Rheinbergi Future Store – toimiv kauplus (umbes meie hullumaja-prisma suurune ja sarnase kaubavalikuga), aga kõrgtehnoloogilise sisuga. Tehnoloogafirmade katsepolügoon.
Giidiks võluv Letitia, kes on küll meditsiinitudeng, kuid juba teist aastat teenib taskuraha seal giiditades. Igatahes olid tal äärmiselt head teadmised kogu tehnoloogiast. Igasugu küsimustega sai teda vaevatud, vastused tulid täpsed, põhjalikud ja naeratusega. Eriti kiusas teda üks briti ajakirjanik, kes ilmselt artiklit plaanis kirjutada. Aga tüdruk ei jäänud sugugi hätta. Ja inglise keel ei olnud tal sest ajakirjanikust kehvem.Kliendikaardi omanikud saavad endale korvi külge arvuti – lcd-touch-screen kuvari ja raadiolingiga serverisse. Pistad kauba korvi, skännib tootekoodi (jah, muidugi RFIDilt, aga mitte kõik, on ka tavalist triipkoodi), näitab ekraanil selle kohta kõikvõimalikku infot, kogunenud summat ja mida iganes veel. Aitab leida kaupu, näiteks ühel meie hindul sai fotoka mälu täis ja tahtis uut suuremat kaarti osta – no problem, paar näpuvajutust ekraanil – jah, on sobiv XT formaadis kaart olemas, juhin Su õigesse kohta , turn left, forward, turn right, shelf nr 4… Poes oli oma positsioneerimissüsteem, mitte GPS.
Enamvähem samu funktsioone täitsid ka statsionaarsed infopunktid -- andsid toodete kohta infot, pakkusid juurde sobivaid tooteid, andsid söögiretsepte (sai välja printida) ja kindlasti veel midagi kasulikku. Millest poololematu saksa keele oskuse tõttu aru ei saanud.Igatahes sai valida endale terve menüü, andsid ette piirangud või soovitused, nägid tulemust ekraanil või prinditult. Ainuke asi, et seda suurt posti ei saanud kaasa tirida, et ta sulle teed õige riiuli juurde näitaks.
Tootesildid on kõik elektroonilised tablood. Info uuendamine käib automaatselt – kui serveris mingi hind muutub, muutub see ka kauba juures oleval sildil. Seda ei tehta muidugi ajal, kui ostjad kaupluses on. Ja meile seda ei demotud ka, uskusime niigi.
Automaatkaal. Mingi imelise nõiduse abil tunneb isegi ära, mis tootega tegu. Letitia demo ainult ühe tomatiga küll hästi ei õnnestunud – pakkus ekraanil välja tomati ja mingi eksootilise puuvilja, aga ikkagi oli lihtsam valida kahe asja vahel, kui lapata mööda menüüd. Kui toode selge, tuli kohe muidugi rohkelt infot ekraanile – hind ja kaal, selge see, aga ka kus ja kuidas kasvatatud, isegi GoogleEarthi pilt sellest kohast :) ja muidugi pakkumisi, mida selle viljaga teha võiks ja mida selle juurde võiks osta.
Veinisoovitaja. Ekraanil ülipõhjalik info veinide kohta üldse ja iga veini kohta eraldi.
Muidugi soovitused mida juurde osta ;) 
Kui oled lõpuks veini välja valinud ja astud riiuli vahele, ilmub põrandale suur valge nool, mis näitab, kust selle leida võid ja veelkord videoinfot selle veini kohta.Ja siis liigub pilt vaikselt mujale, et vot see on ka hea vein ja … vot seda sa võtsid eelmisel korral, kas enam ei soovi?
Koodiskänneriga said suvalise riiuli juures lugeda toote koodi ja näha ekraanil infot (tekst, pilt, video) ka mittepüsikliendid, need kes ilma ostukäruarvutita.Kaupluse lao ja müügisaali vahel on RFID-i lugemise väravad. Kaubaalus sõidab sealt läbi ning kõikide kaupade koodid loetakse ühe hetkega ja teatakse arvutisüsteemile, et säärased asjad liikusid sinna. Või tagasi.
RFID-tag (nagu Letitia käes) annab efekti ka kaupluse inventuuril. Kui enne pidi seda kas käsitsi tegema või kui oli fänssim pood, siis triipkoodiskänneriga, aga ikkagi toode-toote kaupa. Nüüd piisab kui igast riiulivahest RFID-lugejaga läbi sõita korra, möödaminnes loetakse kõik andmed sisse. RFID-I lugemiskaugus on poolest meetrist mitme meetrini.
Intelligentne riiul. Riiulipind ise on antenn, tunneb ära, kui võtad sealt toote (RFID-lipiku ju toote küljes) ja näitab kohe videot selle toote kohta, proovisime siin näiteks šampooniga. Samas annab ka infot kaupmehele – toode hakkab riiulilt otsa saama (riiuliauk on kõige halvem asi maailmas), keegi on pannud toote vale koha peale, mitu toodet on veel riiulil, mitu ära võetud.Ülemiselt riiulilt sai ära võetud üks šampoon ja hakkaski ekraanil tutvustav video jooksma.
Kiusasime natuke back-office’t ka :)
Tegime ühest tootest riiuli täitsa tühjaks, panime oma korvi. Kohe ei juhtunud midagi, aga hiljem tiiruga tagasi tulles oli tõesti riiuliauk kadunud.
Kassad. Tavaline kassa, kus müüja küsib su käest raha niipalju, kui su käruarvuti on kokku arvutanud. On ka automaatkassad – tunnevad samuti ära, palju su korvitäis väärt on ja topid talle suhu kas raha või pangakaarte. Alkoholi ja tubakaostu puhul läheb kuskil mingi tuli põlema ja keegi inimene vist piilub kuskilt, et ega sa alaealine välja ei näe.
Jah, ka seal on ebaausaid inimesi, sellepärast toimub pisteline kontroll – kassamasin teatab juhuslikult või mittejuhuslikult, see jäi ebaselgeks, et vot seda käru tuleb käsitsi üle kontrollida. Sama õigus on ka kassapidajal, kui tal mingi kahtlus on.
Pilti automaatkassast ei ole, sest fotoka aku sai lõpuks tühjaks. Peaaegu 200 pilti klõpsitud reisil.
Loogiline oleks olnud teha vastav sisseost, kommigi oleks pidanud ostma, aga mu aeg sai järsku väga otsa. Neussi Innovatsioonikeskusesse ka ei jõudnudki kahjuks, teised sõitsid bussiga sinna edasi. Õigemini küll tagasi.
Sain tulevikupoe eest minevikutakso, millega tagasi Düsseldorfi, lennuväljale. Nojah, taksos ei olnud võimalust krediitkaardiga maksta. 60 eurot sularaha mul mõistagi taskus ei vedelenud. Kappasin mööda lennujaama, otsisin pangaautomaate, kuulsin, et neid on täpselt kaks, jõudsin kõigepealt rikkisolevani ja alles siis lennujaama teise otsa õigeni. Endale raha ja pangale kopsakas teenustasu… Taksotädi oli õnneks kviitungi valmis kirjutanud, ooteaja eest juurde ei pidanud maksma. Muidu oleks pidanud veel ühe jooksutuuri automaadini pidanud tegema. Sularahakriis oli nimelt juba pikalt. Viimaseid metroosõitegi finantseeris Mart.
Kohutav palavus. Btw, ilmateade ütles hommikul, et Monacos on +32 ja päike paistab… Nüüd võiks küll tagasi minna, aga lihtsalt puhkama. Konverentsidest on tükiks ajaks kõht täis.
Siis läks täitsa kiireks, õnneks sattusin saali, kus check-in’idel ei olnud erilisi sabasid. Mul oli nüüd küll economy klassi pilet, küsisin ühelt igavlevalt businessklassi teenindajalt, et kas võin tema juures asjad korda ajada. Mees noogutas, vaatas piletit ja ütles „you are late for an hour.”. Krt mul vajus terve liiter higi korraga mööda selga alla… Mees itsitab ja ütleb „I’m just kidding” … einoh…
Tegi siis mulle ühtlasi ka Copenhagen-Tallinna pileti check-in’i ära, kõik ok. Hiljem Tallinna lennukis istun kohale 5A, tassitakse mulle söögid ja joogid … hee, vend oligi mulle business-klassi koha pannud. Aitäh, naljamees :) Mart tuli hommikul eraldi, sattus pooleteisttunnisesse check-in’i sappa ja sõitis Tallinna lennuki sabas nälgivana.
Selle maailma naljad tuleb lihtsalt üles leida, irw.
Ahjaa, Copenhagenisse sõitva Lufthansa pisikese propellerlennuki küljel, sissekäigu kõrval oli uhke ja lohutav loosung:
The World is round.
Your destination is unmissable.
Welcome on board!
Tagasi Tallinnas. Tõesti unmissable.
Vihm. Külm. Liiklusummikud.
Aga ikkagi oma kodu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar