Vähese magamise järel kiire hommikusöök, mingil põhjusel rohkem -jook (vist sai ikka vähe joodud öösel),
rongi peale ja taas messihalli.

RFID-ist kujuneb kindlasti kõva sõna, aga praegu kohe rapsima ei ole mõtet hakata. Eriti meiesugusel firmal. Eriti, kui on veel probleeme metallpurkidel olevate märkide lugemisega, isegi vedelikku sisaldavate asjade puhul ei pruugi hunniku keskel olevaid märke välja lugeda. Ja mõte on asjal siis, kui KÕIK kaubad on RFID’iga, mitte nii et osa siiski vöötkoodilipikutega.
Nii et teeme veel veidi kodutööd.
Ja uute süsteemide tegemisel sätime sisse vähemalt valmisoleku RFID-i maailma jaoks.

väikesed raadiosaatjad koos antenniga,
Kunagi on aeg, kus enam vöötkoode ei näe. Üldse ei pruugi midagi näha, sest kleeps on kuskil vahel peidus ja kiirgab raadiosagedusel infot välja.
Rongiga, sorri, U-bahniga tagasi. Jeee, nüüd siis on triikraud tuppa toodud. Mis ma taga enam…
Panen tähele, kui kiiresti tekivad inimesel harjumused. Järjekindlalt marsin pika koridori lõppu nagu monaco hotellis, sirutan käe ja … ja siis tulen kaks 3 toaust tagasi…
Õhtul Mardiga Düsseldorfi vanalinna seiklema.

Ei olnud paha.


Mart seisab siin ja ei usu.

Apppii, kas see õlu on mu jäädavalt imelikuks teinud?
Mari juhtis täna tähelepanu asjalolule, et Nizza linna serval poleks ma saanud kuidagi sellist obiNIZZA pilti teha. Ega mitte kuskil Nizzas.
Nujah, muidugi. Nii prantsuse kui inglise keeles on ju Nice, kuskilt itaaliast oleks kindlasti leidnud mõne suunaviida Nizza poole.
Muna õpetab kana … Või kukke.
Preemiaks Marile selle eest ilus roosa plastmassist aiapäkapikk sinna aeda :))
Umbes 40 cm kõrge.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar