Auto oli ööseks õue jäänud. Pidavat esimest korda olema selline lugu. Tundub tasakaaluvärk olevat - keegi uus tuli majja, keegi pidi välja jääma. Kõigil teistel lihtsalt vedas, et see just auto oli.
Uus aga ei lase end millestki häirida, tegeleb oma põhitegevusega.
Mia ärkab juba enne kella 7 -- mure ju, väike uusasukas teeb häält.
Venna kohta ütleb, et see on väike tüdruk...
Kuigi eile õhtul mähkimise ajal avastas, et vennal on saba.
Viin Rando tööle. Olen kerge äksidendi ajendiks. Jah, mitte põhjuseks. Sõidan välja SHAPE'i Luxembourgi värava juurest tulevalt teelt. Sinna hommikuti tavaliselt sõidetakse, peaaegu keegi ei tule sealt. Hakkan vasakule kodu poole pöörama, sest mu parem käsi on vaba. Vasakult tulev jeep laseb mu kenasti läbi. Tema tagant tulnud fordikesele on aga see värk nii ootamatu, et ta vist isegi ei pidurda, vaid keerab jeebust lihtsalt mööda. Oleks mu nina veidi kaugemal, põrutaks mulle sisse. Ta siiski märkab mind ja keerab veel vasakule, kippadi-kappadi üle äärekivide murule. Näen roppu sõimu tädi huulil, aga see ei saa kellegi muu, kui ta enda kohta käia.
Täna on jooksuisu. Enestunne ongi väga hea ja võtan ette ringi, millest olen tükk aega mõelnud -- ümber kogu SHAPE'i, umbes 12 km. Viimane tõus on meeeeletult pikk, aga mõnus.
Kui nüüd viitsiks sedasi jätkata, kui ei tuleks jälle talvelaiskust. On tunne nagu sesside ajal, kui sai endale lubatud, et vot järgmisel semestril hakkan kohe korralikult koolis käima, teen õigel ajal ära kõik seminarid ja kontrolltööd... :)
Üks Mia magas täna päeval 4 tundi ja üks Ulla shoppas täna päeval neli tundi.
Tegelikult teeb Venna ikka vahel silmad ka lahti:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar