Hommikul hästi varakult ratta selga, eile õhtul oli jutt, et kell 10 võiks startida Keukenhoffi.
Sõitsin kiiruga vanu radu, midagi põnevat kaamera ette ei jäänud.
Kodus küll, kohe jäi, üks tore Maria.Selline hommikuärganu, aga heas tujus. Maria on üldse väga harva halvas tujus. Kui on, siis on selleks ka mingi hea põhjus.
Igatahes oli hea põhjus Maril-Randol magada lasta. Uni on püha.
K
Keukenhoffi sõidu lükkasime sujuvalt edasi mõnda järgmisse aastasse. Ja ilusamasse kevadesse. Hommik oli päikseline, rattasõidust jäi meelde, et päris soe ka. Pudrukeetmist tuli aga Ulla segama jutuga, et tõesti ei ole mõtet Hollandisse sellise ilmaga sõita – vaatas aknast välja, katus puha lumine. No mis krdi jutt! Torman tuppa akna juurde, et tõestada Ulla sügavat nägemispuuet, no mida, mida! Kus see lumi Sul on?
Njah… aprill! Oiii, Ullal head tuju kohe terveks päevaks :))). Nagu ta ise ütles, lausa järgmise aprillini.
Muuseas, krediitkaardi sain eile tagasi, keegi oli ikka leidnud ja Carrefouri infoletti andnud. Oleks ehk saanud tagasi lahtigi teha, aga Nordeas olid kaardilahtitegemisespetsialistid õhtale läinud ja ma ise poleks ka enam kooditabelist numbrit saanud. Esmaspäeva hommikul helistan tööle Enele, võtab sahtlist koodilehe ja loeb mulle ette. Saab viimase päeva siin ja siis Rootsis veel maksevõimelisena end tunda. Praegu nagu ülalpeetav. Viimane sularaha läks Luxembourg’is neegritädile, kes süüa andis.
Kõik hargid alla saanud, mõned poeskäigud tehtud, Belgian Guide 2006 järgi plaanid peetud, stardime kakku. Belgia kakku. Edelas (Brügges) on käidud, seega siis diagonaal peale tõmmatud. Ei, tegelikult sai diagonaal juba Luxiga peale, tänast sõitu võib pigem lõunaretkeks nimetada. Lõuna ajal välja ja lõuna suunas. Stardime päikeses, aga ees on potisinine taevas:
Pilt tehtud liikuvast autost läbi klaasi.
Sihiks on Grottes de Neptune (Neptuni koopad) Petigny Couvin’is. Hea, et maalilistele ahvatlustele tee ääres järele ei anna, kimame otse kohale ja jõuame viimase grupiga maa alla. Osa jõge jääb ka maa peale, nagu näha. Ja Rando leiab ka kevade märke.
Grupp kogutakse kokku, alguses läheme mööda kalju äärt, siis aga koopasse sisse. Giid paneb kolmekeelsed siidiid mängima, nii et ise ei pea midagi rääkima. Prantsuse, flaami ja inglise keeles jutt saadab meid kogu tee.Koopad on kolmel tasandil, kõige alumisel vesi. Alguses vee poolt uuristatud, siis inimese poolt uuristatud 175 m ja siis maaalune jõgi.
Maria ratsutab alguses issi seljas, pärast kappab ise.
Stalaktiidid ja stalagmiidid, nagu koobastes ikka.Need siin nagu sookoll Shreki hambad.
Imelikke käike ja uurdeid läks igas suunas, üles, kõrvale ja alla.
Eksimisvõimalusi kui palju ;)
Kartsin märksa klaustrofoobilisemat elamust, aga kuskilt väga pugema ei pidanud, seda ma ei salli.
Igal pool sai vähemalt poolpüsti kõndida.
Riietus, nagu näha, oli meil tõsiste koopauurijate oma :))
Siin oleme juba paadis, maa-alusel jõel, õnneks mitte Toonela.
Maria kartis paadi kõikumist, Mari ja Ulla kartsid Maria kartmist ja paadi kõikumist ja meie Randoga pidime hirmust püksi tegema naiste ja Maria hirmu ja paadi kõikumise pärast.
Maa-alused koopad olid aga imeilusad. Vivaldi mängis, oli valgust ja täielikku pimedust.
Müstiliselt ulatusid valgustatud veest välja rida falloseid.Paat oli madala süvisega, ilma kiiluta, kõikus tõesti vastikult. Kui ühele küljele kaldus, siis kogu seltskond üritas muidugi seda tasakaalustada. Teisele poole… jne
Ja väga madal oli lagi. Fototamisega ametis olles sain kaks kolakat vastu pead. Teenisin etteheitvaid pilke, ilmselt nii need koopavaringud tavaliselt tekkivad.
Ühte saali paistis looduslik valgus, vesi auras, vaatepilt oli eriti sürr. Kahjuks fotoga seda edasi ei anna.
Viimane saal oli kõige vägevam. Lahti päästeti kosk, mida valgustati erinevat värvi tuledega – punaste, siniste, rohelistega, valge välkvilkuvaga. Mängis võimas muusika, vahepeal kõuemürin, igasugused muud heliefektid.
Pildi peale jäid muidugi vaid häbelikud värvilarakad. Pimedas ei saanud sättida ka säriaegu ega ava, et veidigi paremaid pilte saada.
Ja siis õnnelikult jälle maapinnal.
Maria on vapper autosõitja, aga vahepeal peab temagi jalgu sirutama.Tagasiteel pidasime kinni ka l’Eau d’Heure järvede suure tammi ääres, Belgia suurim. Üleval võimas paisjärv, all orus maalilised järved. Vaatetorni saamine osutus liiga keeruliseks, udutasime niisama tammil ja selle ümber. Oleks pidanud veidi suurema ringiga uitama, põnevale hekk-labürindile jäi pihta saamata. Teisest küljest hea, et kõik alles jäid.
Kodus panime viimase Eestist toodud seakäntsaka ahju ja läksime veel linna peale paterdama.
See tänav tuletab väga meelde La Vallettat Maltal.Rihmad mu ümber ei ole ülesöömise ohutusvööd vaid Maria kandekott.
Seasöömine ja õllejoomine kell 9 õhtul tähendab küll, et homme tuleb rihma järele lasta.
Magama sai mindud kell 12.
Peale mõningaid jooke ja vene jahi eripära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar