Et see mu sajakonna hotelliöö vingeim elamine, siis mõned pildid ka.
CSI uuriks välja kohe välja, mida tuvi mulle laua peale tõi. Tasub proovida : )
(no kirja tõi: dear guests, for safety reasons do not through anything over the balcony and please remove any food from the terrace as it attracts seagulls)
Rõdu, pehme diivan, kohv, läpakas. Hommik, ühesõnaga. Mõnus hommik, kahesõnaga. 
Telekas tahab mulle öelda ’tere tulemast meie vanni!’. Aga mina käin kogu aeg hoopis dushikabiinis :P
Minibaar (minitünn?), kõhus karmid joogid ja pealael suur SONY.
Telekavaatamise tugitool, kuhu pole veel istunud.Peeglilauake, kuhu vist ei istugi,
Ja triiklaud, mida läks väga vaja.
Suht ilmetu hotelli välisvaade. Meri ja mägi ilmestaks aga ka Viru Vanaema, Pojast rääkimata.
Näpistan ühe vähem-huvitavama loengu arvelt linnaskäigu.
Muidu olekski kogu monacomulje aknakujuline.
Küllalt ruttu satun Grand Casino juurde. On see märk millestki? Igatahes ma ei pane seda märki tähele. Küll aga seda Bentley märki. Njaaa, ilmselt jäi omanikul raha nati ülegi, mis muidugi tuleb sinna majja tassida.
Esiplaanil vee solin, kaugel taga raha kõlin.Ei oska öelda, kas kuskil F1 rajale ka sattusin, vahet pole, aga umbes sarnasest serpentiinist nad ju alla krutivad ennast..
Siit saab ka natuke aimu, miks tagasi jõudes läbimärg olin.Ikkagi jaheda ja sileda maa elajas ...
Linna ei saa süüdistada. Meri ees, muud ei jäänud tal üle kui mägepidi üles ronida. Seda ta ka oli teinud. Üritasin järgi minna. Kõige kõrgemale täna ei jõudnud, tunniplaan tiris tagasi.
Tundmatu, aga häbematult ilus puu 
Haralisest õhukesest nirest, mis kodu-aias end laiali ajab, kasvab siinmail korralik põõsas
Siit saab Vahemeri endale täiendust.Sinine värv lisatakse kuskil mujal. Ilmselt.
Siin tekkis mul juba tahtmine, isegi vajadus ruttu alla saada, hotelli. No siinsamas lähedal, all, kohe ümber nurga ju ...
Aga läks veel vähemalt kilomeetrit paar looklemist, enne kui ... kõik korda sai.
Ilus tee. Ja ilus mägi. Ja kole maja seal kaljunukil. Selline betoonist ja klaasist sadul sea seljas.
Ja jälle loengutele.
Levi Straussi IT-juht, pisike paksuke rõõmus tädi, hästi lahe. Väga erinev valdavalt tõsistest härrastest. Rääkis muuhulgas kommunikeerimise tähtsusest. Oiiii, kui tuttav tuli ette oma värsketest kogemustest :)) -- puhas ja kaunis tõde tema lauses: ”The 100th time you say something is the first time for somebody”.
Miya Knights, ürituse moderaator, kes just ütles, et veel viimane ettekanne ja then follows the entertainment part of the evening … 
Mille peale James Stafford, Marks& Spenceri itipealik, ütles ‚solvunult’, et no, the entertainment part begins just now.And it really began.. :)
Ei, asjalikku oli ikka ka. Esimene koht, kus RFID tehnoloogia ikkagi suurelt ja tõeliselt käigus on. (Radio Frequency Identificators – raadiosagedusel töötavad õhukesed tootemärgised, näevad välja nagu tavalised paberlipikud, aga tegelikult kiirgavad lugejasse nende mälus olevat infot. Raadiosaatja ilma patareita, piisab lugeja poolt tekitatud välja induktsioonvoolust)
Õhtul basseinides ujumas. Jah on tõesti liivapõhi neis välivannides. Siseujulas ikka plaadid. Pöördeseinu pole, aga vett nii pikalt, et saab päris mõnuga ujuda.
Jälle cocktail reception, jälle hiline õhtusöök.
Seekord lahedam laudkond, hollandlased, itaallane, horvaat. Kaks häbelikku venelast ka. Vene säästumarketiketi Kopeika it-juht ja tema tõlk, irw.
Mõned läksid veel kasiinosse, mina tuppa. Oma muljeid kirja panema.
Liisu hakkas messengeris riidlema, et ise Monte Carlos ja ei käi kasiinos ära.
Liisu says:näh, mudiugi mine mängi
Liisu says:
rulett
Liisu says:
punane 25
r@monte-carlo says:
ütled nii : )
Liisu says:
jap (ja samas mul endal kunagi sellise asjaga ei vea) aga äkki olen siis fortuuna
Lubasin siis pool võidust talle. Nagu filmis.
Tõepoolest, kui mõelda, Monte Carlos ikkagi. See oleks nagu minna Soome ja mitte näha ühtegi põtra.
Läksin. Hotelli kasiinosse. Teised olid kas ära läinud või kuskil grandimas kasiinos.
Esiteks ei olnud seal korralikku ruletti, ainult elektrooniline,
aga see selleks.
Panin 20 eur sisse,
mängisin alati nr 25 peale,
ja lisaks panin punase peale eraldi ka veel. Kartsin, et muidu saab mäng liiga ruttu otsa, punast ikka vahel tuleb ehk :)
2 creditit kummalegi (1 credit oli 50 senti).
Ja nüüd siis: TADAAAAAA!
Ära tulin siis, kui tuligi nr 25, vahepeal sain ainult punase eest ka,
peo peale maksti 48 eur.
nii et 28 plussis.
14 tuleb küll ära anda :) aumeeste mäng.
Kohe esimese korraga värises ka nr. 25 peal, aga tuli kõrvalt must 10 : )
Ma pole elu sees kasiinos mänginud,
nali oli see, et ma ei osanud selle masina taga payouti teha
lõpetasin kohe ära, kui see nr 25 tuli,
vajutasin Payout nupule -- mitte midagi
õnneks mu WIN jäi ikka ekraanile
näpin ja näpin
enamus ajast ütleb, et PAYOUT NOT ALLOWED AT THIS MOMENT,
siis kui ketas keerles vist.
siis vahepeal ütleb et hoia nuppu all 1 sek
hoian, pigistan, palun,
nothing..
vajutan assistendi kutsumise nupule, see ei mõju üldse kuidagi.
Vehin kätega, eemale ka ei julge minna, saan lõpuks saaliassistendi kohale, räägin, et tahaks magama minna, palun, et tehke mingi imeline nõidus ja tirige mu raha välja.
See näitab külmalt, et laua all ripub tšekk...
ilmselt juba ammu : )))
seda ei olnud võimalik näha, noh.
Siis olin kloun veel sellega, et pakkusin seda tšekki kahte valesse kohta, enne kui õige luugi peale sattusin ja … mõnuuuuuus … rahaaaaaa! :)
njah, ega rikkaks ei saanud, aga naljakas elamus küll.
siuke imelik siiski,
õiget tunnet ei olnud, ekraanil nina all vilkus midagi kogu aeg,
keskel suurel ekraanil oli see ruletilaua pilt pöörleva rattaga.
Suht raske oli jälgida, mis toimus.
ma ei mängi ju arvutimänge ka, siuke võõras tunne oli.
35-kordne võit oli vist täpse numbri eest,
ma ei mäleta, palju punase eest sai,
aga järelikult oli oma raha veel umbes 10 eur alles, kui see 25 tuli
Unele nüüd. Lotovõitja võib...
Või mis ma nüüd olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar