Nüüd, kus tean, kui hea on lahtise ninaga joosta, on igas trennis "võtame selle nina ära!!"-tunne. Loodan, et Kissu saab selle viimase ninaplaastrieksemplari ikka enne maratoni siia saata. Väike lootus on ka Decathloni poel Mabeuge'is Prantsusmaal, arvan, et jõuan sealt mingil ajal läbi lipsata.
Kissu kuule, kas see aitas norskamise vastu ka, jah? Mõneti meeldiv ju seegi, kui ma seal jooksjatemassi sees norskama ei hakka, eksole.
Trennirajad on siin emotsionaalsed. Mõnusad külavaheteed ja sügisesed metsarajad. Euromais ja igasugused loomad.
Avastasin uue eeslipesa.
Hobuseid on igal sammul.
Lehmad, Krissu, jätsin seekord pildistamata :P
Metsarajad olid täna ligased. Eile õhtul oli nii metsik vihmasadu, et satelliidipann ei püüdnud pilti läbi veeseina kinni.
Ma tean nüüd küll, miks seda maad Walloniaks nimetatakse. Jooksurada käib kogu aeg üles-alla - mitte vallid vaid lausa Wallid. Ja sellised ühekülgsed - tõusud on nagu Nõmme mäed, aga pikemad ja kohati järsemad. Langusi ei pane nagu tähelegi. Kusjuures see ei aita, kui teistpidi ringe teha, sama lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar