Nüüd tuli ka tegu – Normandia ranniku läbisõit.
6. juuni 1944 oli see karm D-Day, kui kogu selle rannajoone pikkuses maabusid liitlasväed, avanes maailmasõja teine rinne, mis ilmselgelt otsustas kogu selle nõmeda sõja saatuse. Kümned tuhanded ameerika, kanada ja briti sõdurid said seal hukka, aga asi vääris küünlaid.
Igatahes ...
Aga mitte ainult tahtmine minna ja nuusutada seda mereõhku ja püüda tunnet, mis pööras ajalugu, ei olnud see, mis meid sinna ajas. Ka koosolemise, -reisimise, -nägemise rõõm on väga väärt asi.
Ühte autosse me enam ei mahu, õnneks on noortel nüüd ka üks hea hinnaga saadud 15-aastane mersu. Väga lahe loom tegelikult, ei kägise ega kolise kuskilt, bensiini sööb väga mõõdukalt, saab kõigega hakkama, mis vaja.
Volvos on Mari, Rando, Maria ja Remi, mersus meie Ullaga. Mingil hetkel kolib Mia meie autosse.
Sõit algab Jüri koolitamisega. Jüri on pihuarvutis elav navigaator, kes meile suureks abiks on. Paneme ideaalmarsruudi paika ja edaspidi usume pimesi juhiseid ´a la “400 meetri pärast … pööra paremale” jne. Selges eesti keeles, kaart ekraanil. Vahel harva kiusas ka meid, praegu tuleb meelde üks üritus minna kiirteest vasakul olevasse Buffalo Grilli. Jüri soovitas pöörata ringteelt maha üks tee enne õiget, lasi sõita veel mõnisada meetrit ja teatas pidulikult, et “olete jõudnud sihtpunkti”. Õnneks olime oma silmaga näinud, kus see Buffalo tegelikult on.
Väga mõnusateks abimeesteks olid ka walkie-talkie’d, millega kogu aeg kahe auto vahel sidet saime pidada. Selline küünarnukitunne ikkagi.
Tangime autod odava Belgia bensiiniga ja võtame suuna Prantsusmaa piirile, läbi Valencienne’i Amiens'i.
Juba selle tee ääres on palju ameerika sõdurite surnuaedu. Ajalugu paistab läbi autoakna…
Amiens on eelkõige katedraalilinn. Sealne Jumalaema Kirik on Prantsusmaa vingeim katedraal, väidetavalt. Kõrguse poolest igatahes. Maja on tõesti suur nagu emaarmastus. Kirbu tunne tuleb peale nii väljas kui sees. Ja need lõputud kujukesed igal pool. Kunsti- ja ajaloohuvilisele uurimist aastakümneteks. Ehitamist alustati 1220 ja pusiti selle kallal muidugi aastakümneid.
Linnas veel suur ja tähtis ülikool. Raamatukogu, Jules Verne'i nimeline, see härra olla koguni selle linna linnapea olnud.
Ilm on väga soe ja mõnus, tore jalutada mööda vahvaid kitsaid tänavaid, ilusaid kanaliservi ja kohvikuid.
Kõht on juba tühjaks aetud, peame ühe suurema kanali ääres pargipingil mõnusa low-budget pikniku.
Sõidame edasi, Dieppe’i lähedal on palavus ja auto alla kaduv asfalt tekitanud ohjeldamatu uneka. Quick-nimelisest tsankfuudikohast saame meie täiesti normaalse kohvi,
Mia täiesti normaalse mängukoha.
Oleme plaanitud ajast veidi maas, Côte d'Alabâtre'ile, alabasterrannikule jõudes on juba väga hämar. Ilusad pildid alabasterkaljudest jäävad saamata, midagi klõpsime ka, aga silmad vähemasti saavad kogu raha eest. See auguga kalju on elevandi nimeline. Kui hoolega ette kujutada, siis oleks nagu lontipidi vees jah. Meie vaatenurgast jääb mingi merest väljaulatuv ora täpselt selle taha, segab veidi õiget pilti.
Ookeanis on mõõnaaeg, kõnnime mõnusatel ümaratel merepõhjakividel. Ulla ja Mia pistavad mõned taskusse ka. Mitu päeva hiljem tõlgime sõnaraamatuga sildi ära ka. Nojah ... kohtulikult karistatav tegevus :) Ju siis on reaalne oht, et see kõik turistide poolt laiali tassitaks ja ookean sinna tekitatud auku ära kaoks.
Päike kaob vaikselt pilvede sisse. Hingemattev värviline mereloojang jääb kahjuks olemata ja pildistamata.
Sõidame edasi Le Havre’isse. Ühtegi hotelli me bukkinud ei ole, suured pühad on käimas, inimesed reisivad, aga meie loodame heale õnnele. Plaan rünnata Formule1 klassi hotelli, aga miskipärast jääb ette ETAP, kriipsukese parem tase.
Minu jaoks täiesti uus kogemus – peaaegu täiesti automaatne süsteem. Välisukse taga on puutetundlik ekraan, klõpsid seal, millist tuba tahad, maksad kaardiga ja saad vastu lipiku 6-kohalise koodiga. Sellega saab avada kõik vajalikud väravad ja uksed, hotellitöötajaid polnud olemaski kuskil. No ilmselt keegi ikka linu vahetamas ja põrandaid pesemas kunagi käib. Üldiselt puhas, korralik ja tasemel värk. Ja soodsa hinnaga – 41 eurot kahene või kolmene tuba.
Sööme õhtust ja siis läheme Randoga maailmakuulsa sadamalinna ööeluga tutvuma ;)
Ujuvad tikuvõileivad
Roosasid ja punaseid tulesid näeme küll, autoaknast ainult, ausõna. Pikemalt jääb silm meeletult suurele ja ilusale jahisadamale ning kummalisele uut vurhvi kirikule, mis näeb välja nagu Opus Dei peakontor. Statiivi pole, millelegi korralikult toetada ka aparaati ei saa, see uhke torn jääbki veidi laialimääritud näoga.
Esimesel päeval sai maha sõidetud päris täpselt 400 kilomeetrit.
Ja mällu salvestatud terabaitide kaupa ilusaid muljeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar