Kolm päeva hiljem

Mitmed on nüüd küsinud, et kuidas on, kas tahan veel maratoni joosta.
Õhtul peale lõpetamist oli see täitsa vale küsimus.
Aga nüüd on see asi ennastki mõtlema pannud.
Selge, et see oli üks enesetõestus, tahtejõuproov, eesmärk asi korra elus läbi teha,
mitte katse hakata pikamaajooksjaks. Nii nagu pea aasta tagasi mõtlesingi.
Kunagi ammu sai uuritud ja tõestatud, et olen absoluutne sprinteritüüp, loomult ja lihastelt. Seda oli tunda ka, võistlustel kippus isegi 100m liiga pikaks jääma - lihased läksid kangeks. Eks osa süüd oli ka tolleaegses kehvas hoolduses. Aga ikkagi, 'minu' distantsid - 50 vabalt ja 100 kompleksi ilmusid võistluskavasse alles hiljem.
Ja jooks .. nagu öeldud, oli see hiljem viievõistlejana mu lemmikala number 5.
Aga nüüd, täna, kolmandal päeval peale elu esimest maratoni, ma ei välista midagi.
Esimesel ei tahtnud üldse millelegi mõelda.
Teise õhtul .. avastasin end lugemas juba David Holti artiklit maratonitreeningust.

"What is the minimum marathon training mileage on which you can run the marathon.
Zero.
I’ve seen it done.
However, most runners have more sense."

Mõtlen praegu ja arvan, et selle maratoni ajal ma ei teinud kuigi palju asju valesti. Ma isegi ei arva, et algus oleks liiga kiire olnud. Vead olid tehtud enne.
Nii et - võibolla jooksen tõesti kunagi veel maratoni, aga vaid siis, kui

• olen vähemalt 6 kg kergem - ikkagi 253 tonnmeetrit vähem tööd vaja teha rajal;
• olen rohkem trenni teinud ja õigemat - läbinud ka trennis kestvusjookse, 2-3 tunniseid vähemalt, rahuliku tempoga, aga et organism harjuks pika koormusega;
• olen teinud kasvõi katse-eksituse meetodiga selgeks, milline toitumine mulle sobib maratonieelsel nädalal ja viimasel hommikul;
• olen välja uurinud, mida teha valutavate päkkade vältimiseks;
• ei ole põdenud mingeid tobedaid haigusi 2 kuud enne starti ega söönud antibiootikume ega muid mürke
• ... ja ei ole välja mõelnud uusi vigu ega hädasid.

Igatahes see finišitunne on ikka kuratlikult vägev..