esmaspäev, 28. aprill 2008

Päikesepühapäev ja potipõhjaesmaspäev

Eilne pärastlõuna oli päikesevõtmise tarvis liigagi kuum.
Neelasin ühe hingetõmbega ühe väga lahedalt kirjutatud raamatu. Teemagi perekondlikult ja sõprade poolest tuttav.

Öösel tuli minutine löökrahe, mis kõik üles ajas ning hea ilma ka ära pekkis. Nüüd jahe ja sombune, peab ikka homme Eestisse sooja sõitma.

Ilmselt viimane pilt aiatagustest lehmadest. Seesama õunapuu on ka mitmel aastaajal, eri kleitides ja eri poosides end kaamera ette sättinud.
Käisime Mariga jälle circuit'is, mis oli seekord eriti mõnus, palju erinevaid harjutusi, Asi ei jõudnud tüütavaks minna, enne sai kellatund vurrdi otsa.

pühapäev, 27. aprill 2008

Buhkus Belgias

... jätkub. Just selline behhhme ja mõnus. Kevadine, ajuti suvinegi. Õisi on palju ja linnud karjuvad hommikul vara akna taga.
roosaõiepuud
Kolmapäeval ja reedel sai käidud Mariga SHAPE's sõjameeste ja -naiste circuit-treeningul. Esimesel korral veidi rahulikumalt, et mitteigapäevased lihased ikka ellu jääksid, reedel läks üpris täiega. Kolmapäeval oli selline üpris aeroobikamoodi asi, muusika mängis ja hästi palju liikumisega harjutusi. Reedel oli klassikalisem circuit, harjutusi kahjuks ringi peal vaid neli, üksluiseks läks. Esmaspäeval jõuab veel korra minna.
Neljapäeval sõitsime lastega Oostendesse, rongiga, Brüsseli kaudu.
Earth Explorer, midagi meie Ahhaa keskuse taolist. Sai elatud üle 7-palline maavärin ja püütud ise maju ning sildu ehitada, mis siiski maavärinale vastu ei pannud. Sõitsime paadiga mööda jõge purustatud Pompejis, uurisime näppupidi vees ja õhus hiidlainete ning vesipükste tekkimist, elasime üle mõnedki G-d kosmoselaeva istmel, panime lapsed hiigelsuurde seebimulli ja kuulsime-nägime-näppisime veel tuhat asja.
DSC_6137 DSC_6113
Plaan oli veel Brüggesse minna, aga aeg kulus näpu vahelt ära, rongile jäime ka kaks minutit hiljaks, tegime tiiru Oostendes.
DSC_6159
Laupäeva hommikul olid Mari ja Rando tunnistajateks ühe eesti-inglise paari paaripanekul, pärast oli nende aias mõnus väike vastuvõtt. Kõhtuaetud grill-liha ja õlle seedimisabi tuli õhtuselt soppamisreisilt Monsi vanalinnas.
Monsis on kolm tasuta bussiliini, A, B ja C circle. Ja ainult üks neist viib Grand Pre kaubanduskeskusse, mis vanalinnast eemal. Kui vanalinna poed pool 7 kinni pandi, siis sai muidugi pikemalt asja uurimata kõigepealt tehtud B-ga tiir mööda kitsaid vanalinna tänavaid, üle Grand Place'i (jajah, bussiga, kujutage ette Tallinnas bussiliini mööda Viru tänavat Raekoja platsi, Pikast Jalast üles, siis mööda Kohtu tänavat jne), siis pikemalt uurides istutud C peale, tehtud veelkorra sama tiir (sest valitud oli vale peatus) ning jõutud Grand Présse sulgemise ajaks. Sobivalt.

teisipäev, 22. aprill 2008

Loire'i oru lossid

Reede, 18. aprill. Masnuy st Jean – Pariis - Orléans


Plaan Loire'i jõe orus üks mõnepäevane tiir teha on juba ammust ajast, nüüd langesid mitmed asjalolud ühte - rahvas oli stardipunktis koos ja vaba aeg riiulist võtta, raamatud ja suuline pärimus kokku kogutud, auto tellitud.

Selge, et kõike ära vaadata pole lootust 4 kuugagi, tegime valiku ühe eesti pere ja ühe prantsuse proua soovituste järgi. Kindel plaan oli vähemalt viies lossis käia, enam-vähem nii see kujuneski. Oma lapsepõlveemotsioonide mõjul lisasime ka Okasroosikese lossi Ussé'is.

Panen siia iga lossi kohta mõne omasilmamulje, kes plaanib sinnakanti minna, sel tasub ikka ilupiltide ja -juttudega raamatuid ka vaadata.


Ja nüüd on Mari versioon asjast ka olemas. Leppisime kokku, et ei vaata enne teise juttu ega pildivalikut, kui lugu valmis.


Hommikul tõime Randoga Hertzist auto ära, oli leitud sobivalt suur küll - Ford Galaxy. Mahutas hiljem igal proovimisel ära kõik 7 inimest ja teatud imelise pakkimise järel kolmanda istmerea taha ka kõik kotid ja kodinad.


auto


Kui see ime esimest korda tehtud oli, sõitsime veel Hertzi tagasi - eesmisest sigaretisüütajast ei tulnud voolu, mis meie navigaator pirxi toitma oleks pidanud. Otsisime kaitsmeid, neljast väidetud asukohast kaks leidsime isegi üles, aga neist polnud abi. Hertzmees ei osanud ka aidata, jäi nii, et uut autot Brüsselist ei oota, olime niigi stardigraafikust rängalt maas. Ostsime ühest teeäärsest poest pikendusjuhtme, mis auto taganurgast voolu esiklaasile Jürile tõi.


Pisivenna on superhea autoreisija, "õekesed" olid ka õnnelikud ja roosad kogu reisi ajal. Ka sinna taga-tagaistmele kinniseotuna, magades seal, sädistades omavahel või Sonyst 102. korda pipi pikksuka dvd-d vaadates.


oed


Sõitsime Belgiast üle piiri Prantsusmaale Valencienne'ist ja püüdsime Jüri (meie navigaatori sees olev meesisik) sundida nii, et ta meid Pariisist mööda juhiks. Panime vahemärgiks Pariisist idas oleva Meaux' ja sealt edasi alla Orléans'i, kuid Jüri ajas meid sealt Möksist ikka peaaegu Pariisi sisse. Reede pärastlõunal, eksole...

Sõidu ajal püüdsime edasist lossituuri paika panna. Järjekord kujunes üpris loogiliselt, aga paistis, et esimesel päeval kuhugi enam ei jõua. Panime kiiruga Orléans'ist läbi, isegi kuulsa neitsi kuju jäi uurimata. Püüdsime esimesele plaanitud lossile võimalikult lähedale jõuda, et hommikul varakult kultuurireisiga pihta hakata. Navi juhatas meid sobivasse low-budget F1 hotelli Blois' lähedal, möllisime end sisse ja otsustasime siis ka õhtuse linna üle vaadata. Pealegi väitis raamat seal ka ühe lossi olevat.

Esimene kokkupuude Loire'iga oli ahhetamapanev. Nii lai! Nii kiire vooluga! Nii ilusate kivisildadega!

sild


Blois' loss

Nagu lõhna peale sattusime kohe ka Blois' lossi juurde ja mõnusaks üllatuseks oli see veel poole öö ajal lahti ning justjust lossihoovis valgusetendus algamas.

Lossiseintel etendati pildireana ära kogu Prantsuse ajalugu alates 14. sajandist, mis kuidagipidigi selle lossiga seotud on. Erinevad hertsogid ja kuningad on seal oma kirjut elu elanud ja mõnigi neist ka oma elu otsa leidnud. Kirju ja verine minevik sel majal.


lossisein


1515. aastal kuningaks saanud Francois' I ekstravagantsetest ja kummalistest arhitektuurimaitsetest saime aimu veel hiljemgi õige mitmes lossis. Blois'sse jättis ta oma jälje imeilusa renessanss-stiilis trepitorni näol. Seda värviti show ajal valgusega õite mitut moodi kirjumirjuks, aga ilu on ikka temas endas.


torn

Laupäev, 19.04

F1 hommikuvõipudest loobusime, endal oli piisavalt head-paremat kaasas. Mõnetunnise pisikohmitsemisega saime startida esimese plaanilise lossi poole.

Mari luges enne igat lossi raamatust ette, misvärk meid ootamas ja mis seal viimase 6-7 sajandi jooksul juhtunud on, kes kellega käis ja kes kelle maha lõi.

Paarkümmend kilomeetrit ja eemalt paistis reisi kõige ekstravagantsema välisvälimusega maja. Neid tornikestest ja korstnakestest on katusel tõesti nagu võsa. Jah, seesama Francois I lasi siin oma fantaasial ja suurushullustusel täitsa vabalt möllata. Ehitamiseks läks üle 100 aasta. Pole ka ime.

Chambord'i loss

chambord_kyljelt

chambord_eest

Tuttavlik renessanss-stiilis trepp, sedakorda maja sees ja huvitaval kombel kahes kihis treppidega. Pole enne sellist asja näinudki. Piilun üle serva, et Rando on must veidi allpool, klõbistan end trepist alla, aga kätte ei saa, siis alles taban, et siin on trikk.

topelttrepp

Seliseid piltvaipu on igas lossis näha, giididel paistis neil kujutatud sündmusest igaühe kohta vähemalt tunnikese juttu olevat, me piirdusime lihtsalt ilusate piltide imetlemisega ja lasime oma fantaasial lennata. Hiljem x-ndas lossis tundusid nad juba lihtsalt mõnevõrra tolmuste seinakatetena. Kui ühte asja liiga palju saab, on teda liiga palju, votsiuke värk.

tapeet


voodiKuningate ja lihtsurelikemategi voodidki igas lossis üpris sarnased. Kui esimest sellist nägime, küsis Kertu, et kes selles magas?

- Üks prints.

- Ahah. Kas ta magas all või üleval?

Väljast oli see loss muidugi väga põnev, naljakaski omamoodi,

seest aga kaunis sünge, isegi masendav kohati. Eks mõjus vähene valgus - aknaluugid enamasti suletud, aga ikkagi oli see üks morn loss.

Jätkasime reisi, sõitsime mööda Cheverny jahimajast, sisse ei läinud, kuna see polnud kellegi soovitusnimekirjas. Eesmärgiks oli

Amboise'i loss

ja see tegi heaks kogu eelmisest lossist saadud veidi süngevõitu tunde.


amboise_alt


Järsu lossitee jalamil tegime välikohvikus kerge eine, ronisime üles ja vaimustusime tõesti kõigest mis seal oli - lossist nii seest kui väljast, lossiaiast ja imeilusatest vaadetest - linnakese katustele, Loire'i jõele ja ümbritsevatele metsadele.

vinciSeal on sündinud 13-aastaselt kuningaks saanud Charles III, kes seal ka oma otsa leidis - lõi oma otsaesise vastu liiga madalat uksepiita ja õhtuks oli kutu. Käisime lossis igaks juhuks poolkäpakil.

Kuningaks sai kauge nõbu Louis XII, kes krabas endale ta lese ning lossi. Loss kingiti edasi ja uueks omanikuks sai meile tuttav Francois I. Tema fantaasiarikast käekirja on ka seal tunda, aga et ikka asi oleks täiuslik, kutsus ta endale Itaaliast appi Leonardo da Vinci enda.

Vinci käsutusse anti uhke maja ja lasti tal surmani lossielu kunstimisel tegutseda. Leonardol oli plaan ehitada ka kohalikele kokkupandavaid maju, ühendada kõik Loire'i oru lossid kanalite süsteemiga ja teha valmis tiibadega lennumasin.

Meie kõigi üllatuseks on Vinci sinna lossiaeda väikesesse kirikusse ka maetud.

.

amboise_yleval


See loss jättis ka seest väga helge ja valge mulje. Kõnnid seal ja kunagi raamatutest loetud jutud muutuvad pildiks - näiteks see salong, keegi mängib klaverit, keegi tikib nurgas, keegi maalib portreed.

amboise_salong


Eks soe ja ilus ilm mängis ka oma osa, aga sinna parki oleks võinud vist jäädagi. Selline maitsekas, mõnus, rahulik. Omapärane nagunii.

pukspuud


Edasi mööda päikeselist Prantsusmaad. Kivisillad on mu nõrkus.

lilledega_sild


Midagi väga ilusat ootas meid aga veel ees:

Chenonceaux' loss


chenonceaux_eest


Veel ilusam, valgem ja helgem kui Ambois. Pole ka ime, enamasti on seal kamandanud naisterahvad. Tõeliselt romantiline õhkkond nii õues kui sees.


chenonceaux_galerii

chenonceaux_kert


Madalaid uksepiitu siin ei kohanud, küll aga veidi kõrgevõitu lävepakke.

