007

Pühajärve

Pühapäeval Pühajärvel Eesti karikavõistluste kolmas etapp, pikem kui tavaliselt, elu esimene olümpiadistantsi triatlon - 1.5+40+10.
Samal ajal toimusid ka sõjaväelaste piirkondlikud võistlused, nii et üritus suurem, uhkem ja rahvusvahelisem kui muidu.

Ujumine veel külmem kui eelmisel nädalal Viljandis - vesi 17 kraadi, õhk 18, päikese käes küll soojem. Poole pikem distants nagunii, kolm 500-meetrist kolmnurka. Tellitud Orca kombe ei ole veel kohal, nii et olin üks kahest porgandist sadade kalipsostatute hulgas. Mõned paljad käed olid siiski veel, aga ka varrukateta kalipsosid oli päris vähe.
Esimese poi juures olid juba käed kanged ja käis suur võitlemine et asi üldse kuidagi edeneks. Selili oli oluliselt lihtsam, ujusingi vist üle poole maast nina päikese poole. Kiirus tegelikult ei olnudki oluliselt kehvem kui eelmisel nädalal poole lühemal maal. Külmas vees hingeldades tundsin, et rinnakorvgi jäi valusaks, esmaspäeval, kui seda juttu kirjutan, on hingamislihaste olemasolu väga hästi tunda.

Rattasõit oli ränk - kolm ümberpühajärve ringi, ikka väga karmide mägedega minusuguse jaoks. Langused said kuidagi väga äkki läbi, aga need tõusud ... Alguses kohe see Otepää linna tõus, ja siis veel veidi üles, paremale sinna energiasamba juurde. Minul ei ole neisse asjadesse usku, aga igal ringil oli küll tahtmine seda veidi kallistama minna, et .. no ehk aitab uskmatutelgi veidi energiavarusid täiendada. Siis laskumine, terava kurviga all ning järve taga veel kolm mõnusat tõusu, kus ka kõige kergema käiguga kadents ikka kõvasti langes. Kiirused olid 72 km/h teravamal laskumisel ja 15 km/h karmimal tõusul, vot selline vahe...
Sõitsin pehmenduseta pükstega, uus sadul surus ilmselt mingi toiteahela kinni, nii et reie tagaküljed oli täiesti tuimad. Tuleb vist veel üks väljaminek teha ja osta väikese padjaga triatloni pükssärk. Mu rattasõidukombed ei kõlba selleks.
Krambiprobleeme enam ei olnud, ilmselt rohke joomine ning rosinate ja CaMg tablettide söömine on aidanud. Kangeks ja töövõimetuks olid lihased siiski ujumisega läinud ja raske rattarada andis sellele oma lisaaktsendi.
Nii et jooks oli ainult üks suur kannatamine. Tiksusin neli 2.5 km-st ringi lihtsalt läbi. Õnneks ei olnud see rada Viljandi lossimägede omaga võrreldavgi - vaid neli pisemat lauget tõusukest (triatlon.ee pildil üks neist, mina see kaugeim ülesronija). Valusad ja kanged olid kõik nii reie- kui säärelihased, lisaks valu ka sääre peal, päkkadest rääkimata. Mis lihased mind üldse edasi viisid, jäigi arusaamatuks. Viimased kaks ringi läksid täiesti tuimalt, ei viitsinud enam valu ka kannatada :) Kilomeetritempo tuli 5.5 min km-le. Nõrk, aga mu ainus eesmärk oligi see asi läbi teha.
Õige mitmed mehed, kellega ikka võidu oleme teinud, otsustasid eile lühema distantsi kasuks. Hirmutasid mindki, aga olen üliõnnelik, et ümber ei mõelnud. Hea tahtejõuproov, paras eneseületamine. Peale lõpetamist olin muidugi kutupiilu, aga hiljem duši all jooksis mõte juba Viitna olümpiadistantsi triatlonile.
Asja endale keerulisemaks tegemine ei kuulunud küll plaanidesse, aga nii ta välja kukkus. Külmas vees ja pikal distantsil on kalipso ikka hädavajalik, eriti kui ujumine võiks mul ju nagu trumpala olla. Ja uue ratta sadula asendiga peaks ka ilmselt veel mängima, ehk siis ei olegi vaja seda padjakest püksi :) mis tast ikka ka ujumise ja jooksu ajal kaasas tassida.
Peakohtunikult sain kaks märkust ka. Küünarnukilenks oli liiga pikk, esiserv ulatus ettepoole sarvi. Starti siiski lubati. Ja kiivripaela tegin liiga vara lahti :)
juba vahetusala alguses, kui rattalt maha pidi tulema. Tuleb välja, et enne ei tohi, kui ratas tellingutes. Njaa, mängureeglid tuleb ikka selgeks õppida.
Igatahes elumõnus kogemus. Ilus päev.