esmaspäev, 2. juuli 2007

Pühajärve

Pühapäeval Pühajärvel Eesti karikavõistluste kolmas etapp, pikem kui tavaliselt, elu esimene olümpiadistantsi triatlon - 1.5+40+10.
Samal ajal toimusid ka sõjaväelaste piirkondlikud võistlused, nii et üritus suurem, uhkem ja rahvusvahelisem kui muidu.

Ujumine veel külmem kui eelmisel nädalal Viljandis - vesi 17 kraadi, õhk 18, päikese käes küll soojem. Poole pikem distants nagunii, kolm 500-meetrist kolmnurka. Tellitud Orca kombe ei ole veel kohal, nii et olin üks kahest porgandist sadade kalipsostatute hulgas. Mõned paljad käed olid siiski veel, aga ka varrukateta kalipsosid oli päris vähe.
Esimese poi juures olid juba käed kanged ja käis suur võitlemine et asi üldse kuidagi edeneks. Selili oli oluliselt lihtsam, ujusingi vist üle poole maast nina päikese poole. Kiirus tegelikult ei olnudki oluliselt kehvem kui eelmisel nädalal poole lühemal maal. Külmas vees hingeldades tundsin, et rinnakorvgi jäi valusaks, esmaspäeval, kui seda juttu kirjutan, on hingamislihaste olemasolu väga hästi tunda.

Rattasõit oli ränk - kolm ümberpühajärve ringi, ikka väga karmide mägedega minusuguse jaoks. Langused said kuidagi väga äkki läbi, aga need tõusud ... Alguses kohe see Otepää linna tõus, ja siis veel veidi üles, paremale sinna energiasamba juurde. Minul ei ole neisse asjadesse usku, aga igal ringil oli küll tahtmine seda veidi kallistama minna, et .. no ehk aitab uskmatutelgi veidi energiavarusid täiendada. Siis laskumine, terava kurviga all ning järve taga veel kolm mõnusat tõusu, kus ka kõige kergema käiguga kadents ikka kõvasti langes. Kiirused olid 72 km/h teravamal laskumisel ja 15 km/h karmimal tõusul, vot selline vahe...
Sõitsin pehmenduseta pükstega, uus sadul surus ilmselt mingi toiteahela kinni, nii et reie tagaküljed oli täiesti tuimad. Tuleb vist veel üks väljaminek teha ja osta väikese padjaga triatloni pükssärk. Mu rattasõidukombed ei kõlba selleks.
Krambiprobleeme enam ei olnud, ilmselt rohke joomine ning rosinate ja CaMg tablettide söömine on aidanud. Kangeks ja töövõimetuks olid lihased siiski ujumisega läinud ja raske rattarada andis sellele oma lisaaktsendi.
Nii et jooks oli ainult üks suur kannatamine. Tiksusin neli 2.5 km-st ringi lihtsalt läbi. Õnneks ei olnud see rada Viljandi lossimägede omaga võrreldavgi - vaid neli pisemat lauget tõusukest (triatlon.ee pildil üks neist, mina see kaugeim ülesronija). Valusad ja kanged olid kõik nii reie- kui säärelihased, lisaks valu ka sääre peal, päkkadest rääkimata. Mis lihased mind üldse edasi viisid, jäigi arusaamatuks. Viimased kaks ringi läksid täiesti tuimalt, ei viitsinud enam valu ka kannatada :) Kilomeetritempo tuli 5.5 min km-le. Nõrk, aga mu ainus eesmärk oligi see asi läbi teha.
Õige mitmed mehed, kellega ikka võidu oleme teinud, otsustasid eile lühema distantsi kasuks. Hirmutasid mindki, aga olen üliõnnelik, et ümber ei mõelnud. Hea tahtejõuproov, paras eneseületamine. Peale lõpetamist olin muidugi kutupiilu, aga hiljem duši all jooksis mõte juba Viitna olümpiadistantsi triatlonile.
Asja endale keerulisemaks tegemine ei kuulunud küll plaanidesse, aga nii ta välja kukkus. Külmas vees ja pikal distantsil on kalipso ikka hädavajalik, eriti kui ujumine võiks mul ju nagu trumpala olla. Ja uue ratta sadula asendiga peaks ka ilmselt veel mängima, ehk siis ei olegi vaja seda padjakest püksi :) mis tast ikka ka ujumise ja jooksu ajal kaasas tassida.
Peakohtunikult sain kaks märkust ka. Küünarnukilenks oli liiga pikk, esiserv ulatus ettepoole sarvi. Starti siiski lubati. Ja kiivripaela tegin liiga vara lahti :)
juba vahetusala alguses, kui rattalt maha pidi tulema. Tuleb välja, et enne ei tohi, kui ratas tellingutes. Njaa, mängureeglid tuleb ikka selgeks õppida.
Igatahes elumõnus kogemus. Ilus päev.

3 kommentaari:

Mari ütles ...

Kalipsoga sul mitte ainult et oleks soojem ja mõnusam olnud, vaid kalipso hoiab sind ka vee peal ja tunduvalt kiiremini ja väiksema energiakuluga liigub edasi. Ehk siis kõikidel nendel sadadel kalipsos vendadel oli sinu ees suur eelis ja sa polnud sugugi viimane, kes veest välja ronis (ma tulemustest vaatasin), nii et kõva sõna.
Rattasõit - brrr, ma mäletan, et üks kord ja kõndides oli see Otepääle tõusev mägi täiesti piisav ja rattaga üks kord ümber Pühajärve oli ka minu jaoks rohkem kui piisav (rannast minnes, nii et see mainitud mägi jäi ära). Niisiis kolm korda on hullumeelne ja seda eriti peale pikka külmas vees ujumist.Jooksust ma üldse ei räägigi. Aga kes seda öelnud on, et triatlon päris normaalne ala on, eks :D
Olümpiadistantsi läbimine ja veel Pühajärvel on au ja kiitust väärt! Ma arvan, et selle kõrval on sügisene maraton sulle nohu. Btw ööbimiskoht on nüüd kindel ja see ka, et meie raja kõrval lollusi hüüame :D

Seda ka veel, et pilt tekitab mõnusat nostalgiat. On ikka ilus koht küll ja kõige mõnusam oligi seal just siis töötada, kui mõni suur võistlus oli tulemas.

r. ütles ...

noh eks sellele mõeldes see piltki tehtud.
ja nostalgia mulgi, kunagi sai seal ju esimene triatlon tehtud, selline väike ja arglik.
aga siis oli veel paar aastat peiteaega, enne kui päris haigus välja lõi :)

Kissu ütles ...

Põhimõtteliselt on kõik juba praegu nii absurdne, et enam ei imestaks isegi selle üle, kui kirjutaksid sellest kuidas muuhulgas rattaga tagurpidi peab sõitma ja ujuma peaks ühe koha peal ringiratast...
Aga noh, nagu Mari ütleb, siis Kõva Sõna! (Ja seda minupoolsete liialdustetagi)