Iseäranis kaunis oli Cheri jõe peale ehitatud kahekordne galerii, kus kunagi jalutanud nii kuningannad kui kurtisaanid.

chenonceaux_vee_kohal


Õhtul sõitsime Tours'i, leidsime Premiere Hotels ketti kuuluva päris ontliku öömaja, mille uksehoidjaks oleva arvuti kuidagimoodi kokku jooksutasime. Restardi tegemiseks pidi kuskilt pärisinimene kohale sõitma. Tühikõhtsete ja pitsaisulistena sõitsime hilisööl mitmed kohad läbi, leidsime ka väga eheda itaalia Gianni-nimelise vanamehe pitsaurka, aga aeg oli hiline, ei võetud meid enam jutule. Nii et lõpetasime päeva hotelli kõrval mäkis tervisliku burksiga.


Pühapäev, 20.04

Villandry loss

villandry


sai valitud eelkõige ta aedade pärast. Selles lossis ei ole kunagi elanud ükski kuningas, selle ehitas aga meile igal pool ette jääva kuninga Francois I peaminister.

Olid jah suured ja vaatamist väärt aiad ja terrassid. Ilm kahjuks veidi sombune, aga kena oli jalutada küll. Eelmisel sajandil ostis kogu värgi ära üks hispaania rikkur ja taastas aedade 16. sajandi välimuse.

Kevad on siin sel aastal hiljaks jäänud. Puud-põõsad alles läksid lehte, pärnaallee oli alles täitsa nudi.


DSC_5838


Põnevad hekimustrid, pikad alleed, naljakalt vöödiliseks pügatud igihaljad puukesed. Ülevaatliku pargimustripildi saamiseks oleks pidanud kopteri üürima. Lainurkobjektiiv on mul igatahes järgmine hange. Laiemad vaated, mis siin ka on, näiteks see lossipilt üleval, on mul mitmest kaadrist kokku miksitud.


DSC_5872

DSC_5804

Sööme lossivärava juures pannkooke, joome kohvi ja jätkame teed Loire'i vasakpoolse lisajõe Indra äärde.


Azay-le-Rideau loss


DSC_5955


peegellossVanast tornlinnusest lasi sellest kena lossi ehitada jällegi meie vana tuttava kuninga Francois I finantsist ja peavarahoidja Berthelot. Varad olid ilmselt hästi hoitud..

Kuna ehitustöid juhtis rohkem tema naine, sai sellest romantiline ja just elamise tarvis kena majake, mitte mingi kaitsekindlus. Loss seisab ühte serva pidi jões.


"Kohustuslikud" lossid said läbi, asusime otsima Okasroosikese lossi. Kohanime teadsime, aga teed sinna polnudki nii lihtne leida. Sattusime vahepeal Chinoni, mis oma mäe otsas asuvate varemetega veidi rakveret meenutas. Lossitorn oli kull uhke, aga imetlesime seda vaid kaugelt.


DSC_6001

Küsisime Ussé'i tee kohta kohalikelt, ka politseilt, saime segaseid ja põiklevaid vastuseid, lõpuks leidsime siiski ka pisikesed teeviidad.


Ussé ehk Okasroosikese loss

usse

Meenutas tõesti Perrault' muinasjutust tuntud pilte ja tõepoolest oligi just see loss talle inspiratsiooniallikaks. Mõningane väntsutus oli juba sees, vaatasime kenasid muinasjutulossi vaateid, sisse läks vaid Ulla koos tüdrukutega. Nagu näha, on vahakujudega seal seda muinasjuttu ka meenutatud.


Eks muidugi väsitasid lõpuks suured majad ja rohked tornid ära. Kõike oli korraga nii palju, kaua Sa ikka end mõne Dumas' romaani kangelasena ette kujutad. Vahelduseks pakkus mõnusat rõõmu silmale näiteks ka selline väike vesiveskimajake Indra jõel.


DSC_6033


Esmaspäev, 21.04. Pariis -Masnuy st Jean


Plaan oli esmaspäev Disneylandis veeta, aga vihma sadas ladinal, ühel väiksel preilil oli kõhumure, koondasime seega kogu atraktsiooni ühe kaubakeskuse karusellisõidu peale kokku ning sõitsime koju tagasi.


Igati lahe ja mõnus reis musketäride aega oli. Ilmselgelt ületas ootused. Pööraseid ideid ja oskust ilusasti ehitada oli sel ajal ikka ootamatult palju.


-------------------------


Mõned kulunumbrid ka: kokku sai sõidetud 1326 km,

kütusekulu oli auto enda väitel 6.0 liitrit 100-le. Diiselmootor, aga ikkagi supersaavutus täiesti täislastis suure auto kohta. Kiirteedel 130 km/h pidi ju hoolega kütust neelama, Pariisi lähedal susserdasime mõne aja ummikus ka. Paaki täites tundus, et kulus veidi rohkem, aga ei ole kindel, kas me saime alguses päris täispaagiga auto, tõenäoliselt oli sellega Brüsselist Monsi sõidetud.

Lossipiletid olid 7-12 eur täiskasvanud näo kohta. Valitud hotellides maksid 3-sed toad 33-42 eur.

neljapäev, 17. aprill 2008

Taas Belgia, mõttes Prantsusmaa

Belgias, nii koduseks saanud majakeses Masnuy st Jean’is. Nüüd küll ilmselt viimast korda.
Peame plaani minna neljaks päevaks Prantsusmaale mööda Loire’i jõe orgu sõitma ja kauneid losse vaatama. Ulla on Kerttuga juba üleeilsest siin, nii et üürime homme koormaauto, mis mahutaks vähemalt 7 inimest ja asjad. Palju asju.
Uurin suurt pildiraamatut ja leian, et ilmselgelt peame jõudma kõikide losside juurde päikeseloojangul, veesilmapoolsest küljest ning hea, kui umbes 200 meetri kõrguselt. Väike uduviirg võiks ka käepärast olla.

Kolmas Carlopäev

Hommikul suurepärane enesetunne. Eilsega said müügimeestega kohtumised läbi, ju mul ongi nii tõsine allergia nende suhtes. Igatahes käin mõnuga söömas. Mõnuga muidugi, sest peakokaks on Michelini kolme-tärni-mees Jean Georges Vongerichten. Nelja tärni pole olemaski. Igatahes on nii seal reklaamitud, kuigi minu teada ei anta neid tärne mitte kokkadele vaid restoranidele. Ehk on ta siis kunagi kuskil kolme-tähe-kohas töötanud. Kohe avalöögina on näiteks igal hommikul klaasike tema Eye-Opener’i – puuviljamöksid, häbematult maitsvad ja tõesti silmi avavad.

Einestan terrassil, ülearu palav just veel pole, aga toasolemistest on kõrini.

Sportlikumad riided selga ja võtan sihiks ronida nii kõrgele mäkke kui saab. Üle väravate hüppamata. Tegelikkuses kujunes siiski nii, et vaba aeg sai otsa (loe: viitsimine). Mägi läks väga karmiks ka. Kui nägin, et kedagi juba helikopteriga päästeti, keerasin otsa ringi. Ei taibanud ju kirkasid ja köisi reisile kaasa võtta. Oskustest rääkimata.

Alguses teen kohustundlikult autoteede tiira-taara kaasa, siis leian ka otseviivad trepid, mis on aga päris tigedad jalgade vastu. Hingamine annab ka märku, et vähe on trenni tehtud viimasel ajal.

Vahepealne panoraam toob silme ette vana-vana filmi Annie Girardot’ga, kus ta mingi pisikese auto ja lontkõrvalise bassetiga mööda selliseid mägilinnateid sõidab. Hea ju mõelda, et vabalt võis seesama koht olla.

Jõuan mingi maanteeni, mis ilmselt tasapisi üle kogu selle mäe ronib. Kõnniteid pole, ukerdan veidi piirde taga, aga oht kaljuseinast alla kukkuda keerab mul otsa ringi.

