pühapäev, 29. juuni 2008

Trialgus

Triatlonihooaja algus on tehtud. Eesti karikasarja kolmandal etapil Mellistes alles, siiani kahtlesin oma tagakäpas. Peab ütlema, et achilleus ei tulnud võistluse ajal korrakski meeldegi, rõõm sellest suvise sinise taevani.

Püüdsin teha üpris rahulikult (keskmine pulss oligi 135), aga aeg tuli vaatamata mitte parimale vormile 2 minutit parem kui eelmisel aastal. Lisaks omavanuste seas 2. koht. Peab muidugi tunnistama, et 2 head meest olid seekord ära ka. Ainulaadne võimalus võitmiseks, rõõmu rikkus ära üks lätlane. Jumal temaga.
Ujumine oli raskevõitu, hingamine oli väga kinni. Kalipso tegin küll ümber, aga see sentimeetrike ikkagi ei aidanud. Peab dekoltee veel seksikamaks tegema, serv surub ikka kõrile. Mul on muidugi ka mingi foobia selles suhtes.
Algus oli ülikerge, kombe tõstab ju kenasti veepinnale, imehea on ujuda, hiljem läksid siiski käed kangeks ja lõpp kujunes stiilivabaks vehkimiseks. Mu ujumistreener oleks seda tehnikat nähes nurka maha istunud ja lihtsalt nutnud. Ujumisaeg peaaegu sekundipealt sama, mis eelmisel aastal.
Katastroofiliselt aeglased oli mu etapivahed, eriti ujumiselt rattale minek. Peab vist eraldi harjutama kalipso seljastsaamist, mul oli selja tagant luku nöörigi tabamisega raskusi. Siis jäi ta veel igale poole kinni, suure rapsimisega kadus tasakaal ära, pidin istuma, et nahk seljast kooruks. Kohutav. Kõrvalist abi ei tohi ka kasutada. Abilisi oli mul muidu lausa kaks, Ulla ja Kati, aga ise olin möku. Rattasõiduks valmispandud ninaplaaster tuli kohe maha, sest märjale nahale ei jää ta mitte. Oleks pidanud raiskama veel mõne sekundi ja nina korralikult ära kuivatama. Jooksudistantsiks oli Kati mulle nokkmütsi kaks korda mõnusaks külmaks ja märjaks teinud, aga ise unustasin võtta ja pähe panna. Vaevlesin päikese käes silmavoolavate higiniredega.

Ratas tuli hästi välja. Esimesed 2 kilomeetrit oli küll veel ujumise hingeldus sees, aga siis läks lõbusamaks. Tuulessõit oli lubatud ja sain kenasse viiesesse gruppi. Minu töötegemisvoor oli küll vaevaline, tempo veidi langes siis, ühe vedaja puhul saime isegi üle 40 km/h sisse. Ühel tõusul lagunes see grupp siiski ära. Ühed läksid eest ja keegi kadus tagant. Kahekesi ühe selliga vajutasime lõpuni, sõbralikult vaheldumisi vedades.
Peakohtunik oli karm, kuna tuulessõit oli seekord lubatud, triatloni lisalenksud võisid olla vaid lühikesed (mitte ettepoole pidurikange ulatuvad) ja eest sillatud (mitte teravate otstega). Minu oma sobis, teistsugused pidi maha kruvima, ei halastatud ka mitte kõige kõvemale mehele Kotšegarovile. Kuna ta miskipärast ei saanud või ei tahtnud oma kitsesarvi maha keerata, piirduski tema etteaste vaid ujumisega.
Minu rattasõidu aeg oli pea 3 minutit parem, kui eelmisel korral, selle võib aga selgelt tuulessõidu arvele kirjutada.
Jooks oli tömp, samm raske, lisaks veel mingi tobe maokramp. Läbi valu sai asi siiski ära tehtud, enam-vähem sama ajaga, mis eelmisel aastal. Tänu haigele jalale pole küll ülearu palju trenni ka tehtud, selge arenemisvõimalus.

Järgmised etapid nüüd nädala pärast Valgas (otse firma suvepäevadelt, hmmm..), Väinjärvel (mille pean jälle kahjuks vahele jätma - ei raatsi loobuda Portugalireisist), siis 6. etapp koos Eesti meistrivõistlustega Viitnal (olümpiadistants) ja viimane Elvas.

Fotojaht / Suur suvi

Suur suvi käes, aga ujuma peab veel ikka nagu kummikonn


Sedakorda siis rõõm teisel pool objektiivi olla.

esmaspäev, 23. juuni 2008

Inimesed vaatavad merele

Helilooja: A.Talvik
Sõnade autor:
A.Talvik

Talvik ise vaatas ka jaaniöösel merele

Fotojaht / Jaan

Eilne jaanipilt Haljalast, ühegi Jaanita ja ühegi tuleta.
Jaaninimelised puudusid. Lõke oli, aga pildile ei roninud.


laupäev, 21. juuni 2008

Ilusaid jaanipäevi teilegi

Tänahommikune rahe. Korduv. Ämbristvihma, päikese ja vikerkaartega vahelduv.


Õhtuks on kõik ilm puhtaks pestud ja särav. Jaaniks valmis.


esmaspäev, 16. juuni 2008

Tallinna mereserv


Tallinna mereäär võiks kogu ulatuses olla sellelaadne nagu nüüd Kopli lahe ääres. Inimesed käiksid rohkem jala. Mu 'Käi jala' kevadine võistluskuu kogus üle poole miljoni sammu. Päeva keskmine 16788 sammu, seal sees ümberarvestatuna ka muud trennid. Kuidas mõned üle pooleteist miljoni sammu said, ei kujuta ette. Postiljonid? Uneskõndijad?

pühapäev, 15. juuni 2008

Fotojaht / Valgus



Tänahommikune pilt Rocca al Mare nurgast - valgus ilma valguseta. Ilma inimsilmale nähtava valguseta vähemasti. Jälje on jätnud soojus ehk siis infrapunakiirgus. Mida soojem asi, seda heledam pildil


Mõned lingid varasematele valgusmängudele ka. Näiteks kuidas valge valgus vahel katki läheb:

Colour is a sensation that we experience

või kuidas pimedus valgusega sõbralikult käsikäes käib

Let The Moonlight In

laupäev, 14. juuni 2008

Tark mees käe peal

Peale pikka hankekonkurssi sai koju toodud Suunto T3C randmearvuti koos GPS-seadmega. Määravaks said ta oskused (kõik, mida mina vajan) ja GPS-iga komplekti normaalne hind. Esialgu käivad tema võimalused minu tarkusest üle, pean end sellest raamatukuhjast läbi närima.
Igatahes saan nüüd jälgida südametööd ning trenni kiirusi ja läbitud vahemaid, olgu siis tegemist avaveeujumise, rattasõidu, jooksu, rulluisutamise, suusatamise või millega iganes.
Vöörihm on tal mõnus, ootasin tükk aega uue mudeli saabumist, sellel pole seda pikka kanget osa, on pehme rihm ja vaid väike plaat keskel.
GPS-seadme võib panna rihmaga käele, klõpsuga vööle või kasvõi taskusse.



Triatloni karikasarja esimese etapi täna Pühajärvel jätsin siiski vahele. Ma ei olnud väga kindel oma achilleuses, esimene etapp on kohe pikkade distantsidega ja jooksuvorm ikka nigel ka, olen ju oma jalga hoidnud.
Läksin tegin väikeseks enesekontrolliks hoopis Harku järve jooksu kaasa. Kergelt, keskmise pulsiga täpselt 130. Jalg pidas väga hästi vastu, kõik oli ok. Jooksin distantsi teise poole 3 minutit kiiremini kui esimese ja ikka oli kõik korras, achilleus ei andnud tundagi.
Hee, nüüd ma tean täpselt, et distantsi 33 minutist oli mu pulss 1. tsoonis ( 60-70% maksimumist) 5 minutit, 2. tsoonis 25 minutit, 3. tsoonis 2 minutit , üle 90% ei olnud, alla 60% 1 minut.
Rahvast oli palju, purretele kogunesid päris pikad järjekorrad. Stardikoridoris seisin ka päris pikalt, soojendusega saadud pulss vajus stardi hetkeks ära.

Sellise kaelaehte said kõik lõpetajad.

pühapäev, 8. juuni 2008

Fotojaht 11 / A

Veidi abstraktsele teemale veidi abstraktne A.

A

Jalakäijate sild Kakumäel Merirahu veel olematu sadama merresõidutee kohal.

laupäev, 7. juuni 2008

Mu koolid

Fotosilma ette jäid koolid, kus kunagi käinud olen. VÕibolla on selline meem ehk mõtteviirus juba ringlemas, mõni ehk nakatub siit.
Koole on kollektsioneeritud aegade jooksul viis tükki, mõni on lihtsalt otsa saanud, mõni on eluolude sunnil vahetunud.

Kõige alguses oli see kõige ilusam ja väiksem ja armsam - Merivälja kool, millest kunagi natuke juba juttu olnud. Praegu näeb ta välja palju suurem ja uhkem, siis oli ta pisike ühekordne nelja klassiruumiga majake.



Neli esimest klassi seal möödusidki. Mäletan, et alguses oli kole igav, lugeda-kirjutada ja arvutada juba oskasin, trennis hakkasin ka käima, nii et võimlemine tundus nüri ja lihtne. Hiljem läkas muidugi põnevamaks ja ärevamaks, sest mu joonistamine ja laulmine tekitasid hämmeldust nii minus kui teistes. Õnneks ei olnud ma ainus karukäpp ja elevantkõrv.
Muidu oli hästi lahe, klass oli tore ning õpetajad soojad ja armsad.
Mingit ideoloogilist jama sel ajal ei osanud tundagi, ilmselt ta selline veidi vabameelne isemõtlev äärelinna koolike oli.
Naljakas on lugeda kooli ajaloost näiteks kontrollivate inspektorite aruandeid: "1-2 tundi nädalas puudus hommikuti koolis valgustus. Juhtide pildid olid seintel. Seinaleht oli ka, aga selle serv oli katki ja narmendas. Õpilased üldiselt puhtad, ainult ühel 1.klassi õpilasel olid tingud peas. Õpilaste teadmiste tase on rahuldav, mõnes klassis hea: õp.Romani ainetes. Seda kooli iseloomustab vene ja eesti rahvusest laste hea läbisaamine - mängivad vahetundidel ühiseid mänge ja laulavad ühiseid laule. Tihti mängu lõppedes on kobaras koos ja hoiavad üksteise ümbert kinni. Direktor on kahjuks haiglane (maohaavad). Arstlik komisjon on ta määranud haiglasse ravile. Koolis tegutsevad kehakultuuriring ja lauluring..."
Või siis lastevanemate komitee koosolekute protokollidest: "Näärivanaks kutsuti sm.Türk, nagu eelmistelgi aastatel. Talle anti 10 rubla. Nääripakid saadi "Gnomist", 6 rubla pakk. Jällegi olid arutusel õpilaste käitumise probleemid. Lastevanematele koputati südamele, et nad ei tohiks kodus rääkida õpilaste kuuldes sobimatuid sõnu... Õpilased olid sel õppeaastal eriti loiud ja närvilised, mis kindlasti on tingitud vähesest magamisest, kuna lapsed õhtuti kaua vaatavad televiisorit ja kuulavad raadiot. Lapsevanemad tegid ettepaneku, et lastele tuleks üks kord nädalas, s.o. pühapäeviti, võimaldada televiisori vaatamine."

Need killud on muidugi kooli päris algusaegadest. Minu kooliajal telekad enam imeasjad juba ammu ei olnud see enam segakool. See-eest 4. klassi lõpetamise järel sattusin mõningaste lapsevanemlike segaduste ja saamatuste järel Pirita kooli (mu nimi rippus lõpuks ka kuulsa ja hea 21. kooli seinal, aga sain sellest liiga hilja teada), kus oli kõik valesti ja halvasti. Paremad või osavamad pääsesid Viimsi või 21. kooli, kes üle jäid, käisid Pirital. Olin kõige nooremas klassis, kool oli suur ja kole ja hulga venelastega. Mälu ongi ilmselt seetõttu peaaegu kõik mälestused sellest ajast ära kustutanud.

Aasta pärast sai Meriväljalt Rahumäele kolitud ning ka kooli vahetatud. Paraja jalakäigu kaugusel oli 27. 8-klassiline kool, mis nüüd Rahumäe põhikooli nime all. Majal on nüüd teine nägu ka, sest vana kool põles 1985. aastal Vabariigi aastapäeval maani maha.


Oli selline aeg, kus neljal järjestikusel aastal käisin neljas eri koolis, Ka Rahumäe kooli aeg oli vaid aasta pikkune, aga meenutused on sealt ilusad. Mõnus rahulik väike kool, hulk toredaid klassi- ja koolikaaslasi, kes siiani sõbrad või tuttavad. Õpetajad olid ka imelised, eriti kehalise legendaarne Vassili Külaots ja ajaloo Mickfeldt. Mickfeldt oskas nii rääkida, et lastel jäi suu lahti ja silme ette tulid elavad Rooma gladiaatorid või bütsantsi ülikud, tekkis tõsine ajaloohuvi, selle suutis aga mul järgmise kooli kuiv ja nüri õpetaja edukalt maha tappa.

Spordiinternaatkooli ujumise eriala miskipärast ei sel ajal ei tekitatud, nii tehti siis tollase 47. keskkooli, praeguse Liivalaia gümnaasiumi juurde ujumisklassid. Hakkasin peale rahulikku Rahumäe-aastat käima linnakoolis, jällegi venelastega koos. No ei sobi need kaks rahvust miskipärast ühe kooli siise kuidagi.
Ujumisklassiks ei teinud seda muu, kui et tunnid algasid hiljem, sai ka hommikul trennis käia. Ja laagrites ja võistlustel käimiseks ei olnud palju lunimist tarvis.


Ega ta hirmkõva kool muidugi ei olnud, sest suure sporditegemise kõrvalt sai kogu keskkool ühegi eksamita läbi aetud. Sel ajal oli selline veider reegel, et viielised ei pidanud eksameid üldse tegema, isegi mitte keskkooli lõpukaid. Kuigi palju võis vist neljasid ka olla.

Seda suurem šokk oli järgmine kool - TPI, ehk tipp või rauakool, nüüdne Tallinna Tehnikaülikool


Seal tõmmati ikka kohe tihedalt liistule. Suur sport jäi ka tasapisi kõrvale, viievõistlust ja tipikooli mul küll kaua koos harrastada ei õnnestunud.
Liivalaias oli küll matemaatika päris kõva, aitäh õpetaja Tirole... aga tipis erikoolidest tulnute kõrgema mati oskused võtsid ikka selja märjaks. Ja õppejõud joondusid muidugi nende järgi. Alles teisel kursusel hakkasin uutmoodi õppimisstiilile kuidagi pihta saama. Enam keegi ei kamandanud ega kontrollinud iga päev, ise tuli oma tegemisi ja aega plaanida.
Peaaegu viiendiku õppimisajast neelas sõjaline ettevalmistus, ohvitserikoolitus, mis sai omamoodi kummalise ja naljaka puändi sõjaväelaagriga Gussevi linnakeses Kaliningradi oblastis. Aga see on hoopis eraldi lugu.

pühapäev, 1. juuni 2008

Fotojaht 10 / Unistus


Laupäevane külaskäik sobib väga hästi selle nädala fotojahiteemaga - unistus. Meie parveküla rahvas käis ühe naabri uut elamist vaatamas, Palmse mõisast umbes 2 km, metsa sees.
Kas just täpselt selline maja, ikka omamoodi tahaks, aga midagi sellist on mu unistustes olnud küll. Mitte väga kaugel linnast, aga männimetsas, palkmaja, kahekordne, laudpõrandatega, kaminaga.
Külalisenagi ja vaid mõne tunni seal olles tuli metsa all selline mõnus rahu sisse, kõik muud maailma asjad tundusid kuskil kaugel ja mitteolulised olevat.


Ja vesi peab ligidal olema. Sealgi oli Võsu jõgi kenasti väikeseks järvekeseks üles paisutatud.