pühapäev, 21. oktoober 2007

Amsterdam. Pühapäev. Maratonipäev.

Selle rännaku viimnepäev on nüüd käes.

Hommik

Ärkan hommikul enne teisi, kolin alla korterisse ja püüan praktiliselt pimedas kööktoas hästi vaikselt endale kaerahelbeputru keeta. Võõras korteris ... selge, kui vaikselt see kõik õnnestub.

Söön 3 tundi enne starti kõva kausitäie. Hiljem tundub, et kas liiga palju või liiga hilja. Või on mingi muu põhjus, miks kõht end jooksu ajal ülearu hästi ei tundnud.

Enne starti

Lapin endale kõik vajaliku külge. Kulutan ära Liina kõik kaks haaknõela, ülejäänud numbrinurgad õmblen särgi külge. Kaks numbrit, üks rinnale, teine seljale. Numbri tagaküljele tuleb isiku- ja terviseandmed kirjutada. Kellegi telefoninumber ka. Kellele teatada, kui mingi jamaga peaksin hakkama saama ..

Käepael käele, see näitab, mis värvi stardikoridori mul õigus minna on. Teisele käele Mari pulsikell, millega hea vaheaegu jälgida. Kiip kõvasti sussipaelte külge. Tükk kõhklemist on riietega. Kraadiklaas näitab 8 kraadi ja ennustus ei luba suuremat soojenemist. Päike on aga väljas ja kange ahvatlus on päris lühikeste riietega minna. Otsustan siiski pikkade varrukatega särgi ja poolpikkade pükste kasuks, et põlved ikka sees oleks. Võib ette öelda, et hea valik oli. Kumbagi jalga õige jala sokk, sussid ka. Müts kindlasti pähe, muidu voolab higi tüütult silma.

Ja siis veel paranoiliselt 7 korda läbi mõelda, kas kõik on olemas. Et siis hiljem päeval peale lõpetamist avastada, et mingite vahetusriiete peale üldse ei mõelnud. Üks õhuke dressipluusike ainult.

Sõidame Randoga staadionile. Kartsime, et teed on juba kõik kinni, aga tegelikult saame täiesti vabalt veel mööda maratonitrassi sõita. Piirded on juba paigas, aga sõita võib. Viimasest kilomeetrist on rada päris kinni, sealt sörgin - see on väikese soojenduse eest.

Autos Rando veel uurib, et kas närv ka sees on. No muidugi on, mitte selline tavaline võistlusärevus, et kas võidan. No see, et kas suudan ikka üldse läbi teha ja et ega mingit jama ei juhtu. Lööme patsi ja .. minek.

Veidi aja pärast saan veel Margo ja ta saatjaskonnaga kokku. Mees on vaatamata kõhklustele ikkagi end hommikul ära registreerinud. Trennikilomeetreid on küll vähe, aga tahtmine võimas. Kiilide pere teeb meist pilti, annan oma dressika ära pakihoidu, saan rinnanumbrile sellekohase kleepsu ja siis staadionile.

Ahjaa, ühe energiageeli pakikese pistan ka pükste tagataskusse. Ega sinna rohkem midagi ei mahukski. Ja ninaplaaster läheb ka ikka viimasel hetkel peale. Margole annan teise, teeb ka tema nina lahti, aga ta kisub selle siiski poole peal ära, kihelema oli hakanud.

Start ja esimesed 5 km

Stardiala on staadioniringil, kohal peab olema vähemalt veerand tundi enne starti, 10.15 seega. Paras trügimine ja ummik on staadioniväravas, aga jõuan napilt.

Stardijoon on seal, kus staadionitel on 100m start. Mu E-ala esimene liin on 200 meetrit tagapool. Ronin sinna etteserva, barjääri taha ja Margo, kes ennast eelmisesse gruppi möllis, jääb tagaserva, nii et saame koos minema hakata. Stardigrupi saab registreerimisel ise valida oma eelmiste aegade või enesehinnangu järgi – millise ajaga plaanid lõpetada. Ma panin end 4:00-4:30 gruppi. Ettepoole saamiseks väga udutada pole mõtet, sest jalal olev kiip võtab nagunii puhta jooksuaja ka.

Stardipauk käib sekundipealt 10.30. Näeme, kuidas esirea neegrid pühivad kohalt nagu tuulispasad. Meil läheb stardijoonele jõudmiseks 8 minutit. Tatsutame vaikselt, räägime anekdoote ja arutame, et maraton on päris mõnus :)

Stardijoonest alates saab siiski juba vaikselt sörkima hakata, aga esimesed kilomeetrid on ikka päris tihe inimmass. Varsti läheb rada küll laiemaks, aga peab olema ettevaatlik, et eesjooksja eest ei kargaks välja mõni trammipeatuse post, prügikast või midagi muud sellist.

Erilist soojendust teha ei saanud ja jalad on alguses kehvad nagu alati. Vasaku jala säär nagunii, aga ebameeldivalt üllatab parema jala säärepealne. Kes krt palus sellel nüüd valutama hakata. Ajab hirmu nahka, et kas jääbki nüüd nii, aga ei, 5 kilomeetriga on mõlemad käpad soojaks saanud ja kõik on ok.

Rajal on alguses 7-kilomeetrine ring, mis toob staadioni juurde tagasi ja siis minnakse pikale 35-sele ringile.

Jookseme Marksiga koos, tempo on 5.20 kilomeetrile, tunne on väga hea. Hingamine on korras, saame vabalt juttu rääkida. Rada on imeilus, vahepeal linnakanali ääres, siis aga pikalt kenas pargis.

5 km – 26.40. On olemas ka videod, igaühe kohta iga 5 kilomeetri järel. Ilmselt vaheaja järgi on automaatselt lõigutud umbes minutised jupid. Kui on kannatust reklaamid ära vaadata, võib mu rahvasummast üleski leida. Näiteks esimese 5 km lõpuvideos ilmume umbes minutise lõigu kõige viimastel sekunditel, kaadri paremas servas, Marks ees ja mina kohe selja taga.

5-10 km

Park läbitud, jõuame varsti olümpiastaadioni juurde ringiga tagasi. Kaia ja Kiilid tervitavad meid seal raja ääres, jookseme Marksiga kõrvuti. Tunne on ülihea. Tempo kippus juba 5 minuti ligidale, otsustame veidi tagasi hoida. Esimeses joogipunktis on paras rüselemine, kaotame hetkeks teineteise, aga varsti leiame jälle. Marksi on hea märgata, ta on teistest pikem, valge eesti koondise särgi ja valge nokkmütsiga. Neil maratonivideotel on ka mind sedasi lihtsam leida – Margo paistab kõigepealt ja siis kuskil seal on ka minu hall kuju.

Poolteist kilomeetrit jookseme sama trammiteed, mis esimesel väiksel ringilgi, siis pöörame paremale. Kõik on hästi, ainult hullumoodi palav on seal majade vahel joosta, päike kõrvetab nagu Gobi kõrbes. Kadestan Margot, kes otsustas maikasärgi ja lühikeste pükste kasuks.

Kõik muidu kena jah, aga magu annab end tunda, kuidagi raske ja ebameeldiv on. Tunnen, et poleks pidanud nii palju sööma.

Teine viiskilomeeter – 26:55, keskmine kilomeetritempo 5:23, 3 sekundit aeglasem, kui esimesel viiekal.

10-15 km

Veidi veel linnatänavaid ja siis pöörame Amsteli ühe kanali kaldale. Teisel pool kanalit näeme liidreid vastu tulemas – kümmekond aafriklast ja ka üks valge. Nad on meist juba 7 kilomeetrit ees …

Kanali ääres tunnen, et mu riietus on enam kui sobiv. Eelmises joogipunktis koperdasin veidi, joogitops käes ja lobistasin oma kõhu ja veidi muudki märjaks. Võttis olemise päris leigeks. Aga tuul kuivatas varsti kõik kenasti ära.

Jalad liiguvad kenasti, probleeme pole, hingamine väga hea, jaksame ikka Marksiga juttu rääkida, kuigi mitte enam nii palju kui enne. Mõtted lähevad raskemaks ja Margo räägib esimest korda kergest raskusest jalalihastes. Üks kiire kilomeeter tuleb jälle vahele ja tõmbame uuesti tempot veidi maha. Krdi palju on ju veel joosta.

15. kilomeetri juures teeb rada ühe kõrvalepõike kanali äärest eemale. Kaks voolu jooksevad seal teineteisele vastu, raudpiire vaid vahel. Sinnaminnes on kade tunne vastutulijate peale, hiljem samavõrra hea tunne nende suhtes, kes alles sellele lisakonksule kappavad.

Kolmas viiskilomeeter – 27:39, 5:33 kilomeetrile, 10 sekundit aeglasem, kui eelmine lõik, oleme täitsa rahul, enesetunne on väga hea.

15-20 km

Piki kanaliserva nühkimine muutub juba tüütuks, pingsalt ootame pöördekohta, siis on nagu kõige kaugem punkt käes ja hakkab tagasitulek, mis sest, et kilomeetrid päris seda ei kinnita. Lõpuks tulebki päästev sild, jalad on väga head, kerge tee tõus sillalegi ei tee liiga, mõnus on, eriti teadmine, et nüüd näeme teisel pool kanalit neid, kes meie taga on ja kellel on rohkem veel lõpuni jäänud kui meil.

Miski asi ei ennusta halba, kõhus on ka kergemaks läinud, jalad on head, jaksan Marksiga kenasti koos joosta. Kui majad otsa saavad, on kanali ääres nüüd päris värske vastutuul. Kasutan alatult ära Marksi suurt kuju ja hoian tema varju. Vahepeal jookseme suuremas grupis, kus on ka hea - just nagu jalgrattavõistlustel grupisõidus.

Jookseme täiesti rahulikult, kindla tempoga, muresid pole, kõhtu enam ei tunnegi. Jutuajamist on siiski vähem :) Pähe tikub juba loll mõte, et ah siis nii lihtne see maraton ongi.

Viie kilomeetri aeg tuleb praktiliselt sama, mis eelmisel – 27:44, kilomeetritempo on 5:34, sekund aeglasem, kui eelmisel.

20-25 km

Joome, jookseme ikka koos. Joon Gatorade’i, tundub hea ja mõnus, veidi külm ehk, tahaks soojendatud jooki sellise ilmaga.

Kohe varsti tuleb ka poolmaratoni värav. Poolel maal on aeg 1:55, vaid veidi aeglasem, kui Tallinnas septembri algul poolmaratoni joostes. Olen vaimustuses, peaaegu eufoorias, arvan, et aeg tuleb sedasi alla 4 tunni kindlasti, 2:05 jääb ju teise poole jaoks.

Ja siis hakkab…

Kuskil 22 kilomeetril näsib Marks oma energiabatooni ja pakub mulle ka. Ma ei taha midagi kuiva närida, loobun, pealegi ei tunne vajadust, just äsja sain ju kõhutunde korda. Kilomeetri järel tuleb aga mõte, et end tankima peab ikka enne, kui nõrkus peale tuleb. Arvestan, et varsti tuleb joogipunkt, kisun tagataskust geeli välja ja lutsin selle endale sisse. Vastik lääge ja kleepuv. Ja just see joogipunkt on kuskil kaugemal, jooksen vist 5 kilomeetrit sellise kleepuva suuga. Pealegi hakkab kõhus jälle jama, selline raske tunne. Nagu kogu organismi veri koguneb makku selle möksiga tegelema, lihaste jaoks ei jää enam midagi, jalad muutuvad korrapealt raskeks. Marks hakkab tasapisi eest nihkuma. Näen ta mütsi siiski mõnekümne meetri kaugusel ja see aitab edasi liikuda.

25. kilomeetri värav on veel kanali ääres, ka selle järel ei ole kohe joogipunkti.

Poolest maast ülesaamine mõjus vist ergutavalt, esimesed kilomeetrid sel 5-sel lõigul tulid lõbusalt, nii et 5 km tempolangus ei tulnudki veel väga suur.

5 km - 28:34, kilomeetriaeg keskmiselt 5:43, 10 sekundit kehvem, kui eelmisel lõigul. Ikkagi alla 6 minuti, nii et ka siin lootsin veel aega alla 4 tunni. Arvasin, et see ongi see surnud punkt, küllap läheb kõhus paremaks, tunne paraneb ja jaksan veel.

25-30 km

Tegelikult läks asi aina ainult hullemaks. Ja veel hullemaks. 25 km väravas oli Marks must päris täpselt 100 meetrit ees (aja järgi võttes), aga siis edasi kadus ta silmist, mul kadus tahtmine teda püüda, oli tegemist, et kuidagi edasi liikuda. Jalad olid rasked, põlved ja puusad andsid end järsku tunda. Tuharalihased olid valusad, kõige hullemad olid aga päkad. Sussid olid head, kuskilt ei hõõrunud, aga miskipärast oli päkade padjakesed väga valusad, iga samm tegi piina. Ei tea, kas peaks mu sussid mingi erilise pehmendusega sealt olema. Kannad, mis mul muidu hellad on olnud, olid täiesti ok. Räägin Asicsi mehega, ehk annab midagi teha.

Hea oli, et lõpuks ometi sai juua, lahmisin kaks topsi Gatorade’i sisse, hakkas hetkeks parem, aga hiljem loksus see vedelik mul kõhus koos kõige muuga. Organism ei võtnud miskipärast seda hästi vastu.

Igatahes samm läks kaunis lühikeseks, algas üks suur kannatamine.

28. kilomeetril seisis rajal Marks, patsutas õlale ja soovis head teed, tal olidki ikkagi krambid tulnud. Suur mees, suured lihased, naisekandmiseks maailmameistrivääriliselt sobivad, aga maraton on nati teine asi. Ja ma tean veel kui vähe ta maratoniks trenni tegi. Tundsin sel hetkel süümekaid, et ta sellele avantüürile ahvatlesin. Ta oli siiski väga tubli, võttis end ka kokku, kõndimisega pooleks tuli siiski finišisse välja, aeg 4:34.

Tatsusin siis puht tahtejõu toel edasi, jalgadest suurt abi ei olnud.

Mu fännklubil andis mind ikka oodata. 30. kilomeetril saime siiki kokku. See oli armas hetk, jaksasin käsigi tõsta ja midagi mõmiseda. Mõttes oli üllatada neid avaldusega, et „p…e, mul on jalad väsinud!”, aga ei jaksanud, sain selle alles peale finišit ära rääkida.

5 km: 30:17. Sel lõigul läks siis kilomeetriaeg esimest korda üle 6 minuti – 6:03. Ja see ei pannud mind üldse imestama, kartsin hullematki. Aga hullem alles tuli.

30-35 km

Kannatamine jätkub. Iga samm teeb valu, tahtejõud on otsakorral, aga pea töötab - arvutamine näitab, et ikka on lõpuni vähem maad, kui joostud, see aitab edasi tiksuda.

Hingamine on korras, üldse oleks nagu kõik ok, aga need jalad. Ma pole ju elu sees nii pikka maad jooksnud, eks nad solvusid.

Pikapeale hakkab kõht siiski veidi normaalsemana tunduma, või on teised probleemid nii palju suuremad,et seda ei pane tähele.

Pilt ümberringi on hall, päike on pilve taga, huvi ümbritseva vastu on kadunud. Mingid teed, majad, trammirööpad… tegelikult oli hea mõelda, et igat sammu tasub ikkagi astuda, sest see viib finišile lähemale. Ja nii oligi.

35. kilomeetri värav paistis kaugelt, aga kergelt end kätte ei andnud .

5-kilomeetri lõik 31:42, kilomeetritempo 6:20. Kohutav, ei oleks uskunud, et nii aeglaselt joosta oskan, aga veel hullemaks läks. Seda on selgelt ka videost näha, hirmus, hirmus...

35-40 km

Joogipunkt tuli varsti, seal jõin ainult vett, Gatorade tundus liiga lääge ja magus. Esimest korda jäin joogipunktis korraks seisma, venitasin veidi jalalihaseid. Oi, kui raske oli jälle jooksma hakata, hetkega oli kõik kangeks jäänud.

Mingil hetkel 37. kilomeetril kippus ka mul vasaku sääre lihas kergelt krampi, jäin seisma, venitasin seda rajapiirde najale toetudes ja seadsin sammu nii, et päkk eriti ei sirutuks. Rohkem õnneks seda hirmu ei olnud. Korraks lõi krampi hoopis vasaku käe randmelihas. Selline pikk staatiline pinge ilmselt ei meeldinud talle. Sirutasin ja silitasin teda veidi, sain ka sellest üle.

Aga samm oli ikka häbematult lühike, midagi pole teha. Vahepeal proovisin vägisi sammu pikendada, aga kohe andsid eriti puusad väga valusalt tunda. Toksisin siis ikka nii edasi nagu kannatas. Jõudu andis see, et järelejäänud kilomeetreid oli nüüd vaid ühekohaline arv. Kujutasin ette, kui vähe on seda mu kodusel kakumäe ringil. 5 km veel – see vaid see metsaring, 4 km -- ah, vabaõhumuuseumi nurgani ja tagasi, käkitegu ju..

Lõpuosa oli sama, mis esimesel pisikesel ringil. Hakkasin jälle ümbritsevat nägema ja rõõmu tundma – Rijksmuseum, Hard Rock Café, kus kunagi aastaid tagasi käidud, Park Hotel, kus ööbitud, park, kus kõnnitud … Ümbruse silmitsemine ajas mõtted veidi mujale. Samas - kaugele ei saanud vaadata, kuidagi hirmus väsitav tundus.

Ilus jah kõik, aga samm oli ikkagi hullumoodi valus. Tahe oli suur veidi tempot tõsta, pulss oli ilmselt suht madal, 130, arvan (kehapael jäi maha), hingamine oli väga hea, aga jalad olid nii valusad, et lihtsalt ei suutnud kiiremini.

40 kilomeetri värav oli ilus. Küllap ta samasugune oli, nagu teisedki, aga miskipärast tundus see ikkagi eriti kaunis ja pidulik. Nii vähe ju lõpuni.

Pidulik ei ole aga 5 kilomeetri aeg 33:30. Keskmine kilomeetritempo vaid 6:42… kohutav … Sinna see 4 tunni unistus jäigi. Video näitab, et jooksusammu pole enam üldse olemas.

Startpagina fotod meist 40. kilomeetril:


De laatzte kilometer

See oli parim plakat tee ääres. Vaieldamatult. Vaimukaim, lõbusaim, kõige ilusam, Südantkosutavaim. Sel kilomeetril ergutas mind ka Marksi fännklubi.

Jaladki said sellest nagu hoogu juurde. Aga veidi vara, sest ka see viimane kilomeeter oli ikkagi kilomeetripikkune. Jube ront tunne tuli, kui esimese kurvi tagant ei paistnudki veel staadioni. Jalad vajusid kohe nagu maa külge kinni.

Aga see-eest see hetk kui lõpuks staadionile saabusin …

Selle nimel tasus seda kõike teha. Ausõna, mul oli kananahk ihul ja külmavärinad. Milline lärm, muusika, inimeste hüüded ja hõisked, lipud, plaksutavad toruõhupallid, rõõmsad näod, teadmine, et mu kallid ootavad seal … see andis sellise energia, et jaksasin jälle jooksu moodi jooksugi imiteerida. Järsku oli ka kõik valu kadunud, jäi ainult suur rõõm, et kõik see pingutus selja taga on, et jaksasin end kokku võtta ja ületadagi, et see unistus on täide läinud, et olen maratonifinišis!

Meie omad olid hääle ära karjunud, aga selles möllus ma neid kahjuks ei eristanud. Finišijoone ületamine on jäädvustatud Liinal päris täpselt. Lausa kahekordselt – staadionitablool ja elusalt.


Lõpuaeg 4:06:57, parasjagu maksimum- ja miinimumprogrammi vahepeal. Mis seal ikka, tuleb rahul olla, selline ma täna olin. Tuleb rahul olla, et üldse ära tegin.

Peale finišit

Peale lõppu ei tundnud järsku eriti midagi. Kõik oli hea ja tore, aga kuidagi loomulik. Nii läbi ei olnud, et oleks tahtnud kuhugi pikali visata või kokku vajuda. Käia oli valus, aga muidu oli kõik ok. Nii et üldine vastupidavus oli ilmselt hea, oleksin võinud edasigi panna, kui vaid jalad oleks paremad. Vähese trenni viga, mis muud.

Staadionil anti medal kaela, siis topiti kilekotti, et maha ei jahtuks ja oligi kõik..

Isegi natuke kahju oli, et läbi sai. Tahtejõu proovilepanek on ilmselt päris mõnus asi.

Jõin veel paar pudelit spordijooki, pistsin nahka mõne banaani- ja apelsinitüki ja nägin kurja vaeva sussi küljest kiibi lahtisaamisega. Nii kükitamine kui püstitõusmine oli põrgupiin.

Rahvasummas leidsid Marid mu siiski üles. Kiskusin märja särgi seljast ja sain Rando kampsuni selga. Kilekott ka jälle peale ja võiski seda ootamatult külmaksläinud ilma taluda. Autoga sinna ei pääsenud, nii et tagasitee Liina elamisse tuli läbida kahe rongi ja bussiga. Ja muidugi natuke ka käies. Mis oli hullem kui mistahes lõik maratonijooksust :) Oh püha kurat, kui valusad kõik kohad olid, natukene seisma jäid, nii olid kohe kange nagu puupulk. Viimase otsa bussi pealt koju kõndisin nagu vanadekodus toetusraamiga - poisi kärule toetudes .

Duši all käidud, ootas ees veel mitu mõnu – pikutamine diivanil nii et ninaotsagi ei pidanud liigutama ja siis ülimaitsev söök. Aitäh sulle, Liina, kõige eest, kõik oli viimase peal!

Marks kutsus õhtuks veel Brüsselisse sauna, aga istusime nii kaua kiirteedel ummikuis, asi jäi väga hilja peale, jätsime ära – viisime lapsed koju magama.

Maja oli külm nagu hundilaut, selle soojendamine võttis võimaluse kuuma vanni ligunema minna, pugesin kahe teki alla kerra ja uinusin. Ilmselt õnneliku naeratusega.

2 kommentaari:

Kissu ütles ...

Minu isa!!! Minu isa!!!
My 'I Can Do It' Paragon :)

Ain ütles ...

Päris mõnus on lugeda teiste teiste kirjeldust sellest katsumuste rajast:)viskan siis siia lingi kus tegin ka lühikokkuvõtte sellest 42st kilomeetrist enda silmade läbi.http://ain-amadeus.blogspot.com/