Vaated on muidugi vägevad, ühegi pildiga neid edasi ei anna. Imeilusat värvi ja otsatuna tunduv Vahemeri, selja taga karmid kaljud, ees väikesed mäeküljele kleebitud külamajad ja palju allpool hiiglaslikud hotellid.

Allaminek sujub vaieldamatult kiiremini, aga väga lihtne pole seegi, nii järsud ja jalgumurdvad on rajad ja trepid. Leian ülaltvaates ka oma hotelli, avastan, et katusel jäi käimata. Oleks ikka võinud, tundub viisakas.

Viimased loengud, osa jääbki nägemata, sest tuleb tagasi Nizzasse lennuväljale rännata. Seekord otsustan bussi kasuks, pealegi viib see otse hotelli ukse alt lennujaama. Tee on oodatult elamuslik. Kõigepealt läbi kesklinna, ka mööda vormelirada. See kallakul tagasipöördekurv on ikka meeletult kitsas, buss paneb kogu tee pööret tehes täiega kinni. Tekib kohe täitsa huvi vaadata, kuidas F1 autod seal ikka hakkama saavad. Mais vist see etapp?

Edasi sujub kõik õlitatult. Ronin maha Terminal 1-s, ei leia Brüsseli lendu, saan sujuvalt aru prantsuskeelsest jutust, et olen vales kohas, sõidan transfer-bussiga teise terminali ja siis olengi kohal, sest rohkem terminale seal pole. Lennukis naelutun kõigiks 70 minutiks akna külge, lummavad nii lumised mäed kui hiljem kamuflaažvärviline silemaa. Tiir üle Brüsseli kesklinna, kõhu alla jäävad Euro-majad ja olengi jalgupidi Belgias. Õiged pakid tulevad ruttu ja jõuan pooljoostes allkorrusele rongilegi. Ümberistumine Bruxelles Nordiski sujub, kui inimene lugeda oskab, saab ikka hakkama. All keldris oli mind juba oodatud ja seina peale kirjutatud, et mine siit 8.-lt teelt 4.-le, seal on su rong.

Soignies’s Mari vastas. Kallikalli.

teisipäev, 15. aprill 2008

F1 hõnguline Monaco

Eelmisel korral Monte Carlos sai ikka ka mööda linna tuiatud, aga ei osanud vormaliraja jälgi otsida. Seekord sai vaadatud raja plaani, linnakaarti ja kae, samas hotelli ligidal teine.
Siin siis essspetsiaalselt Meelisele tehtud pildid tavapäevaelu elavast F1 rajast. Fiatide ja Vespadega, sest varahommikul Bugatti- ja Maseratiomanikud põõnutavad.
Tervet rada läbi käia ei viitsinud, eileõhtune- ja öine tegi ikka nõrgaks. Süüa veel ei taha, aga igasugused vedelikud lähevad hästi.
Kui ülevaltpoolt alla tulla, siis rada läheb kuulsa Grand Casino eest läbi. Sinna ette on kõverpeegel pandud. Sümboolne vist

Sealt suundub rada järsult alla, alguses otse, siis 90 kraadi paremale, veel allapoole ja siis tuleb see kuulus tagasipöördekurv:


Siis kurv paremale, kogu aeg ikka allamäge, suund otse mere poole, seal seisis tee kõrval ka üks mälestus F1 autost.
Kaubik seal kaugemal on ühes tükis ka teravamaist kurvidest läbi saanud


Siis järsk kurv paremale, tunnelisse, muidu leiaks end Vahemerest



Tunnelist välja tulles teeb rada kandilise kolmveerandtiiru ümber jahisadama

Ja siis jälle mäest üles, mõned pikemad sirgemad lõigud, aga sinna ma ei viitsinud täna minna

esmaspäev, 14. aprill 2008

Karla mägi

Hommikusöök Nizza Plaza hotellis on super, valik on kuidagi väga eriline, mitte selline standardeurokas. Naudin täiega, teadmata mis ees ootab. Aga ette pole kunagi hea midagi teada.

Mööda imesiledat ja imepuhast kõnniteed kotti vaikse kõrinaga järel vedades raudteejaama. Linn on puhas, sest seda pestakse. Jah, pestakse, tänavaid pestakse, püüdke, näiteks tallinlased seda ette kujutada, pestakse seebi ja harjaga. Müristas, kohe oli algamas suur äikesevihm, aga mehed nühkisid ikkagi hoolsalt harjadega vahutavat tänavat. Sest nii on kombeks.

