Belgia 1. päev

Suvepuhkus sai jäetud sel aastal septembrisse ja oktoobrisse ning paigutatud Belgiasse. Võibolla veel kuhugi, aga seda peab sündmuste loomulik areng ise lükkama või tõmbama.

Esmaspäeva hommikul kell 5.25 on Meelis värava taga ja stardime lennuväljale.
Kodu on mõningaste koristamisürituste jälgedega, asjad kõik pakitud, aga selle hinnaga, et Ulla täitsa magamata, mul siiski 5 tundi põõnatud. Laisk olen, muidugi, häbematult laisk ..

Taskus id-kaardid ja 1 niru leht internetibroneeringu väljatrükiga. See kõlbab siiski väga hästi, dokumente küsimata antakse mulle korralikud piletid. Ilmselt olen siis nii oma nime näo või häälega.
Check-in’is kaalub meie loovutatav kotivirn 47.7 kilo lubatud 40 asemel. Ja oma umbes 12kilost pungil täis arvutikotti ma ei riski näidatagi, hiivan selle vaikselt salongi kaasa. Ja Ullal on ka üks must põrsakujuline kott veel… Nii et ka business-klassi 60st kilost oleks napiks jäänud. Aga onu on hästi lahke, ei kasseeri meilt ettenähtud 100 krooni ülekilo eest vaid ütleb, et „Tagasi ärge siis nii suure koormaga tulge…”

Lend sujub kenasti. Süüa küll ei anta, ilmselt kättemaksuks kotihunniku eest. 30 krooni eest saab tassi kohvi.

Kõik pakid saame küllalt ruttu kätte, tundub, et vähemalt sama rasketena. Otsin tükk aega käru, et laduda sellele kotiriit ja siis … umbes 30 meetrit sõita – alla lenujaama keldrisse rongijaama sellega ikkagi ei pääse. Sinna jäid ilmselt need 2 minutit, et jõuda esimesele rongile.
Järgmine rong tunni pärast.

Sõidame läbi kolme Brüsseli raudteejaama.
Kuskil seal vahel paistab
Tartu Plasku vennake olevat.

Pileteid käiakse lausa kaks korda kontrollimas. Et ehk olen vahepeal ära unustanud, kuhu pistsin. No olengi…

Mari juhis oli hea -- üks peatus enne lõppu tuleb maha minna. Pressisime siiski ka jaama nime välja – Soignies. Siinamail kohanimed kahes keeles, mis ei enamasti isegi ei ole sarnased. Näiteks seesama Soignies on flaamlaste jaoks Zinnik, Mons aga lausa Bergen.
Kuna aega oli, kirjutasin lennujaamas spikri teekonna raudteejaamade ja saabumisaegadega. Ehhhh, paistab, et rongide jaoks on see selline orienteeruv, suunaandev. Tegelikult liiguvad nad üpris vabameelselt. 10 min siia-sinna pole mingi probleem. Isegi üks liigne peatus tehti, mis meid mõnevõrra segadusse ajas. Mari rääkis, et meil läks isegi hästi – mõnel puhul on rong lihtsalt ära jäänud.

Kohale me jõudsime, vaid 10 minti plaanist hiljem ja raudteejaamas olid Mari ja Maria kenasti vastas.

Veidi asja uurides selgus, et Soignies on siiski 2 peatust enne Monsi ning järgmine, Jurbise oleks nende kodule tõesti palju lähemal.
Nii et kes siia veel saabumas, proovige teistmoodi.

Seekord siis saabumine uude kodusse, enam mitte Monsi linnakorterisse vaid mõnusasse väiksesse majja.
Umbes 10 km Monsist eemal, kohakese nimi Masnuy St. Jean.
Kõigepealt majademo. Emme issi magamistoas on Mia batuut ja kiiklehm. Oma toakeses muud vajalikud asjad.


Külalistetuppa seame end siis järgnevaks kolmeks nädalaks nahaalselt sisse.

Elutoa ühe akna taga kasvab roos,
põõsas ulatub räästani ja õied meenutavad kapsapäid. Eriti suuruselt.

Toimub saabunud nänni ülevaatus.
Pildil ei ole Maria küll Eestist tulnud asjadega, kaugeltki mitte :)
aga ta oli lihtsalt nii armas.
‚Kommi-asemel’ näkside kott käes, mida ta kangekaelselt müsliks nimetas.


Ulla jäi magama, mis ei pannud asjaolusid arvesse võttes väga imestama.
Sõitsime Mari ja Mariaga Corasse ostlema.
Cora on suur kaubakeskus Jemappe’is, mis oli põhikoht niikaua kuni Monsi serva Carrefour hiiglasliku Grand Pres’ ehitas.

Läksime tegelikult noorte garaaži suurt veiniriiulit ostma. Koju tuli reklaam – hea odav, lihtne ja mahutab 60 pudelit. Poes aga ei leia kuskilt, täpselt see sõna läks Maril meelest ka, küsida ei saa. No kuidagi sai ümber nurga saalitädile selgeks tehtud. Ja aru saadud, et see oli ilmselt eelreklaam – alles järgmisest päevast tulevad…
Aga riiul on prantsuse keeles casier , see jääb nüüd hästi meelde :)
Ostsime hoopis riidestange, et meie 60 kilo kaasavõetud riideid kuhugi riputada…

On tulemas kohalikud valimised. Ja linnapea valitakse ka.
Marigi saaks valida, tal tavalised ajutise asuka õigused kohalikel valimistel. Rando militaartüübina mitte.
Valimisreklaam näeb siin välja kohutav – kortsus A4-suurused molukesed kohe ümber kukkuda ähvardavail tahvlitel. Mitte nagu meil, kus majaseinasuurused glamuurajakirja kvaliteediga hiigelnäod. Njaaa, rikas riik rikaste parteidega meil ..


Tulime, oli Rando juba töölt kodus. Sõime traditsioonilise saabumispitsa. Sama hiiglasliku nagu alati. Ja juurde head veini nagu alati
Hea kodune tunne. Armsad inimesed ümberringi ja telekas mängib meie ETV ja TV3. Satelliidi kaudu.
Ja papagoi Aare on õppinud hüüdma Kuku! :)


Siin siis nüüd ka kohalik modell eesti firma Lenne sügiskollektsiooni demomas.
Igatahes võib suht kindel olla, et lasteaias teist sellist kõrvale ei satu.

Uni murdis lõpuks ka minu. Kell 10 juba. Nujah, Eestis ikkagi 11.