kolmapäev, 6. september 2006

Monte Carlo. Düsseldorf

Hommikul hea ja pikk uni. Eks ikka see suur raha teeb une rahulikuks, irw.

Jõuan ära kuulata vaid ühe loengu – IKEA tegelane räägib turvalisusest. Varguste ja pettuste vähendamise võimalusest. Võimas, aga kallis lahendus, kus salvestatakse videopilt paralleelselt kassalindi andmetega. Põhimõtteliselt sama lahendus nagu meil, aga seal salvestatakse kõik ning säilitatakse 1 kuu. On võimalus tagantjärele otsida igasuguseid sündmusi, analüüsida kassapidajate käitumist jne. Njaa … jällegi terabaidid, terabaidid. [Ai’ki:a] hääldas tema seda nime.

Tagasiside ankeedi kribin positiivse. Muidugi, ilus koht oli ju valitud :). ´
Einoh, korraldus oli ikkagi ka viimase peal. Ja üldse kasulik konverents. Ei midagi sellist, et vot nüüd lähen koju ja teen täpselt sedasi, aga palju mõtteid ja ideid tuli küll.
Märkuse kirjutasin ikka ka :) No et natttikese oleks võinud ikka aega jätta ringikolamiseks.

Hotelli rand. Ümmarguses majas oli siseujula.

Asjad kokku. Enam nii hullu vaeva silepakkimisega ei näe, sest nagunii läheb kõik kortsu : )
Hotelli checkout arvab miskipärast et olen minibaarist ühe koka joonud. Mina ja koka… irw
Ok, vaidlema ei hakka, jäägu neile see rõõm.
Üliluksusliku konverentsi korraldajad tahavad rinnasilti tagasi, oiirw. Kui ma seda ei viitsi kotist otsima hakata, lepivad siiski olukorraga. Luban järgmisel korral kaasa võtta, võivad ühe rinnasildi vähem siis teha.

Splitime taksoarve ühe hollandi daamiga. Sõit Nizzasse jälle lahe -- viaduktid, tunnelid, mäed, orud, meri …

Taas Côte d’Azuri lennuväljal. Lennujaama saabuvate autode jaoks ei ole kiirparklas hoiatust peatumise aja piirangu kohta vaid kena silt KISS AND FLY.
Üks temp jääbki tegemata kahjuks. Seekord.
Kunagi sai OBINITSA asulasildi juures pilti tehtud ...
Nüüd oleks olnud mõistlik teha pilt NIZZA sildi juures, kuhu OBI juurde kirjutatud. Ei satu kuidagi linnaservale täna... eks jääb järgmiseks korraks ;)

Tundmatu flydba nimelise lennufirma Fokker 100 nimelise kausiga üle Alpide. Sel¬leks tuleb kaugelt Vahemere kohalt hoogu võtta, et ikka vajalik kõrgus kätte saada.

Isegi natuke süüa antakse, kuigi seekord economy class. Näiteks Oslost Nizzasse SAS ei andnud, kuigi oli businessvärk Õnneks ajasin lounge’is piisavalt lõhesaia ja veini ja puuvilju endale sisse.

Kui Alpid on alt ära ujunud, tuleb asemele lapitekilapiline Saksamaa:







GS1 konverents Düsseldorfi kongresside palees.
Kõik suur suur, võimas ja vägev nagu emaarmastus..

Trehvan kohe meie Marti, kes juba eelmisest õhtust siin.

600 inimest, kõvad esinejad, väga hea tehnika, kõik viimase peal. Räägitakse jälle palju RFID’ist.
Pool päeva läks minust mööda, aga teisel poolel olid Stora Enso (tädi pildil) ja Boeing (! Väga eriline mees). Ning üks europarlamendi vend, kes rääkis, kuidas käib võitlus RFID-i euroseadustamise eest.

Saalist saame välja ebaõnnestunult, taksosaba on meeletu. Mart ütleb, et kohe nurg ataga on U-bahni peatus. Lähme sellega. Nurgatagune tähendab umbes kolme kilomeetrit kahe suure kotiga, läbimärga särki, lipsu ja ülikonda :)) Varjus umbes 30, tänaval aga hästi väga ei leia.
Hotellis olen sunnitud kotisolnud riideid turgutama. Proovin kuuma vanni kohal aurutada. Vähemalt kohe see tulemusi ei anna. Panen selga, mis vähegi kõlbulik on.

Õhtul väga kõva pidu Rheinterrasse’il. Suur ilus saal koos terrassiga Reini jõe kaldal, kõik see kamp koos, meeletult süüa ja juua, väga hea muusika. Neworleansilik ringiliikuv torudebänd ja neiu jõeäärses kõlakojas, kes laulis džässi ja bluusi evergreene. Hästi.
Peo pika ja tüütu avakõne peab GS1 Global’i boss. Mõistagi. Kui mehe nimigi on Adcock. (ROFLOL)

Hulk huvitavaid tutvusi – ungarlased (jó napot kivànok, egeszsegedre, ja egy-kettö-harom mõjub alati, irw), lätlased, hollandlased … Taaskohtumine Monako konverentsilt tuttava šotlase ja belglasega. Eestlased GS1 kohalikust kontorist. (GS1 on kujundamas ülemaailset standardit praeguse EAN-koodide asemel). Nojah, vahel tööjuttu ka, aga muidu hästi lahe õhkkond ja kihvt pidu.

Ühes saalis mängivad robotkoerad vutti. Oi see on pööraselt koomiline. Nad on nii samaaegselt väga robotlikud, väga koeralikud kui väga inimlikud. Pilt, pealegi fotokaga tehtud, ei anna sellest suurt midagi edasi kahjuks. Käivad vahepeal väravaposti vastu jalga tõstmas, vangutavad pead, kui midagi ebaõnnestub, viskuvad juubeldades rinnuli murule, kui värava löövad ...

U-bahniga ‚koju’.
Riided .. no on vannitoas natuke sirgemaks vajunud.
Toa konditsioneeri panin enne 16 kraadi peale, toas siiski vähemalt topelt.
Aga väsimus tooks une kasvõi saunakerisel.

Kommentaare ei ole: