Eile õhtul kell 10 tegime Mariga 3 kilomeetrise värskeõhujalutuskäigu maisipõldude vahel ja säravate tähtede all, täna traavisime pool päeva Belgias, pool Prantsusmaal … Mari lippab ringi nagu noor nugis, pole seda nägugi, et mingeid uudiseid hakkaks tekitama.
Kui keegi MammuRandodele kirjutada-joonistada plaanib, siis aadress näeb välja enamvähem säärane:
Eile käis meil külas bullterjeri kutsikas Mileedi. Perenaine Anita ka kaasas. Kutsu nagu keravälk. Kõige rohkem ajas teda hüppesse Mia plastmasskoer, kes haugub ja uriseb, kui nöörist tõmmata. Mileedi tormas ümber selle, kilkas, haukus ja tegi muid hääli, aga näksata julges ainult selja tagant ja saba otsast. Ühel hetkel said tal vist patareid tühjaks ja jäi Anita sülle magama nagu väike tita ikka.
Paar värsket mariaismi, linnuriigi kohta: ööpull, papaboi.
Mariga kahekesi jälle Cora kaubakeskusse – saime selle veiniriiuli kätte lõpuks. Pilt tuleb siis, kui keegi selle kokku ka viitsib panna.
Viinamarjad maksid ainult 1 eur kilo, neid sai ka 1 hunnik võetud. Viinamari on muuseas prantsuse keeles raisin, jah, just, rosin.
Prantsuse keel on ikka ullraske. Mari räägib mulle kogu aeg midagi õpetlikku, aga see ainult süvendab muljet, et seda keelt ei ole võimalik selgeks saada. Grammatika koosneb ju ainult eranditest ja mõnest erandlikust reeglipärasusest. Hea küll – kirjalikust tekstist arusaamine tuleks ilmselt suht kähku, aga õigesti rääkimine ja kirjutamine … Tuleb meelde I. Grekova (jajah, igrekova, pseudonüüm, muidugi) Kateeder, kus üks ülikooli professor õppis sõnaraamatu abil ära inglise keele. Luges vabalt ilukirjandustki, erialasest rääkimata. Kui ükskord välismaale pääses, ei saanud aga keegi ta ohjeldamatust plärast mitte midagi aru – vend kõneles ju kirjapildi järgi, vene keele lauseehituse ja aktsendiga pealekauba :)
Corast panime edasi Prantsusmaale, Mabeuge’i. Mia kodus Ulla valve all. Keegi oleks pidanud Ullat ka valvama, sest ta ei olnud kuulnud kõiki juhiseid – pliidil vasakesimest rauda ei tohi sisse lülitada :) -- maja korgid lendavad kohe (nii et edaspidised saabujad, hoidke meeles! : ) Ja kui korgid lendavad, ei saa tolmu imeda, süüa teha ja peale selle lõugab signalisatsioon. Ja mina üritan pidada puhkust ja mitte vastu võtta tundmatutelt numbritelt tulevaid kõnesid. Ja miskipärast ei näe ma ühegi helistaja numbreid siin, irw.
Mabeuge’is on superäge spordipood Decathlon. Seal kolistaks isegi mina vist tundide kaupa. Eriti mõne suure allahindluse ajal. Kuigi praegugi seal hinnad päris mõistlikud. Sain uued ujumispüksid, eelmised peavad ilmselt Monte Carlos veel pool party’t. Üks tuisupea ilmselt ei väärinud neid. Uued on sellised suht ribad, vana kooli omad, nagu Mari ütles :) Rando igatahes sai oluliselt pikema säärega.
Kaasa tuli ka sigalahe rattasõiduvest. Nüüd olen ka raske nägemispuudega autojuhtidele nähtav. Või siis heaks sihtmärgiks.
Mõned särgid-värgid veel ja … ega me siis Auchani toidupoest ka pääsenud. Jajah, 1 euro eest plokk suuri veepudeleid on selle poe tõmbenumber. Ja seda ostetakse ikka autotäite kaupa seal. MammuRando mõtlesid alguses, et sealkandis mingi totaalne kraaniveemürgistus. Ja esimesel korral, kui nägid kedagi autosse ainult vett laadimas, arvasid, et ilmselt on needavamas oma veemüügiputkat kuskil kuivas kohas.
Auchanis oli ka mingi meeletud veinipäevad. Ostad 2 kasti, saad 1 pealekauba, mõnel puhul isegi ühele kastile saad teise lisaks. Mõtlesime küll uue riiuli täitmise vajadusele, aga … krt ei tulnud ju ühtegi tuttavat ja head veininime seal ette. Kuigi neid oli vist vähemalt 1002 erinevat. Ja mõtle kui oleks toonud koju kolm kasti mingit haput äädikat…
Tagasi sõites oli selge vahe – kodus soojem ja ilusam ilm. Maril õige tähelepanek – selge, et Põhja-Prantsusmaa on jahedam kui Lõuna-Belgia :)
Mia ikka veidi nohune, koos rattasõidust ei tule veel midagi välja.
Decathlonist ostetud võtmekomplektiga saan sadula parajaks, esimese käiguvahetaja veidrustest siiski jagu ei saa. Eilsest neljasõnalise nimega linnast avastan rattatöökoja, raha kaasas pole, nii et homseni väntan tiheda kadentsiga – kiireim käik lihtsalt ei lähe sisse.
Alustan uutmoodi ringiga, sõsarküla Masnuy St Pierre’i kaudu. Leian päris efektse lossikese, kus mingit eksklusiivset söögimaja peetakse. Silt väraval väidab, et 30 euro eest võid süüa mida tahad ja palju tahad. Kiire arvutus näitas, et see tähendaks umbes nagu terve nädala lõunasöökide ettesöömist… ei hakanud üritamagi, kuigi kõhust kostis kergeid röögatusi juba. Aga teadmine, et kodus küpseb eesti kana, andis veidi jõudu ja plaanisin pikema ringiga läbi Soignies’ koju sõita.
Kaardi puudumisel tuli siiski hirm nahka, et ring liiga suureks läheb, pöörasin ühel hetkel ringi ja tulin jälle eilset teed mööda tagasi. Oleks siis veel long and winding road nagu biitlite laulus… Long küll, aga sirge nagu kummipael. Ja kõht ulltühi, lõuna koosnes autossöödud kahest Kinderi šokolaadibatoonikesest. Ee, enne minekut sai üks pisike jogurt ka sisse laetud.
Enne kojujõudmist tegin veel kolm pilti maja tagaküljest ja heinamaast. PhotoStichiga kokkupandult näeb see panoraam välja sedasi. Pilt nii suur, et ega maja muidu üles ei leiaks, kui noolega ei näitaks. Aga ma väga tahtsin, et mõned lehmad ikka ka peale jääksid. Aga need kuramused olid parasjagu heinamaa teises servas.
Nüüd Randolgi mingi vamm sees, Mari käis tal tööl järel.
Lahmib mõned Coldrexid sisse ja loodab parimat.
Õhtuses hämaruses hiilisid need kohalikud lehmad ikkagi aia taha. Vähemasti on nad tänuväärsed pildistamisobjektid, püsivad rahulikult paigal, mitte ei karga välgukiirusel siia-sinna nagu eilsed jänkupojad. Kuigi see oleks üpris lõbustav olnud, kui lehmad samasuguse elavusega oleks ringi kepsutanud. Aga nüüd sai heki vahelt piiludes vähemasti ühe neist pildile.
Lapin Kulta taevas ja Milka šokolaadi vissi.Ja lõpuks ikka Miast ka pilt.
Ööriietumine käsil, sest silmas on uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar