esmaspäev, 24. detsember 2007

Jõulud on siin mustad?

Suur kuu teeb küll õue valgeks, aga maa on must.
Või noh, kohati lausa suviselt roheline.

Ebatsuuga, mis pidi 30-meetriseks kasvama, on viimase kolme aastaga kosunud umbes 3 millimeetrit. Ongi hea, kulub vähem küünlaid.

Aga need jõulud teeb eriliselt helgeks üllatus, suur üllatus, millest Mari ise ka siin räägib ja siin täpsustab.
Minule sadas see kaela umbes nii: istun koosolekul, huvitav arutelu ... helistab Meelis, et kas saan korraks õue tulla...mhhh, ja nüüd kohe just siis... okkei, lippan kohutava kiirusega alla... Meelist pole näha kuskil... üks paar jookseb väravast läbi maja poole, imelikud sellised... Meelist pole näha, nalja tegi või, jõulud on tulemas, mitte 1. aprill... huvitav, kes need jooksevad, tea, kas tunnen ka?... Meelist ikka pole ... ohjah, on tuttavad jooksjad jah... pagan, no kus ta siis on, kiire ju mul ... kle tõesti tean neid lippajaid .. OHHHHHH... Mari ja Rando!!! ... ei saa ju olla ... ei pidanud ju tulema Eestisse sel aastal.. uhh, jalust nõrgaks ... kallikalli!
Jõulud pole üldse mustad!
Hea, et me ei üritanud sel aastal neile üllatust teha ja Belgiasse ootamatult külla sõita :)

Ilusaid jõuluüllatusi kõigile!
Öösel salamisi soki sisse, päeval pläraki peo peale või õhtul hardalt hinge.




Koleüllatust tahtis teha üks teine CRV, kes Haabersti ringil mulle tagant sisse kõmatas. Temal nina puhta kortsus nagu sharpeil, minu autol ei tundunud esmapilgul midagi viga olevat, kärukonks vaid kõver. Hiljem olen avastanud, et tagaluuk on ikkagi mõlgine, klaasipuhastaja on sorakil nagu linnutiib ja enda kaelasooned on järsust tõmbest valusad. Ahh, tühised asjad ... kõige hea ja ilusa taga.

esmaspäev, 10. detsember 2007

Hooaja lõpp


Saue mõisas oli triatlonihooaja lõpetamine.
Hulk vaimustunud inimesi koos, räägiti, söödi-joodi, kuulati muusikat, jagati auhinnakarikaid.. igatahes tekkis tugev isu jätkata. Proovihooaeg õnnestus üle ootuste hästi, üks jooginõu tuli karikasarja kokkuvõtte järel koju ka.
Kaasa sai tehtud 11 võistlusel. Kevadel kolm basseinitriatloni, üks neist jäi küll pooleli. See, mida poleks pidanud valutava peaga alustamagi, aga hea, et oli oidu peale rattasõitu katki jätta.
Karikasarja kõigil seitsmel etapil sai starditud, ainult Väinjärve oma jäi kummipurunemise tõttu pooleli. Kose triatloni tegin lisaks, lihtsalt prooviks, see ei kuulunud mingisse sarja.

Nii et vaim on praegu väga väge täis jätkama, aga keha on nõder. Pärnu tervisevetel käimine mõjus ka tervistlaastavalt. Minnes oli vist juba väike vamm sees ja esimese asjana sai võetud karm tai massaaž. Hiljem köhahooogude ja röögahtavate aevastuste vahele sai loetud, et see on palavikuhaiguste puhul täiesti vastunäidustatud. Vigadest õpitakse, eriti enda omadest. Nii et sealt edasi olin enamus ajast serviti voodis ja Ulla sai sai topeltmenüütäie terviselaksusid.

esmaspäev, 3. detsember 2007

laupäev, 1. detsember 2007

pühapäev, 25. november 2007

Värvipundar

Paar värvi kulub ära sellesse halli ja vesisesse novembripäeva.

Multicolor world

(Jajah, eks mul tule ka ikka läbi põdeda kõik need algaja fotohuvilise lastehaigused. Järsku kunagi hakkab siis tõsisemaid asju ka tulema.)


Yahoo kaarditeenus, mis Flickri pilte maakera punktiga siduda laseb, on küll sajanditevanune. Avastan, et olen teinud pilte sellistes kenades paikades nagu Yurev, Tartumaa ja
Kingissepa, Saaremaa.

laupäev, 24. november 2007

kolmapäev, 21. november 2007

esmaspäev, 19. november 2007

Vahelduseks koleesteetikat

Horror aesthetics



Kui juba koleesteetikast juttu, tuli sõjaväelaager meelde. Kahju, et õigel ajal kirja ei pannud, omamoodi värvikas kakskuu oli.

Gorod Gussev, Kaliningradskaja oblast. Oblast doždei, bljadei i voinskih tšastei, nagu sealmail räägiti.

Kaks kuud laagrit möödusid mitte ehk nii värvikalt nagu Remsul, aga usun, et eks ta toone juurde segas.

Üksjagu venekroonulikku nõmedust ja tobedust oli ikka küll. Me ei olnud küll päris tavalises noorsõduri staatuses, ikkagi 4 aastat sõjalist õpetust seljataga, igal koolinädalal üks päev. Seega viie minuti pärast ohvitserid, aga ikkagi üritati tulevasi nõukaarmee leitnante alguses paika panna. Roodukomandörid olid kohalikud ohvitserid, vanemleitnandid enamasti. Jaokomandörideks pandi aga meie hulgast sõjaväeskäinud mehed, seersandid, et nad oma seerukoolituse vile ja kepi meie peal välja elaksid. Ja mõned töllakad elasidki. Mitte kaua küll...

Esimestel nädalatel oli üldse karm. Välimus pidi läikima, öörahu võis rikkuda vaid laagriülem polkovnik Fatahhov mõne ootamatu kiirrännakuga täies varustuses. Eriti siis, kui juhtus meie igaõhtust uneloosungimöiret kuulma - keegi hüüdis ees: seltsimehed kursandid, päev läks mööda!" ja siis kõik koos "nu i hui s nim!"

Enam ei mäleta, mis sigadus meil vindi üle keeras, aga ühel rivistusel vaikisime kokkulepitult tervitushüüdele vastuseks nagu null meest. Proovis ja proovis uuesti, haudvaikus. Aga selline asi mõjus seltsimees ülemusele... Kutsus mõned mehed juttu rääkima, karistusi ei tulnud, olukord muutus inimlikumaks. Isegi oma tsiviilriietekotid saime kätte – spordiriided ja puha.

Üldiseks eesmärgiks oli üritada rividrilliga veel viimastestki meestest kaasasündinud kaamelkõnnak (sama poole käsi ja jalg liiguvad koos) välja ajada. Ja siis üle korrata tipi sõjalises õpitu - raadiojaamad, antennid, võtmega morseklõbistamine ja muu säärane tingeltangel. Ja siis ohvitserieksamid korraldada.

Rahvusvaheline olukord ja kuri imperialism sundisid aga peale mingid ullsuured õppused ja nii istusime terve kuu Leedumaal Taurage lähedal metsas. Sõime loomalihakonserve ja jõime kohalikku puskarit. Ikka purju ja tagasi. "Sõjategevuse" jaoks unustati meid vist õnneks ära.

Nädal aega olime veel Kaliningradis õppustel mustaks saanud tehnikat pesemas ja siis Gussevisse tagasi, kus peaaegu lennult need eksamid said tehtud. Ega suurt probleemi ei olnud, kas teadsid vähe või üldse mitte midagi. Küllap kateedri õppejõududel endil oleksid tärnid lennanud, kui nõutud arv ohvitsere poleks juurde tekkinud.

Nii et sõjaväekogemust sai vähe, riided on siiski seljas käinud. Gimnastjorkale sai tüdimuseni uusi valgeid kraesid õmmeldud, lõpuks vilunult 10 pika pistega. See oli üks nõme mitteveniv riietusese, kaunis keblu selga ja ära saada, eriti kui käppelt vaja oli. Seevastu kalifeepüksid olid suvel mõnusad lahedad. Jalanartsude sidumine sai selgeks, see oli ilmvajalik, sokid hõõrusid kirsa sees jalad hetkega veriseks.





pühapäev, 18. november 2007

Viimased sügisevärvid sulava lume kohal

Parukapuul parukas peas veel.
(Cotinus coggygria)

laupäev, 10. november 2007

Uus algus



Võiks nüüd jälle natuke liikuda. Kolm nädalat jäi vahele..
Esimesed päevad peale maratoni vaid kõndisin. Vaikselt, aga tasa. Valus oli noh... Siis tuli suur laiskus peale, siis multihaigus.

Täna oli lõpuks tahtmine jälle pihta hakata, tegin 5 kilomeetrit rahulikke jooksumoodi samme. Tunnet oli rohkemagi jaoks, aga proovisin isu mitte liiga ära ajada.

Peaks uue eesmärgi seadma, muidu vist ei viitsi end sel pimedal ajal õue ajada. Vana-aasta-jooks ehk jälle 31. detsembril? Peale pikka jõulunädalat, vot see oleks väljakutse küll. Ja üritada muidugi kiiremini kui eelmisel aastal. Kui seekord just jääd, lund ja muid elukaid maas ei ole.
Kaugemale esialgu mõte ei ulatu.




Aprillis Keukenhofist toodud hüatsindid jäid õues nii rääbakaks, peale tuppa talvevarju ajamist otsustasid aga järsku kevadet panna. Kahe päevaga.

neljapäev, 8. november 2007

Tööle, tööle, kurekesed

Puhkus puhatud, puhkamisega käestläinud tervis kätte saadud.
Saab jälle tööl käia.
Ja metsas roomata.

Highway in the swamp


Selline vinge algatus. Igatahes. Teeme ära?
Et oleks kus käia ja olla ja kasvõi roomata.
Olen kunagi osalenud täiesti spontaanses Nõva ranna prügikoristuskammis. Pagana hea oli olla pärast. Usun, et nii mõnel teiselgi.



laupäev, 3. november 2007

Lumepimedus


On alanud kevadväsimuse sujuv üleminek sügismasenduseks.
Esimene lumi peaks seda protsessi veidi segama, aga õues on hämar, värvitu ja niiske.




Igapäevavidinate tagumised juured on tihti sõja- või kosmosetööstuses. Nii siis ka numbrilise pilditegemise puhul. Ideest 4 kilo raua ja 100x100 pikslise mustvalge pildini läks küll veidi aastaid, aga sealt alates on areng tormiline olnud.

reede, 2. november 2007

neljapäev, 1. november 2007

Tagasi Eestis

Sügis on siin arenenum. Laupäevaks lubatakse lundki.

Autumn drops

Tervis ütleb aklimatiseerumisel oma sõna. LOR-arst sai eile mult kogu menüü - nii nina, kõrva kui kurguprobleemi. Radikaalsemate ravimeetoditeni (amputeerimine jms) ei läinud, mõned mürgid tuleb sisse süüa. Imelik, kõhuga oli ju kõik korras.

Aia viimane õun on maas. Katre sort ja Katre istutatud puu. Häbematult hea talveõun, kahjuks pole nii palju ja maitseb kohe liiga hea, et katsetada, kas tõesti kevadeni vastu peab. Viimane jääb Katile proovimiseks.

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Belgiareisi ots

Sellegi külaskäigu lõpp tuli liiga ruttu nagu alati. Kolm nädalat kaob siin näppude vahelt nagu tuuleõhk.
Viimase päeva hommikul tundsin end kaunis tõbiselt – nina kinni, köha. Päeva peale läks siiski pilt heledamaks. Õhtupoolikul isegi nii heaks, et sai Mariga traditsiooniks kujunev retk ära tehtud – viimasel päeval kahekesi jalgratastega üks mõnus tiir. Käepäraste vahenditega – kummikinda tükiga, sai Mari ratta kumm ära parandatud. Eelmisel aastal avastasime väga põneva surnuaia, seekord ilusa lossi keset sügisest parki. Meeleolu tõstsid ka neli eeslit, üks imeilus tumepruun hobune ja seitse kena maja.

Õhtul farewell-party. Mõnus juustu-sibula-majoneesikattega lihapraad ja muidugi vein – sedakorda eriti eksklusiivne bordoo, mmmm ….

Ilus ja mõnus puhkus oli, elamusterohke ka.
Aitäh teile, kallikesed, jälle vastu võtmast ja hoolitsemast.
Meenutuseks veel mõned pildid.

See tore nelik, pisematel küll näod peidus, kuid sama rõõmsad näod neilgi enamasti.

Pisike maratonihuviline.

Eksootika - bussisõit...

Ja se armas pilt on nüüd Maril ka arvuti ekraanitaustaks.

laupäev, 27. oktoober 2007

Kolme-aasta-päev

Tänast tähtpäeva tähitasime linnaskäiguga ja mõnusa lõunasöögiga Monsi vanalinnas Grand Place'il.


Kolm aastat läinud nagu naksti. Siis oli rõõmus, aga mahajääjaile ka nukker päev. Nüüd on siin käidud külas mitu korda aastas, skaibid-messengerid aitavad ka kilomeetreid nullida. Polegi hullu. Pisikesi inimesi on juurde tulnud ja vanemad olijad on suuremaks kasvanud.




Halloweenimeeleolus oli kogu linn. Meie Nuki leidis sealt väikse vennagi








Nõiad olid nõiduslikult nägusad ja koletised kohutavalt koledad


kolmapäev, 24. oktoober 2007

Kolm päeva hiljem

Mitmed on nüüd küsinud, et kuidas on, kas tahan veel maratoni joosta.
Õhtul peale lõpetamist oli see täitsa vale küsimus.
Aga nüüd on see asi ennastki mõtlema pannud.
Selge, et see oli üks enesetõestus, tahtejõuproov, eesmärk asi korra elus läbi teha,
mitte katse hakata pikamaajooksjaks. Nii nagu pea aasta tagasi mõtlesingi.
Kunagi ammu sai uuritud ja tõestatud, et olen absoluutne sprinteritüüp, loomult ja lihastelt. Seda oli tunda ka, võistlustel kippus isegi 100m liiga pikaks jääma - lihased läksid kangeks. Eks osa süüd oli ka tolleaegses kehvas hoolduses. Aga ikkagi, 'minu' distantsid - 50 vabalt ja 100 kompleksi ilmusid võistluskavasse alles hiljem.
Ja jooks .. nagu öeldud, oli see hiljem viievõistlejana mu lemmikala number 5.
Aga nüüd, täna, kolmandal päeval peale elu esimest maratoni, ma ei välista midagi.
Esimesel ei tahtnud üldse millelegi mõelda.
Teise õhtul .. avastasin end lugemas juba David Holti artiklit maratonitreeningust.
"What is the minimum marathon training mileage on which you can run the marathon.
Zero.
I’ve seen it done.
However, most runners have more sense."
Mõtlen praegu ja arvan, et selle maratoni ajal ma ei teinud kuigi palju asju valesti. Ma isegi ei arva, et algus oleks liiga kiire olnud. Vead olid tehtud enne.
Nii et - võibolla jooksen tõesti kunagi veel maratoni, aga vaid siis, kui
  • olen vähemalt 6 kg kergem - ikkagi 253 tonnmeetrit vähem tööd vaja teha rajal;
  • olen rohkem trenni teinud ja õigemat - läbinud ka trennis kestvusjookse, 2-3 tunniseid vähemalt, rahuliku tempoga, aga et organism harjuks pika koormusega;
  • olen teinud kasvõi katse-eksituse meetodiga selgeks, milline toitumine mulle sobib maratonieelsel nädalal ja viimasel hommikul;
  • olen välja uurinud, mida teha valutavate päkkade vältimiseks;
  • ei ole põdenud mingeid tobedaid haigusi 2 kuud enne starti ega söönud antibiootikume ega muid mürke
  • ... ja ei ole välja mõelnud uusi vigu ega hädasid.
Igatahes see finišitunne on ikka kuratlikult vägev..

teisipäev, 23. oktoober 2007

Lapsed tuppa

...tali tuleb
ka siiamaale.
Hommikul oli maa kõik valge. Lehmad krõmpsutasid karjamaal nagu jäätist. Neljajalgne puuelevant seisis ka väga kohmetult külmas rohus.
Aga päike särab, küllap päeval jälle suvi tagasi tuleb.




Jalad on juba täitsa korras. Ehk teen täna väikse jooksugi. Eile oli veel üpris kange olemine, eriti peale pikemat istumist. Õhtuhämaras kõndisime ühe kolmekildise ringi, see mõjus ilmselt väga hästi.

Mia käis vahepeal metsas hulkumas.

Ohh, tuli meelde Mia laupäevane päevakild. Ta oli tükk aega pidanud issiga tulutuid vestlusi nätsu saamisest, jõuti ikka sinna, et autos ei sööda, kuna see kipub hiljem istme külge sattuma. Mia siis lõpuks ütles Marile tõsiselt: "Emme, räägi issiga sellel nätsu teemal!"

pühapäev, 21. oktoober 2007

Amsterdam. Pühapäev. Maratonipäev.

Selle rännaku viimnepäev on nüüd käes.

Hommik

Ärkan hommikul enne teisi, kolin alla korterisse ja püüan praktiliselt pimedas kööktoas hästi vaikselt endale kaerahelbeputru keeta. Võõras korteris ... selge, kui vaikselt see kõik õnnestub.

Söön 3 tundi enne starti kõva kausitäie. Hiljem tundub, et kas liiga palju või liiga hilja. Või on mingi muu põhjus, miks kõht end jooksu ajal ülearu hästi ei tundnud.

Enne starti

Lapin endale kõik vajaliku külge. Kulutan ära Liina kõik kaks haaknõela, ülejäänud numbrinurgad õmblen särgi külge. Kaks numbrit, üks rinnale, teine seljale. Numbri tagaküljele tuleb isiku- ja terviseandmed kirjutada. Kellegi telefoninumber ka. Kellele teatada, kui mingi jamaga peaksin hakkama saama ..

Käepael käele, see näitab, mis värvi stardikoridori mul õigus minna on. Teisele käele Mari pulsikell, millega hea vaheaegu jälgida. Kiip kõvasti sussipaelte külge. Tükk kõhklemist on riietega. Kraadiklaas näitab 8 kraadi ja ennustus ei luba suuremat soojenemist. Päike on aga väljas ja kange ahvatlus on päris lühikeste riietega minna. Otsustan siiski pikkade varrukatega särgi ja poolpikkade pükste kasuks, et põlved ikka sees oleks. Võib ette öelda, et hea valik oli. Kumbagi jalga õige jala sokk, sussid ka. Müts kindlasti pähe, muidu voolab higi tüütult silma.

Ja siis veel paranoiliselt 7 korda läbi mõelda, kas kõik on olemas. Et siis hiljem päeval peale lõpetamist avastada, et mingite vahetusriiete peale üldse ei mõelnud. Üks õhuke dressipluusike ainult.

Sõidame Randoga staadionile. Kartsime, et teed on juba kõik kinni, aga tegelikult saame täiesti vabalt veel mööda maratonitrassi sõita. Piirded on juba paigas, aga sõita võib. Viimasest kilomeetrist on rada päris kinni, sealt sörgin - see on väikese soojenduse eest.

Autos Rando veel uurib, et kas närv ka sees on. No muidugi on, mitte selline tavaline võistlusärevus, et kas võidan. No see, et kas suudan ikka üldse läbi teha ja et ega mingit jama ei juhtu. Lööme patsi ja .. minek.

Veidi aja pärast saan veel Margo ja ta saatjaskonnaga kokku. Mees on vaatamata kõhklustele ikkagi end hommikul ära registreerinud. Trennikilomeetreid on küll vähe, aga tahtmine võimas. Kiilide pere teeb meist pilti, annan oma dressika ära pakihoidu, saan rinnanumbrile sellekohase kleepsu ja siis staadionile.

Ahjaa, ühe energiageeli pakikese pistan ka pükste tagataskusse. Ega sinna rohkem midagi ei mahukski. Ja ninaplaaster läheb ka ikka viimasel hetkel peale. Margole annan teise, teeb ka tema nina lahti, aga ta kisub selle siiski poole peal ära, kihelema oli hakanud.

Start ja esimesed 5 km

Stardiala on staadioniringil, kohal peab olema vähemalt veerand tundi enne starti, 10.15 seega. Paras trügimine ja ummik on staadioniväravas, aga jõuan napilt.

Stardijoon on seal, kus staadionitel on 100m start. Mu E-ala esimene liin on 200 meetrit tagapool. Ronin sinna etteserva, barjääri taha ja Margo, kes ennast eelmisesse gruppi möllis, jääb tagaserva, nii et saame koos minema hakata. Stardigrupi saab registreerimisel ise valida oma eelmiste aegade või enesehinnangu järgi – millise ajaga plaanid lõpetada. Ma panin end 4:00-4:30 gruppi. Ettepoole saamiseks väga udutada pole mõtet, sest jalal olev kiip võtab nagunii puhta jooksuaja ka.

Stardipauk käib sekundipealt 10.30. Näeme, kuidas esirea neegrid pühivad kohalt nagu tuulispasad. Meil läheb stardijoonele jõudmiseks 8 minutit. Tatsutame vaikselt, räägime anekdoote ja arutame, et maraton on päris mõnus :)

Stardijoonest alates saab siiski juba vaikselt sörkima hakata, aga esimesed kilomeetrid on ikka päris tihe inimmass. Varsti läheb rada küll laiemaks, aga peab olema ettevaatlik, et eesjooksja eest ei kargaks välja mõni trammipeatuse post, prügikast või midagi muud sellist.

Erilist soojendust teha ei saanud ja jalad on alguses kehvad nagu alati. Vasaku jala säär nagunii, aga ebameeldivalt üllatab parema jala säärepealne. Kes krt palus sellel nüüd valutama hakata. Ajab hirmu nahka, et kas jääbki nüüd nii, aga ei, 5 kilomeetriga on mõlemad käpad soojaks saanud ja kõik on ok.

Rajal on alguses 7-kilomeetrine ring, mis toob staadioni juurde tagasi ja siis minnakse pikale 35-sele ringile.

Jookseme Marksiga koos, tempo on 5.20 kilomeetrile, tunne on väga hea. Hingamine on korras, saame vabalt juttu rääkida. Rada on imeilus, vahepeal linnakanali ääres, siis aga pikalt kenas pargis.

5 km – 26.40. On olemas ka videod, igaühe kohta iga 5 kilomeetri järel. Ilmselt vaheaja järgi on automaatselt lõigutud umbes minutised jupid. Kui on kannatust reklaamid ära vaadata, võib mu rahvasummast üleski leida. Näiteks esimese 5 km lõpuvideos ilmume umbes minutise lõigu kõige viimastel sekunditel, kaadri paremas servas, Marks ees ja mina kohe selja taga.

5-10 km

Park läbitud, jõuame varsti olümpiastaadioni juurde ringiga tagasi. Kaia ja Kiilid tervitavad meid seal raja ääres, jookseme Marksiga kõrvuti. Tunne on ülihea. Tempo kippus juba 5 minuti ligidale, otsustame veidi tagasi hoida. Esimeses joogipunktis on paras rüselemine, kaotame hetkeks teineteise, aga varsti leiame jälle. Marksi on hea märgata, ta on teistest pikem, valge eesti koondise särgi ja valge nokkmütsiga. Neil maratonivideotel on ka mind sedasi lihtsam leida – Margo paistab kõigepealt ja siis kuskil seal on ka minu hall kuju.

Poolteist kilomeetrit jookseme sama trammiteed, mis esimesel väiksel ringilgi, siis pöörame paremale. Kõik on hästi, ainult hullumoodi palav on seal majade vahel joosta, päike kõrvetab nagu Gobi kõrbes. Kadestan Margot, kes otsustas maikasärgi ja lühikeste pükste kasuks.

Kõik muidu kena jah, aga magu annab end tunda, kuidagi raske ja ebameeldiv on. Tunnen, et poleks pidanud nii palju sööma.

Teine viiskilomeeter – 26:55, keskmine kilomeetritempo 5:23, 3 sekundit aeglasem, kui esimesel viiekal.

10-15 km

Veidi veel linnatänavaid ja siis pöörame Amsteli ühe kanali kaldale. Teisel pool kanalit näeme liidreid vastu tulemas – kümmekond aafriklast ja ka üks valge. Nad on meist juba 7 kilomeetrit ees …

Kanali ääres tunnen, et mu riietus on enam kui sobiv. Eelmises joogipunktis koperdasin veidi, joogitops käes ja lobistasin oma kõhu ja veidi muudki märjaks. Võttis olemise päris leigeks. Aga tuul kuivatas varsti kõik kenasti ära.

Jalad liiguvad kenasti, probleeme pole, hingamine väga hea, jaksame ikka Marksiga juttu rääkida, kuigi mitte enam nii palju kui enne. Mõtted lähevad raskemaks ja Margo räägib esimest korda kergest raskusest jalalihastes. Üks kiire kilomeeter tuleb jälle vahele ja tõmbame uuesti tempot veidi maha. Krdi palju on ju veel joosta.

15. kilomeetri juures teeb rada ühe kõrvalepõike kanali äärest eemale. Kaks voolu jooksevad seal teineteisele vastu, raudpiire vaid vahel. Sinnaminnes on kade tunne vastutulijate peale, hiljem samavõrra hea tunne nende suhtes, kes alles sellele lisakonksule kappavad.

Kolmas viiskilomeeter – 27:39, 5:33 kilomeetrile, 10 sekundit aeglasem, kui eelmine lõik, oleme täitsa rahul, enesetunne on väga hea.

15-20 km

Piki kanaliserva nühkimine muutub juba tüütuks, pingsalt ootame pöördekohta, siis on nagu kõige kaugem punkt käes ja hakkab tagasitulek, mis sest, et kilomeetrid päris seda ei kinnita. Lõpuks tulebki päästev sild, jalad on väga head, kerge tee tõus sillalegi ei tee liiga, mõnus on, eriti teadmine, et nüüd näeme teisel pool kanalit neid, kes meie taga on ja kellel on rohkem veel lõpuni jäänud kui meil.

Miski asi ei ennusta halba, kõhus on ka kergemaks läinud, jalad on head, jaksan Marksiga kenasti koos joosta. Kui majad otsa saavad, on kanali ääres nüüd päris värske vastutuul. Kasutan alatult ära Marksi suurt kuju ja hoian tema varju. Vahepeal jookseme suuremas grupis, kus on ka hea - just nagu jalgrattavõistlustel grupisõidus.

Jookseme täiesti rahulikult, kindla tempoga, muresid pole, kõhtu enam ei tunnegi. Jutuajamist on siiski vähem :) Pähe tikub juba loll mõte, et ah siis nii lihtne see maraton ongi.

Viie kilomeetri aeg tuleb praktiliselt sama, mis eelmisel – 27:44, kilomeetritempo on 5:34, sekund aeglasem, kui eelmisel.

20-25 km

Joome, jookseme ikka koos. Joon Gatorade’i, tundub hea ja mõnus, veidi külm ehk, tahaks soojendatud jooki sellise ilmaga.

Kohe varsti tuleb ka poolmaratoni värav. Poolel maal on aeg 1:55, vaid veidi aeglasem, kui Tallinnas septembri algul poolmaratoni joostes. Olen vaimustuses, peaaegu eufoorias, arvan, et aeg tuleb sedasi alla 4 tunni kindlasti, 2:05 jääb ju teise poole jaoks.

Ja siis hakkab…

Kuskil 22 kilomeetril näsib Marks oma energiabatooni ja pakub mulle ka. Ma ei taha midagi kuiva närida, loobun, pealegi ei tunne vajadust, just äsja sain ju kõhutunde korda. Kilomeetri järel tuleb aga mõte, et end tankima peab ikka enne, kui nõrkus peale tuleb. Arvestan, et varsti tuleb joogipunkt, kisun tagataskust geeli välja ja lutsin selle endale sisse. Vastik lääge ja kleepuv. Ja just see joogipunkt on kuskil kaugemal, jooksen vist 5 kilomeetrit sellise kleepuva suuga. Pealegi hakkab kõhus jälle jama, selline raske tunne. Nagu kogu organismi veri koguneb makku selle möksiga tegelema, lihaste jaoks ei jää enam midagi, jalad muutuvad korrapealt raskeks. Marks hakkab tasapisi eest nihkuma. Näen ta mütsi siiski mõnekümne meetri kaugusel ja see aitab edasi liikuda.

25. kilomeetri värav on veel kanali ääres, ka selle järel ei ole kohe joogipunkti.

Poolest maast ülesaamine mõjus vist ergutavalt, esimesed kilomeetrid sel 5-sel lõigul tulid lõbusalt, nii et 5 km tempolangus ei tulnudki veel väga suur.

5 km - 28:34, kilomeetriaeg keskmiselt 5:43, 10 sekundit kehvem, kui eelmisel lõigul. Ikkagi alla 6 minuti, nii et ka siin lootsin veel aega alla 4 tunni. Arvasin, et see ongi see surnud punkt, küllap läheb kõhus paremaks, tunne paraneb ja jaksan veel.

25-30 km

Tegelikult läks asi aina ainult hullemaks. Ja veel hullemaks. 25 km väravas oli Marks must päris täpselt 100 meetrit ees (aja järgi võttes), aga siis edasi kadus ta silmist, mul kadus tahtmine teda püüda, oli tegemist, et kuidagi edasi liikuda. Jalad olid rasked, põlved ja puusad andsid end järsku tunda. Tuharalihased olid valusad, kõige hullemad olid aga päkad. Sussid olid head, kuskilt ei hõõrunud, aga miskipärast oli päkade padjakesed väga valusad, iga samm tegi piina. Ei tea, kas peaks mu sussid mingi erilise pehmendusega sealt olema. Kannad, mis mul muidu hellad on olnud, olid täiesti ok. Räägin Asicsi mehega, ehk annab midagi teha.

Hea oli, et lõpuks ometi sai juua, lahmisin kaks topsi Gatorade’i sisse, hakkas hetkeks parem, aga hiljem loksus see vedelik mul kõhus koos kõige muuga. Organism ei võtnud miskipärast seda hästi vastu.

Igatahes samm läks kaunis lühikeseks, algas üks suur kannatamine.

28. kilomeetril seisis rajal Marks, patsutas õlale ja soovis head teed, tal olidki ikkagi krambid tulnud. Suur mees, suured lihased, naisekandmiseks maailmameistrivääriliselt sobivad, aga maraton on nati teine asi. Ja ma tean veel kui vähe ta maratoniks trenni tegi. Tundsin sel hetkel süümekaid, et ta sellele avantüürile ahvatlesin. Ta oli siiski väga tubli, võttis end ka kokku, kõndimisega pooleks tuli siiski finišisse välja, aeg 4:34.

Tatsusin siis puht tahtejõu toel edasi, jalgadest suurt abi ei olnud.

Mu fännklubil andis mind ikka oodata. 30. kilomeetril saime siiki kokku. See oli armas hetk, jaksasin käsigi tõsta ja midagi mõmiseda. Mõttes oli üllatada neid avaldusega, et „p…e, mul on jalad väsinud!”, aga ei jaksanud, sain selle alles peale finišit ära rääkida.

5 km: 30:17. Sel lõigul läks siis kilomeetriaeg esimest korda üle 6 minuti – 6:03. Ja see ei pannud mind üldse imestama, kartsin hullematki. Aga hullem alles tuli.

30-35 km

Kannatamine jätkub. Iga samm teeb valu, tahtejõud on otsakorral, aga pea töötab - arvutamine näitab, et ikka on lõpuni vähem maad, kui joostud, see aitab edasi tiksuda.

Hingamine on korras, üldse oleks nagu kõik ok, aga need jalad. Ma pole ju elu sees nii pikka maad jooksnud, eks nad solvusid.

Pikapeale hakkab kõht siiski veidi normaalsemana tunduma, või on teised probleemid nii palju suuremad,et seda ei pane tähele.

Pilt ümberringi on hall, päike on pilve taga, huvi ümbritseva vastu on kadunud. Mingid teed, majad, trammirööpad… tegelikult oli hea mõelda, et igat sammu tasub ikkagi astuda, sest see viib finišile lähemale. Ja nii oligi.

35. kilomeetri värav paistis kaugelt, aga kergelt end kätte ei andnud .

5-kilomeetri lõik 31:42, kilomeetritempo 6:20. Kohutav, ei oleks uskunud, et nii aeglaselt joosta oskan, aga veel hullemaks läks. Seda on selgelt ka videost näha, hirmus, hirmus...

35-40 km

Joogipunkt tuli varsti, seal jõin ainult vett, Gatorade tundus liiga lääge ja magus. Esimest korda jäin joogipunktis korraks seisma, venitasin veidi jalalihaseid. Oi, kui raske oli jälle jooksma hakata, hetkega oli kõik kangeks jäänud.

Mingil hetkel 37. kilomeetril kippus ka mul vasaku sääre lihas kergelt krampi, jäin seisma, venitasin seda rajapiirde najale toetudes ja seadsin sammu nii, et päkk eriti ei sirutuks. Rohkem õnneks seda hirmu ei olnud. Korraks lõi krampi hoopis vasaku käe randmelihas. Selline pikk staatiline pinge ilmselt ei meeldinud talle. Sirutasin ja silitasin teda veidi, sain ka sellest üle.

Aga samm oli ikka häbematult lühike, midagi pole teha. Vahepeal proovisin vägisi sammu pikendada, aga kohe andsid eriti puusad väga valusalt tunda. Toksisin siis ikka nii edasi nagu kannatas. Jõudu andis see, et järelejäänud kilomeetreid oli nüüd vaid ühekohaline arv. Kujutasin ette, kui vähe on seda mu kodusel kakumäe ringil. 5 km veel – see vaid see metsaring, 4 km -- ah, vabaõhumuuseumi nurgani ja tagasi, käkitegu ju..

Lõpuosa oli sama, mis esimesel pisikesel ringil. Hakkasin jälle ümbritsevat nägema ja rõõmu tundma – Rijksmuseum, Hard Rock Café, kus kunagi aastaid tagasi käidud, Park Hotel, kus ööbitud, park, kus kõnnitud … Ümbruse silmitsemine ajas mõtted veidi mujale. Samas - kaugele ei saanud vaadata, kuidagi hirmus väsitav tundus.

Ilus jah kõik, aga samm oli ikkagi hullumoodi valus. Tahe oli suur veidi tempot tõsta, pulss oli ilmselt suht madal, 130, arvan (kehapael jäi maha), hingamine oli väga hea, aga jalad olid nii valusad, et lihtsalt ei suutnud kiiremini.

40 kilomeetri värav oli ilus. Küllap ta samasugune oli, nagu teisedki, aga miskipärast tundus see ikkagi eriti kaunis ja pidulik. Nii vähe ju lõpuni.

Pidulik ei ole aga 5 kilomeetri aeg 33:30. Keskmine kilomeetritempo vaid 6:42… kohutav … Sinna see 4 tunni unistus jäigi. Video näitab, et jooksusammu pole enam üldse olemas.

Startpagina fotod meist 40. kilomeetril:


De laatzte kilometer

See oli parim plakat tee ääres. Vaieldamatult. Vaimukaim, lõbusaim, kõige ilusam, Südantkosutavaim. Sel kilomeetril ergutas mind ka Marksi fännklubi.

Jaladki said sellest nagu hoogu juurde. Aga veidi vara, sest ka see viimane kilomeeter oli ikkagi kilomeetripikkune. Jube ront tunne tuli, kui esimese kurvi tagant ei paistnudki veel staadioni. Jalad vajusid kohe nagu maa külge kinni.

Aga see-eest see hetk kui lõpuks staadionile saabusin …

Selle nimel tasus seda kõike teha. Ausõna, mul oli kananahk ihul ja külmavärinad. Milline lärm, muusika, inimeste hüüded ja hõisked, lipud, plaksutavad toruõhupallid, rõõmsad näod, teadmine, et mu kallid ootavad seal … see andis sellise energia, et jaksasin jälle jooksu moodi jooksugi imiteerida. Järsku oli ka kõik valu kadunud, jäi ainult suur rõõm, et kõik see pingutus selja taga on, et jaksasin end kokku võtta ja ületadagi, et see unistus on täide läinud, et olen maratonifinišis!

Meie omad olid hääle ära karjunud, aga selles möllus ma neid kahjuks ei eristanud. Finišijoone ületamine on jäädvustatud Liinal päris täpselt. Lausa kahekordselt – staadionitablool ja elusalt.


Lõpuaeg 4:06:57, parasjagu maksimum- ja miinimumprogrammi vahepeal. Mis seal ikka, tuleb rahul olla, selline ma täna olin. Tuleb rahul olla, et üldse ära tegin.

Peale finišit

Peale lõppu ei tundnud järsku eriti midagi. Kõik oli hea ja tore, aga kuidagi loomulik. Nii läbi ei olnud, et oleks tahtnud kuhugi pikali visata või kokku vajuda. Käia oli valus, aga muidu oli kõik ok. Nii et üldine vastupidavus oli ilmselt hea, oleksin võinud edasigi panna, kui vaid jalad oleks paremad. Vähese trenni viga, mis muud.

Staadionil anti medal kaela, siis topiti kilekotti, et maha ei jahtuks ja oligi kõik..

Isegi natuke kahju oli, et läbi sai. Tahtejõu proovilepanek on ilmselt päris mõnus asi.

Jõin veel paar pudelit spordijooki, pistsin nahka mõne banaani- ja apelsinitüki ja nägin kurja vaeva sussi küljest kiibi lahtisaamisega. Nii kükitamine kui püstitõusmine oli põrgupiin.

Rahvasummas leidsid Marid mu siiski üles. Kiskusin märja särgi seljast ja sain Rando kampsuni selga. Kilekott ka jälle peale ja võiski seda ootamatult külmaksläinud ilma taluda. Autoga sinna ei pääsenud, nii et tagasitee Liina elamisse tuli läbida kahe rongi ja bussiga. Ja muidugi natuke ka käies. Mis oli hullem kui mistahes lõik maratonijooksust :) Oh püha kurat, kui valusad kõik kohad olid, natukene seisma jäid, nii olid kohe kange nagu puupulk. Viimase otsa bussi pealt koju kõndisin nagu vanadekodus toetusraamiga - poisi kärule toetudes .

Duši all käidud, ootas ees veel mitu mõnu – pikutamine diivanil nii et ninaotsagi ei pidanud liigutama ja siis ülimaitsev söök. Aitäh sulle, Liina, kõige eest, kõik oli viimase peal!

Marks kutsus õhtuks veel Brüsselisse sauna, aga istusime nii kaua kiirteedel ummikuis, asi jäi väga hilja peale, jätsime ära – viisime lapsed koju magama.

Maja oli külm nagu hundilaut, selle soojendamine võttis võimaluse kuuma vanni ligunema minna, pugesin kahe teki alla kerra ja uinusin. Ilmselt õnneliku naeratusega.

laupäev, 20. oktoober 2007

Amsterdam. Laupäev

Hommikul oli plaanis veel kerge jooks teha, aga ärasõidu ettevalmistused sõid kõik aja nahka. Mis seal ikka, ehk ongi üks päris puhkusepäev enne starti hea.

Pakime kogu elamise autosse, mahume ise ka viiekesi – meie Randoga ees, Mari kahe lapsetooli vahel taga (S80 on lai auto, polnud väga hullu, tagasiteel olin ka mina seal vahepeal)

Amsterdamitee oli umbes 3 tundi pikk, navi viis kenasti otse Liina maja ette.

Kena pisike korterike mitte väga linnasüdames. Avastame, et maratonirada viib päris maja tagant läbi - 36. kilomeeter.


Käime turul, kala- ja juustuletid on ahvatlevaimad. Turgu hakatakse juba kokku pakkima, aga ühest kohast leiame siiski seda võrratut heeringat, mida otsima tulimegi. Hollandi spetsialiteet, ulllult hea. Liina näitab, kuidas seda sööma peab, teised vaid mõmisevad mõnusa maitse käes.


Võistluskeskus on täpselt teisel pool linna, sõidame Randoga mu rinnanumbri ja jalakiibi järele. Navi juhatab meid täpselt mööda maratonitrassi. Imelik tunne on, üldse ei kujuta ette, milline tunne võib olla homme neid viimaseid 7 kilomeetrit nühkida. Kui sinnamaale üldse jõuan. Ikka on selline hirm, et mingi loll jama juhtub, et väänan midagi välja või hõõrub kuskilt hirmsasti ära või teab mis..

Plaanidest rääkisime ka – tunnistasin, et maksimumprogramm on 4:00, no lihtsalt ilus number, 3 tunniga ei jaksa ju :) Ja miinimumprogramm on 4:12, see oleks siis 6 minutiga keskmiselt kilomeeter.

Võistluskeskus on lahe – suur sporditarvete mess, vahva melu. Oma asjad saan lihtsalt kätte, ei mingit tunglemist. Hea, et õhtul ära käisime, hommikul oleks kindlasti hullem rapsimine. 24 tuhat osavõtjat ikkagi kokku ..

Liina on läinud sünnipäevale, käime nurga peal itaalia ristorantes. Päev otsa on magusat söödud, panen veel viimase süsivesikulaksu pastaga. Väga maitsev lasagna al formaggio mul ja teised olid ka oma pitsadega rahul.

Magamiseks olid meil lebod ja oma voodiriided kaasas, aga mulle eraldati lausa kuningakassi pesa. Päris katuse all on Liina naabripoisil väike kambrike, kuhu praktiliselt ainult voodi mahubki. Hea rahulik uni oli.

reede, 19. oktoober 2007

Hüvasti, Jukka

Mia: Miks Kuku kurb on?
Rando: Tal läks sõber ära.
Mia: Mina toon talle selle sõbra tagasi.

Jukkat enam ei too. Hea inimene läks ära.
"Jukka nukkui ikiuneen tänään Peijas-Rekolan sairaalassa rauhallisesti"
Mõned aastad tagasi ütlesid arstid talle, et sellise haigusega võib elada veel 20 päeva või 20 aastat. Nii ta siis elaski, sama rõõmsameelsena, sama terav- ja huumorimeelsena, sama Eesti- ja eestlastesõbralikuna.
Ei jõudnudki talle öelda aitäh kõige hea eest, mida ta minu jaoks tegi, kõige selle abi eest. Otsese või kaudse. Õpetuse eest ilma õpetussõnadeta.
Mõttes siis nüüd ütlen, tagantjärele...

Belgia. 14. päev

Hommikul kerge 3-kilomeetrine sörk jalgades toonuse hoidmiseks. See on just selline maa, kus lihased ei jõua veel õieti soojaks ega tuju heaks minna, kõik kohad on kanged ja valusad, ebameeldiv ühesõnaga. Eriliselt kiusab ikka vasaku sääre eesmine lihas, mis vajab vähemalt poolt tundi käimatõmbamiseks.
Sellisel ajal tuleb tahtmine meelde tuletada, kas tõesti põen kuutõbe ja millise hoo ajal see maratonimõte mulle tuli.

neljapäev, 18. oktoober 2007

Belgia. 13.päev

Hommikul kerge jooksutrenn tuttavas sügiseses looduses, siis veel käigutrenn otsa - Remi vankris, kablutasime Mariga ühte farewell-tseremooniat vaatama. Hiljaksjäämise hirmus sai peaaegu 5 km poole tunniga läbi tormatud. Higi tilkus, kui kohale jõudsime, militaarpolitsei väga ligidale ei lasknud, aga uhke oli vaadata-kuulata ikka, kuidas eesti mehed ka tegevad olid. Pilti seal võõrastel teha muidugi ei lubatud. Sama maa tagasi sai vist poole aeglasemalt vantsitud.

Maja ääres peenral valmib selle suve neljas maasikasaak.



Ja hakkab pihta :) Mängud teravussügavusega jnejne...