Mõnus kahekorruseline rong viib mu 20 minutiga Monte Carlosse. Jõuan veidi vara, toad pole veel valmis, regan end konverentsile niikaua. Eelmisest korrast tuttav korraldaja Magda Imre on juba vastas. Küll ma kunagi nuputasin, et kas mees või naine, ungarlastel ju kombeks raudselt perenimi ettepoole kirjutada. Samas rahvusvahelises korporatsioonis teised reeglid .. aga jah, tädi on ikka.

„Jo nàpot kivànok” ja saan vastu pika ungarikeelse tiraadi, tal ei seisa ju meeles, et ma peale selle palju muud ungari keelest ei mäletagi.

Hotell on uhke, tuba vahib seekord mäekülje poole. 9. korrus, aga pea peab kuklasse ajama, et näha pilvedes suplevaid mäetippe.

Saadan eilse mägihigistatud pluusi pessu ja panen musta ülikonna selga. Selline hull dresscode siin. Ülikond on rõivakotis sile nagu beebi pepu, aga valge särk on ennast ise kortsutanud. Toas on triiklaud ja –raud, mis palju ei aita. Lasen vanni kuuma vett täis, aurutan särki mõne aja selle kohal, siis saab sirgeks. Ükskord Stuttgardis sai asjad sedasi käimiskõlbulikuks ilma triikrauatagi.

Hotell ja konverentsikeskus on pildil mere ääres selles madalamas majas, kus sinised klaasitriibud. Varahommikul tehtud pilt, üritan pimedas ka mõne linnapildi teha.

European CIO Summit ehk siis pealik-infoohvitseride kokkusaamine. Üritus osavõtumaksuta, hotelligi eest ei taheta midagi, aga noh .. tasuta lõunatega on igal pool kõhna lugu. Siin on asja hinnaks, et iga osaleja peab istuma vähemalt 6 one-to-one meetingut sponsorfirmade esindajatega, 25 minutit korraga. Ja siis hiljem pool aastat või kauem taluma nende korduvaid rünnakuid, sest Sa ju mõmisesid seal midagi peaaegu et lubavat.

Üks selline sponsorfirma pakkus näiteks klaviatuurinuhi vastast paroolisüsteemi. Kui tähelist parooli on suht lihtne mõne troojalasega kinni püüda, siis neil on sisselogimistablool piktogrammid, mis iga kord oma kohta vahetavad. Kilpkonnakesed, potid-pannid jms. Tal oli oma Mac’i sisselogimiseks näiteks selline stoori, et parool meelest ei läheks: „helistasin telefoniga tuletõrjesse, sest laps oli prügikasti kukkunud”. Neli hiireklõpsu piltidel ja asi korras. Puhas ning turvaline tunne ka.

Ettekandeid on igasuguseid. On karismaatiline René Carayol, nimekaim, aga musta värvi, raamatu Corporate Voodoo autor. Palju põnevat suurte firmade edust ja ebaedust, läbi isikliku vaate. Meelde jääb ta mõte, et ettevõtteid juhtima ei tohiks valida inimesi mitte oskuste ja kogemuste vaid eelkõige attitude’i järgi.

Samas kuulsa Harrodsi kaubamaja IT-juht on hall, kokutav, kehva inglise keelega ja mingit head sõnumit tal ka nagu anda polnud.

Ühel vaheajal istub kõrval kohvilauas üks tädi meeletu sireliaialõhnaga. Väkkkk. Vahetan kohta, aga läila tunne on ikka. Siis järgmisel meetingul närib vastasistuv ameeriklane erijälgi lõhnaga nätsu, mingi lagrits vist. Tuppa minnes paiskab koridoris suitsulõhn mu peaaegu pikali. Asi pole õige. Nagu rase oleks, iga lõhn ajab marru. Nojah … igatahes lõunasöögile tegin abordi. Neli korda. Öösel kell 1 viimati. Ei tea, mis, järsku lõunasöögi mereannid tegid mingi revolutsiooni.

Igatahes õhtusöök ja järgnev welcome-party jääb minu osavõtuta.