Brüssel

Hommikul kohe ühistrenn Margoga. Muidugi läks ikka andmiseks, kuigi oli plaan vaikselt sörkida :)
Aga mõnus oli. Saatkonna juurest kohe algab imeilus sügisene pargirada, tegime nii 7.5-8 km ringi. Maiuspalaks umbes 600-meetrine päris ränk tõus. Lühem jah, kui M.st J. oma, aga sama järsk, kui seal kõige teravam koht.
Ei, nüüd aitab, kuni pühapäevani vaid kerged lontimised, et jalad jooksmist päris ära ei unustaks.

Käisime MediaMarktis, ostsin uue fotoka. Njahh, nüüd ei julge hästi enam ühtegi pilti välja panna, sest sellise masinaga peaksid nad ju niiiiniiiiiniii head olema..
Hirmsasti peab õppima hakkama. Nii aparaati kui üldse pildistamist. Aga tahe on juba ammu olnud.
Esimene pilt sai tehtud täielikult aparaadi iseenese tarkuse ja automaatikaga. Lillepotist mulda söövast Remist. Lugu siin aga natuke andy-warhol-stiilis ;)

Tunnen ennast ka väikelapsena, kaks uut sõna tuli - türümm ja päkronüüm.
Dürüm'i sõime Marksiga mingis türgi urkas saatkonna lähedal. Koht oli nagu oli, aga dürüm g... (misiganes gürümm seal veel lisaks oli) oli häbematult hea. Selline õliõhukese pankoogi sisse keeratud kebabiliha ja muu möksvärgi segu. Lisatud 'samurai' kaste tuletas seda kõike veel tükk aega meelde. Türgis pole kunagi käinud, türgi köögiga napp kokkupuude ainult Tallinna kebaabikohtade kaudu, see dürüm oli mulle midagi täiesti uut.

Backronym'i mõiste sisu on ammu tuttav ja isegi igasugustele lühenditele uusi tähendusi leiutatud, aga sõna ise sattus täna vist esimest korda ette.

Sosistavad lehed

Mu sügisene jooksurada.
Pilt mustal taustal

---

Õhtul rongiga Brüsselisse. Sedakorda sai siis 2.5 tundi enne lennuki väljumist kohal oldud :)

Ulla ära saadetud, sõbra juures saunatatud, õlletatud ja majaehitamise plaane arutatud.

50 km traffic jam'i

Varusime küll 70 km sõiduks kiirteel 2 tundi, aga ikka jäime lennukile hiljaks. No ei uskunud tõesti, et niiiiiii hull võib hommikune Brüsseli poole sõit olla... Hiljem kuulsime, et rekord pidi olema 5 tundi. Siis olid küll põlevad autod mängus, täna hommikul ei olnud ühtegi avariidki, lihtsalt autosid liiga palju. Tagantjärele on nüüd muidugi hea rongitark olla.
Igatahes tuli Ullal uus pilet osta, koju pääseb homme õhtul.

---

Trenniks jälle vastupäeva ümber-SHAPE ring. Nagu ei pinguta rohkem, aga aega kulub aina vähem. Ilmselt jalad harjuvad. Olen siin Belgias jooksnud 72 km. Maratonitrenniks vähe, aga mingigi jooksutunde tekitamiseks viimasel hetkel ehk piisavalt. Eks suvised triatlonitrennid on ka kerel meeles veel ja veidi abiks. Ja see augustine keskkõrvapõletik ei tõmmanud ehk kõike päris nulli. Ühesõnaga püüan endale sisendada, et mingi ramm mul tagakäppades ehk ikka on.
Nüüd viimased päevad löntsin ilmselt veel natuke ja püüan tervise korras hoida.

---

Ka siin -
Little boxes on the hillside,
Little boxes made of ticky-tacky,
Little boxes, little boxes,
Little boxes, all the same...

.. ajasid mulle jooksmise ajal selle Malvina Reynoldsi laulu pähe kummitama.

Belgia. 9. päev

Kohe hommikul tõustes oli tunne, et tänasest päevast ei tohiks puududa üks korralik praad. Pühapäeval enamus poode kinni, Jurbise'i GB aga täitsa avatud ja näe - ilus rotifilee pakike.
Hilisemal uurimisel selgus siiski, et see on hale võltsing kalkunilihast.

---

"Siit ju liitrijagu transmissiooni välja voolanud ja kardaan on ka hilise süütega ..."

---

Miaga Jacksoni sünnipäeval Hoves'is. Härra Jackson on Mia lasteaiakaaslane.
Ehe ameerika pralle. 5-meetrine hamburger, popkornimasin, kartulikrõpsud, kokakoola, šokolaaditort. Miale meeldis küll mitu tundi seal karata, valida oli kolme hiigelmadratsi vahel.
Ühe tüdrukuga tegi lähemat tutvust ka, tundub, et tal on eriline tõmme selliste fariinisuhkruvärviliste poole.

Väike rindeülevaade ka fotokafilmina:

Sügis kohe kisub pilte klõpsutama. Värve. Ja sinisinist taevast, mis pole küll väga sügisene siin. Sooja oligi suviselt 21 kraadi, päikese käes kõrvetavalt rohkemgi.

Belgia ja Prantsusmaa. 8. päev

Kui Veneetsia kanalites internet levib, siis teadmiseks sealsele noorpaarile, et kõik lapsed on vaatamata pimedale ööle täiesti elus ja terved.
Maganud ka. Meie kõik, kes sügavamalt, kes pinnapealsemalt.

Vaatamata meeleheitlikele enesepetmiskatsetele tundub siiski, et mingi viirus on minu sees. Eks me veel vaatame, kes tugevam on. Ma ei saa leppida sellega, et aasta otsa nämmutatud jooksumõte mingi pisilase pärast kannatada saab. 8 päeva on veel aega.
Peeglist vaatab ka üpris võõras nägu vastu. Võib olla on asi ka mitu päeva ajamata habemes. Puhkus vist.

Siinsesse rohelusse hakkab sügis tasapisi värve joonistama:

---

Maubeuge, Prantsusmaa. Põrnikatega loomaaias.

Armas väike loomaaed keset linna. Loomariigi tähtsamad tegelased kõik kenasti näha ja peaaegu et käega katsuda. Jumalal on huumorimeelt olnud. Nii öeldakse küll nokkloomast rääkides, aga kõige naljakam on ikkagi inimene. Vähemalt kaamlite ja jõehobude arvates:
















Inimesed olid suuremad ja väiksemad, tiigrid olid närvilised, kaelkirjakud uudishimulikud ja okassead olid lihtsalt sead. Vombatid ei jooksnud kaheksaid vaid limpsisid rahulikult soola.











Hiljem sai veel Decathloni poest läbi karatud. Kuna accuweatheri ennustus näitas järgmiseks pühapäevaks Amsterdami vaid 10 kraadi sooja, tuli üks pikkade varruktaega jooksusärk osta.

Belgia. 7. päev

Hommikul ärkasin nohuga. Tundus, et surmatõbi on kallal ja jooksmine võib minevikku ja tulevikku vajuda. Hüperintensiivsed ravivõtted tegid siiski tuju ja tervise heaks, õhtuks on olemine reibas nagu lendoraval. Igaks juhuks jätsin siiski trenni vahele.

Lähimast apteegist Athi teel leidsime Mariga ka need bandelettes nasales'id. Ongi Breathe Right nime all siin ka, 6 eurot karp, 10 tükki sees. Eks homses trennis katsetan.

Mari ja Rando sõitsid nädalavahetuseks kahekesi Veneetsiasse, me Ullaga lõbustame end sel ajal lastega. Päeval olin põrnikatega lausa üksi, ilmselt väga igav lapsehoidja:

Lihtsalt Luhvtiv Lont

Värsked uudised Krissult kõnelevad, et ninaplaastreid tuleks siit apteegist küsida. Ei tea ainult, kas Belgias on nad Breathe Right, Atmen Besser või Respir Activ nime all.
Huvitav, mis nime all neid siis ükskord Eestis müüma hakatakse?

Belgia. 6.päev

Olen trennid nihutanud hommikusele ajale. Kaunis nüri lugu, organism pole selliste veidrustega harjunud. Maratonistart on aga 10.30. Jama on veel see ka, et siin on igal hommikul väga tihe udu. Ja teed on kitsad ning autod tulesid siin päeval ei põleta, isegi udus mitte. Neile piisab ilmselt nähtavusest 5 m ja vähem.
Järjekordne udupilt ka. Veidi kirkam versioon sellest on eelmisest aastast.

Täna tegin suure ümber-SHAPE'i ringi teistpidi, nii et see 3-kildine 'nõmme mägi' oli kohe alguses ja allasuunas. Vist on kergem, sest aega kulus 4 minutit vähem.
Suureks nimetan jah, kuigi see on ainult veerand maratonist. Minu jaoks on ta pikk. Mida lähemale järgmine pühapäev tuleb, seda vähem ma seda maratoni läbimist ette kujutan. Selle suve pikim ponnistus, triatloni olümpiadistants, oli alla vaid 2:40, nüüd läheb üle 4 tunni kindlasti.
Ilmselt tuleb lihtsalt rahulikult tiksuda ja mõelda, et iga kilomeeter viib lõpule lähemale. Ja ühel hetkel peaks tekkima mõte, et üle poole on läbi, tagasi ei tasu minna.

Eile olid lapsehoidmisharjutused sel ajal, kui Mari sai new look'i.

Ämblikud punuvad siin võrke pisikestest pärlikeedest. Ilmselt püüavad pärlkanade püüdmiseks.

Belgia. 5. päev

Nüüd, kus tean, kui hea on lahtise ninaga joosta, on igas trennis "võtame selle nina ära!!"-tunne. Loodan, et Kissu saab selle viimase ninaplaastrieksemplari ikka enne maratoni siia saata. Väike lootus on ka Decathloni poel Mabeuge'is Prantsusmaal, arvan, et jõuan sealt mingil ajal läbi lipsata.
Kissu kuule, kas see aitas norskamise vastu ka, jah? Mõneti meeldiv ju seegi, kui ma seal jooksjatemassi sees norskama ei hakka, eksole.

Trennirajad on siin emotsionaalsed. Mõnusad külavaheteed ja sügisesed metsarajad. Euromais ja igasugused loomad.
Avastasin uue eeslipesa.
Hobuseid on igal sammul.
Lehmad, Krissu, jätsin seekord pildistamata :P

Metsarajad olid täna ligased. Eile õhtul oli nii metsik vihmasadu, et satelliidipann ei püüdnud pilti läbi veeseina kinni.

Ma tean nüüd küll, miks seda maad Walloniaks nimetatakse. Jooksurada käib kogu aeg üles-alla - mitte vallid vaid lausa Wallid. Ja sellised ühekülgsed - tõusud on nagu Nõmme mäed, aga pikemad ja kohati järsemad. Langusi ei pane nagu tähelegi. Kusjuures see ei aita, kui teistpidi ringe teha, sama lugu.

Eksperiment

Võtsin siit maha reklaamteksti Arvutimaailmale, kuna eksperiment õnnestus.
Muidugi otsustas see ajakiri oma kampaaniatingimusi peale väljakuulutamist muuta ja mitte saata Marile Belgiasse kuus kuud ajakirja.
Protestiks ja solidaarsuse märgiks loobun ka oma tellimusest.
Eks taheti parimat, aga välja kukkus midagi sellist:

Fragment Hornu moodsa kunsti näituse ühest maalist. Umbes 2x3 meetrit ja tünnitäis värvi.

Ma ei ole turundusinimene, aga oleksin vist teinud midagi muud, võibolla ei lähe see nende inimeste arvamustega küll kokku. Selle 'Me ei teeninda teid. Punkt'-stiilis vastuse asemel oleksin ehk uurinud, on tal mõni emme-issi või mõni muu mittevägavaenulik inimene, kes koos jõulusingikesega ka need ajakirjad kohale toimetaks. Või siis vea tegijana (on ju viga mitte arvestada interneti olemasolu väljaspool Eestit) ostnud ise paar ümbrikut ja marki ning need mõned ajakirjad ära saatnud. Hea maine kujundus missugune!

Ei me sõdi siin koos Mariga üldse mitte nende tasuta ajakirjade pärast, eile õhtul tuli lihtsalt pähe väike eksperiment teha. Kahjuks õnnestus. Või õnneks, sest see andis võimaluse võtta maha blogist see reklaamtekst.
Samas anname endale aru, et osaleme 'any publicity is good publicity' kampaanias :)

---

Naljakas on selle naljaka loo juures veel see, et mu eilne hotmaililt saadetud tellimuskiri ei läinudki kohale.

Delivery to the following recipients failed.
       am@am.ee

Nagu ka Mari-Leenu oma. Nii et mul ei olnudki millestki loobuda :)
Ei protestiks ega poolehoiuks. Aga lõpetaks nüüd selle loo ära, Maril lahenes ka asi kenasti. Ja saadab ehk jõuludeks mulle ajakirja.

Belgia. 3. päev

Täna hommikul on nii tihe udu, et me neljajalgsed sõbrad (lehmad, puu..) paistavad vaevalt kätte.
Kase all sadas nagu vihma.

Hommik on väga leige, 10 kraadi ainult, aga küllap siis kui kogu udu alla sajab, asi paremaks läheb.
Tuba on ka jahe, ma ei mäleta, kuidas radikatesse soe sisse lasta, peab ootama hilisemaid ärkajaid.

---

Trenniks 11-kilomeetrine ring ümber SHAPE'i. Kolmekildise häbematult tüütu tõusuga lõpus.
Esimest korda kasutasin ninaplaastrit. See on ikka imeasi küll. Kõik see aeg oli nina lahti, pole aastaid nii hästi hingata saanud. Kissukene, mul oleks neid vist veel vaja. Kardan, et see ei püsi kaks nädalat peal.

---

Belgia 2. päev

Kuidas mulle meeldivad siinsed hommikud. Ehk on asi ka selles, et siin ei pea kunagi tööasjadele mõtlema.
Meeldivad, kuigi on sama karjamaa akna taga, aga ta on iga kord erinevalt ilus.


Ikka on sama Mia esimesena ärkamas, aga ikka erinevalt tore ja armas.

---

Käisime Miaga rattaga sõitmas ja avastasime hiiglaslike maisimändide all ilusa värvilise elu.

Pärast veel jooksutrenn 50'. Njah, püüan päästa veel, mis päästa annab. Ega nüüd üle ka ei pinguta, aga iga päev peaks veidi tagakäppasid liigutama.

---

Pärastlõunal sõitsime Hornu'sse vanasse kaevanduskeskusse, kus nüüd moodsa kunsti muuseum.
Kunagi itaalia rasketel aegadel tuli sinna kaevandusse tööle tuhandeid töölisi. See kogukond on siiani säilinud ja kasvanudki, kuigi kaevandust seal enam ei ole.
Lahe pisimajade rida külg-külje kõrval, kujutan ette seda itaalia pere lärmi tagahoovides. Mis kujutan, nägin ja kuulsin ka, käisin ka tagahoovitänaval luusimas.












Muuseum oli põnev. Segamini vanad müürid ja võlvid ning ultramoodne kunst.
Lemmikeksponaatideks said üks riiul

ja maal Magav naine. Tükk aega andis istuda, vaadata ja mõistatada, kus on jalad, kus käed. Muudest osadest rääkimata. Pildistada seda ei lubatud, muidu uuriks veel praegugi.



See seal keskel ei ole ei kaevur ega muuseumieksponaat vaid meie Mia.
Seesama, kes siin Randveerude perepildil muuseumikeskuse sisehoovil. Kus Remi Rasmus Randveer on õigetpidi ja kõik ülejäänud tagurpidi.

Kui me oleksime musikaalsed võiksime bändi teha. Albumi kaanepilt on olemas.


Ja nagu iga filmi režissöör kipub oma filmis ikka kuskil kaadrisse ronima, vedelen minagi ühel pildil

Belgia. 1. päev

Esimene puhkusepäev. Jälle see armas pastoraalne pilt aia taga kergelt uduses hommikus.
Midagi uut ka - kõrvits on end suvel hästi tundnud. Tunneb praegugi, kuni halloweenini.


Sügis on siia ka jõudnud, päevalille päevad on loetud.



SHAPE’s toidušopingul.

Ajad on muutunud, tehakse pildiga sissepääsuluba. Minu oma meenutab Shreki filmi Donkey’t. Nalja nii et tilgad püksis. Aga sisse mind väravast lastakse. Jänkisõdurid on ju filmi näinud.

Ja siis algab treeninglaager. Selle ajaga enam tegijaks ei saa, aga mingi jooksutunde peab kahe nädalaga tagasi saama. Hirmus töötegemine tekitas päris vastiku pausi.

Ilm on meeletult ilus, +24 kraadi ja selge taevas. Mõningatest hingamisraskustest hoolimata on selge rõõm lipata mööda maisikanjonites kulgevaid teekesi.

SHAPE’i laadalt ostetud maailma ainulaadne käsitsi tehtud karahvin saab ära testitud. Uisge beata ehk eluveega. Alkeemikutel pole mingi probleem see kõik ümbertöötlemisele suunata. keegi ei tahagi täpselt teada, mis sellest edasi saab,

Ühepäevase hilinemisega saab valmis ka erikoomilise kujundusega, aga überhea sünnipäevatort. Porganditort, mida kiidavad porgandivihkajadki. On nenditud, et nojah, see on siis üks asi ometi, kuhu porgand kõlbab.

Puhkusele

Ladu kolitud, plaanitud kolme ööpäeva asemel 25 tunniga. Töö käib, uus tehnoloogia ja uus laokorraldus inimestele võõras, aga harjuvad. Juba esimestel päevadel on tunda, et uus värk õige värk on.

Ja nüüd puhkusele. Belgiasse ikka, kuhu mujale.

---

Sõidame Ullaga Zaventemi lennujaamast Soignies’sse, Mari on seal autoga vastas. Tõsi küll, esialgu vale poole raudteed, sest navi on ta sinna juhatanud.

Maailm on pisike – käime Soignies's soolaleival, meie üks hõimlasekene Kadri on sinna mõneks aastaks elama asunud, nii armas oli üle hulga aja kohtuda. Välismaal…

Õhtul Maride koju, täpselt aasta tagasi närveldasime siinsamas, teistkordsel haiglaskäigul sündis pisike Remi, kes nüüd on juba selline.

R.I.P. Deini

Meie Brandy ema on ära saadetud...
Liiga talumatuks muutus ta haigus.
Käisime perel külas. Teame, kui krdi raske on sellisest pereliikmest ilmajäämine ja kui hea on, kui keegi seda mõistab.

Mõnevõrra lohutust pakub perele kindlasti Brännu õekese Neti ja berni karjakoera Rosa olemasolu. Ja muidugi ülivahvad 9 Rosa kutsikat - mõnusad pöntsakad karumõmmikesed. Kes küll ka varsti lahkuvad, igaüks oma uude koju .. Neljal neist ka teada juba, kuhu.

Lõpusirge

Puhkuseta suve põhjustanud töö on nüüd lõpusirgel. Tunneli lõpus päris valgus veel ei paista, aga kergelt hallikas juba on.
Uus ja ilus ladu on valmis, riiulid sees, uued infosüsteemid ka enam-vähem. Käppadega töö käppasaamine võtab inimestel veidi aega. Katsetused ja koolitused siiski juba toimuvad, esimesed kaubad on nende käppadega vastu võetud ja laopesadesse suunatud.

Kõige suurem möll saab olema järgmisel nädalavahetusel, kui kogu padajänn tuleb kolme päevaga mingi imelise nõiduse läbi vanast laost uude saada.

1. oktoobril peavad poodidessse kaubad juba uuest laost välja sõitma ja IT-asjad peavad toimima, sest 5. oktoobriks on meil lennupiletid olemas..