Kui üleeile Monsist läbi sõitsime, jäi teele ka ‚see’ haigla. Soovitasin küll Marile, et kui juba siin oleme, ehk käid läbi, ajad selle asja korda. Ta lihtsalt ei viitsinud veel…
Nii et oodakem, põnevutsegem edasi.
Rando jäi hommikul töölt koju, tõbi ikka sedapalju kallal. Kohmerdas veidi ringi ja läks tagasi magama. Tibugi oli öösel üleval, köha ilmselt häiris, hommikul magab see-eest kahe mehe eest.
Panin selle kuulsusrikka riiuli kokku. Sisuga täitmisel läks ainult üks pudel katki (vt loik vasakul all nurgas). Nagu kiuste just selline, mida siit asemele ei saa – Eestist toodud Cuba õlu.Nojah, see võiks ju taibatav küll olla, et veiniriiulisse õlut ei topita. Aga samas kohalik Jupiler püsib seal kenasti, saa siis aru.
Igatahes paluks nüüd need 4 Cubat, mis Kakumaa külmkappi maha jäid, siia järgi saata :P
Rattasõit viis täna Soignies’sse, sinnasamma, kust meid mõned päevad tagasi rongilt toodi.
Hästi armas pisike linnake, kus on …
… hästi sportliku nimega õllekas,
… onu, kes laseb vett … käest, aga viisakalt kaabut kergitades,…
… igasugu punutud, põimitud, mässitud kujusid
… ja ebaproportsionaalselt suur kirik.
Üldse jättis väga hea ja korras mulje. Muidu on belglased väga kaugel saksalikust ordnung’ist. Ikka siit-sealt logiseb või narmendab midagi. Kevadel arvasin ühest inglise sõjameeste kalmistust mööda sõites, et hekke on püganud raskes joobes hauakaevajad. Nüüd olen veendumusel, et üheski kodus ei tehta seda tööd päris kaine peaga…
Eile jäi Soignies’sse-sõit katki just seetõttu, et ei olnud rattateid. Lihtsalt julgus sai otsa kitsal teeserval autode hingeõhus laveerides. Plaanisingi nuriseda rattavihkajalikust Belgiast, aga täna võtan ütlemata sõnad tagasi. Valisin teise tee ja kõikjal, kus sõitsin, oli kas lai eraldi riba maantee ääres või lausa punaseksvärvitud ja paksu joonega eraldatud rattatee.
Esikäiguvahetaja sain ise paika krutitud nii et kogu sõit oli selge rõõm. Kui kevadist Belgiaskäiku võis võtta nagu ‚esimest treeninglaagrit enne pingelist võistlushooaega’, irw,
siis nüüd ei paista mingeid võistlusi lähiajal kuskilt. Nimetagem seda siis „põhjaladumise laagriks” järgmiseks hooajaks ;) Suusatajate kombel „esimese lume laagriks” seda loodetavasti ei pea nimetama.
Päike on veel kuratlikult kuum. Selle üle, kas see ka päevitamiseks kõlbab, on meil siin erinevaid arvamusi. Mina olen selles leeris, kes rattaga sõites vähemalt käppadele mingi jume arvab peale saavat.
Aga kuum on tõesti, uus vest sai ainult eputamise pärast selga :) nuh, eks ikka julgeoleku mõttes ka. Suurim efekt on tast kindlasti hämaras, kui arvukad helkurribad ja plärakad mängima hakkavad. Ja ega ta ülearu vatine ka ei ole – seljaosa koosneb peamiselt mustast võrgust.
Tänane Maria-pilt on kohvikeetmisest. See on üks eriline toiming, igasugu kaasnevate häälte ja nägudega. 
Rando ja Mia jäid koju Wõro liha küpsetama, meie tegime umbes viiekildise rännaku kanali servi pidi. Üle kahe silla. Et ei tuleks kiusatust retke lühemaks lõigata. Väga ujutav see kanalivesi ei tundunud. Inimestele vähemasti. Partidele ja laevadele sobis küll.
Sealt edasi sõitsime SHAPE’i Üks nõukogude armee vanemleitnandi taustaga tüüp NATO S.H.A.P.E. (Supreme Headquarters…etc) aia taga alandlikult sissepääsuluba ootamas..
Load saime, poes saia ostmas käisime. Šokolaadi ja viinamarja ka.
Väga Tähtsad Isikud on saabumas – muru perfektselt pügatud, tõsi kollasevõitu, ilmselt rohelisemaksvõõpamine seisab veel ees. NATO tuulteroosimärgi alune lilleklump oli just värskelt istutatud lilledest puhtaks kraabitud, ilmselt oli midagi mittesobivat. Eks näeb, mis asemele tuleb.
Peaväravat (Berlin Gate) ehitatakse ümber, selle aia ääres siin istungi. Välja sõitsime Ottawa värava kaudu, sealt vaid kahe kiviga visata koduukseni. Millest äärepealt oleksingi mööda sõitnud. Tuisupea, jah :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar