reede, 27. oktoober 2006

Koolirännak

Sedakorda siis reis kooliaegadesse.
Kooli juubel.
Meie lennust kohal see consortio semper fidelis, kes alati.
Üritus igati stiilne -- pikk ja piinlik ametlik osa koolimajas, jalad juba valmis sibama Viru alla kõrtsi.
Mõned puudusid põhjusega, mõnel koolivaheaeg, mõni lihtsalt pani pausi. Tõendeid pole vaja kuhugi esitada. Mõni hilines, mõni hiilis vara minema, mõni ei jäänud pildi peale.
Kes on, see on.

Ja mu õnn võiks olla suur
kui te ükskord nähes kuud
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
kui et: 'Kurat teab,
mismoodi tal seal läheb!'

/Jaan Tätte/




pühapäev, 15. oktoober 2006

Belgia. 21. päev

Viimane puhkusepäev...
Hommikune pudrusööming ja siis brocante'ile -- suur vanakraamiturg Grand Large'i ääres.
Selline üldrahvalik üritus.

Pere on nüüd nii suur aja auto nii pisike, et kogu seltskond enam peale ei mahu. Lühikese tiku tõmban muidugi mina :P
Vabatahtlikult, tegelikult. Teised jäävad veel kohvi jooma, ma kablutan kiire kõnniga mäest alla, 57 minutit ja kohal. Jõuame turule peaaegu üheaegselt.
Grand Large'il ujuvad luiged, kellest ei saa peatumata mööda.



Hommikujaheduse mõjul on kõik ullpaksult riides, tegelikult on ilma väga soe ja suvine.




Parafraseerides Hemingway'd: "Igal maailma turul võib kohata vähemalt üht eestlast". Meie kohtame vähemalt kolme.



Turul on ... no on ikka igasugust kraami...
Ostame mõned lasteriideid. Pisikestele leiab siit imeodavalt ja väga väga korralikke asju.





Turul ring peal, panen autos jooksusussid jalga, napimad riided ka ja lipates ülesmäge koju tagasi. Nüüd läheb 36 minutit, ilmselt 7.5 km kanti. No teised on autoga ikka kiiremini saanud :) Näen veel Miat Rando selja taga ratta seljas, kui nad uinumisretkele sõidavad.












VennaRemi magab esimest korda uues Mutsy vankris. Turul käisime turvahälliga, mis kinnitub sama põhja külge, mugav. Erivahva on rataste süsteem - liigendiga keskelt, mis annab erakordselt hea manööverdamisvõime. Näha oli teiste käruliste imestavaid ja kadestavaid pilke ;)





Kaua-tehtud-kaunikene-kardin saab lõpuks valmis. Pulgad seina külge kruvitud ja kardin üles riputatud. Sel puhul korraldatakse aknalaual mõmmide paraad. Kuna 'tapeedil' on ka hiiri ja jäneseid, lubatakse neid ka rivvi.




See ei ole poodud jalgratta laip. Toimub käiguvahetaja parandus.
Garaažil on aga põnev tellislagi.




Õhtul on mõnus lahkumisõhtusöök, grillitud kanakoibadega. Muidugi ka veiniga, oleme siin selle ajaga vist mitu kasti ära joonud.

Billie on külas, toob Chievres'i NATO baasist ehtsad Levi'sed. USAst, klassikaline 501, nööpidega, no täitsa päris, aga niiiiiii naeruväärse hinnaga, et sellega ei
saaks meil kadaka (kui selline on veel olemas?) turult türgi teksasidki.
Rando andis telefoni teel Billiele juhiseid:
"... and levis jeans for rene"
"ladies jeans for rene????"
"no, no, levis!.. ok, you might be saying 'liivais džiins' about these"
:))










Mial jääbki meile lahkumiskalli tegemata, enne vajub silm kinni. Kohtumiseni järgmisel korral, kullapai...

Ja merci kõigile siinsetele.
Juba enne lahkumist on tunne, et tahaks tagasi...

laupäev, 14. oktoober 2006

Belgia. 20. päev

Remi vahetab ilmeid. Teeb nägusid. Igas sekundis ühe. 3600 tükki tunnis. 86400 ööpäevas.













Eile õhtul rääkis Mia uue variandi, kuhu kraanikausivesi läheb -- karjamaale...








Kes on maailma parim lapseuinutaja? Kes on maailma igavaim inimene? Võtan täna Maria jälle ratta peale - vaevalt 10 minuti pärast jääb sinna tooli lääbakile magama. Sõidan koju, kuid ümbertõstmisega ärkab üles. Enam ei olnud magama jäänudki.
Tulen oma pika rattatiirult tagasi, panen Mia kärusse, saan temaga vaevalt maisipõllu äärde, kui juba jälle magab...




Sõidan mööda kanali äärt. Ühe lüüsi juures satun lõpuks peale ka lüüsimisele. Just on kaks suurt praami üles tõstetud, arvan, et olen jälle ilma jäänud, aga ülemist kanalit pidi tuleb üks pisike mootorpaadike ja tahab alla pääseda. Size doesn't matter, ilmselgelt. Kui vaja, siis vaja -- pähklikoor lastakse lüüsikambrisse, pannakse ülemine värav kinni,


lüüsikamber lastakse tühjaks, paadike vajub vanni põhja. Kanalite veetasemete vahe on umbes 15 meetrit. Klaustrofoobiline tunne tuleb peale eemalt vadateski. Kui veel mõelda, et selja taga kerge väravakese taga metsik veemass..

Ootan hirmsat veemöllu alumise värava avamisel, kui üle 20 tuhande tonni vett alla müriseb, aga lüüsivann voolab tühjaks kuidagi peidetult, väravate alt, jube pettumus. Alumises kanalis tekib kerge elevus, veekeerised ja väike vool, aga ei enamat. Kui vann tühi, tehakse alumised väravad lahti ja paat sõidab välja.
Teiselt poolt tuleb suur praam, mis ilmselt kohe üles tõstetakse.


Leian Obourgi lähedalt veel ühe mõnusa metsa ja suured järved. Tundub, et mingi kaevandamise teel tekkinud.

Kahe järve vahel on geoloogiamuuseum. Õues selline allee, kus iga meeter tähendab miljonit aastat. Välja on pandud siis vastava ajastu kivimid. 0-500 miljonit aastat ... Kuidagi tühine tundub inimese eluiga selle skaala peal rattaga sõites



Väntan siia-sinna metsaradu, üldise suunaga ikka mäest üles, kodu poole. Ühel hetkel lõpeb rada lihtsalt ära. Konkreetselt. Aed on ees, aia taga võsa, kõrge kallas ja Pariisi kiirtee. Käin luurel, õnneks ei ole üle kiirtee viiv sild kaugel, ragistan mööda võsaserva sinna. Tuttav koht, kodu pole enam kaugel.



Sellest tegelasest pole ammu juttu olnud. Karjub mu peale kõik oma laulud ära, ma ei tee väljagi. Siis kobib pahuralt alla oma karbi seest sööma. Lootis vist, et topin talle toidu suhu. No vahel ikka anname ka, arahhiispähkleid. Aga kisamise peale mitte, muidu ei saa üldse vaikust enam majja :)




Kahelapseissi

reede, 13. oktoober 2006

Belgia. 19. päev

R13. Imeline hommik. Päike tõuseb, udu vajub.
Heinamaa. Paljad jalad külmetavad kastese rohu sees, aga ... kuratlikult ilus on.

Tuleb veel imeilusam päev. Kindlasti.
On suvi ja sügis ühekorraga.
Kuigi värve on praegu veel vähevõitu. Eestis kindlasti rohkem.





Mia teeb trenni. Tundub issi eeskuju olevat.
Kõigepealt üksi, erivahenditega

ja









siis minuga koos rattatrenn :)


Jah, lõpuks on see päev, kus 'arstlik konsiilium' loeb Mia köhad ja nohud piisavalt ärapõetuiks ning lubatab rattaga sõitma.
Mia kaifib seda täiega. Loeb üle kõik mööduvad lehmad, hobused, traktorid ja tädid. Et mul väga igav ei oleks, patsutab ja kõdistab. Iga pöörde juures küsib 'kus me nüüd lähme?' Asi peab kontrolli all olema.
Teeme 8-kilomeetrise ringi mööda mööda Casteau külatänavaid.



Viin Mia koju ja sõidan veel alla, lõunasse. Sinnakanti minnes on ikka väikeseks probleemiks üle kiirteede, raudtee ja Canal du Centre'i saamine. Otsi kohta kus sa saad.. Obourg'i juures on see asi mõnusalt vantsillaga lahendatud - korraga üle kõigi kolme. Just nagu minu jaoks tehtud.

Leian ka selle, mida ammu otsinud. Metsa, kuhu võib vabalt sisse sõita, kus on mõnusad rajad ja isegi kena järv. Kahjuks on selle avastanud ka teised inimesed. Ja ehitanud maailmajõledad mökkid sinna. No okkkkei, Tallinna lennuvälja taga Suur-Sõjamäel leiab ehk veel natukese jubedamaid.

Järve poole on igaüks püstitanud putkaga stiililt hästi sobivad, kuid eluohtlikud ujumissillad. Brrrrrr





Ega me siin ainult puhka, tantsi ja löö trummi. Tööd tuleb ikka ka teha ja lobi ning koikukoht välja teenida.

Kes õmbleb kardinaid...




... kes pügab muru.

Ohh, siin majas ei saa ju midagi teha ilma kontrolli ja järelevaatajata :)
Õnneks vead parandatakse ise ära. (btw, Mia muruniiduk teeb suuremat lärmi kui see, mis mul kasutada on)



Rando saab peale ülipingelist nädalat täna varem koju.
Sööme pidusööki - neli tundi keenud keelt.
Ei jõua kohe ära kiita. Oleks pidanud hommikul vara kohe kiitma hakkama, oleks praeguseks poole peale jõudnud.
Ja joome suurest veinivalikust kahte parimat marki ;)



Venna on rahulik ja tubli nagu alati.
Täna siis avalikustati Mari blogis nimi, mis minagi siis enam.
Võtame selle koha siis uuesti:
Remi Rasmus Randveer on rahulik ja tubli nagu alati.
Tegelikult oli haigla paberitel juba esimesel päeval pool nime kirjas. Kord on selline, et nimi peab inimesel kohe olema.
Seal paberil on ka mingid salapärased koodid MUTi ja TITe kohta :)))



Mia on täna natuke kõhklev.
Õhtul kurdab Randole: "Tahan kiisukommi. ... Vist"

Ja päeval tundub mulle, et ta ei oska hästi väljendada tunnet 'ma ei tea, mida ma tahan'. Lihtsalt kiiresti vahelduvad variandid 'tahan küll rattaga sõitma' ja 'Mia ei taha rattaga sõitma'.
Tahtmine jääb ikka peale ja lõbu on laialt. Ilmselt oli lihtsalt kahtlus, kas ma saan hakkama :)

neljapäev, 12. oktoober 2006

Belgia. 18. päev

Ulla leiab kaardilt ühe koha, kuhu täna kindlasti sõidan. Kasvõi ninast veri välja, aga seal ma ära käin. Ja teen ühte kindlasse seeriasse kuuluva pildi.



***

Tumesinine valgega on tänase päeva kõva sõna.

***

Mial jääb pool taldrikut putru järele. Paneb käe suu ette ja enam ei söö. No way.
"Mia, miks sa ei söö enam?"
"Ma ei saa, mul on käsi suu ees!", võib mõminast aru saada.
Harju loogiline.

***

Täna käime siis kõik koos SHAPE's. Vennale on see esimene välisreis. Peale haiglast kojutulekut muidugi. Rahva hulka ei vii, aga värsket õhku saab pikalt.
Home Center'ist saab ostetud kingitusi, Brandy teenitud raha on otsustatud laiali kinkida ;)








Sõidan rattaga Monsist lõuna poole, Cuesmes'sse. Pettumus...
Leian õigest tänavanurgast õige kiriku, kuid St. Remi nime ei ole kuskile väljapoole kirjutatud. Sisse aga ei pääse. Nii et see seeriapilt jääb tegemata.



Cuesmes's on 1880. aastal algul elanud Van Gogh. Majagi on alles. Just siin võttis ta kuulda oma venna Theo nõu ja otsustas hakata kunstnikuks. Siit läks ta edasi Brüsselisse kunsti õppima /Wikipedia/.











Cuesmes's on ka temanimeline tänav ja täiesti ahastamapanevalt maitsetu välimusega kõrts.

kolmapäev, 11. oktoober 2006

Belgia. 17. päev


Venna vahetab informatsiooni semaforisignaalidega. Mõlemad käed üleval -- kõik ok. Parem üleval, vasak all -- kaka püksis, aga ärge praegu segage.

Näoilmetega ka. Selline on rahulolu peale tugevat söömaaaega. Veidi hägune, sest hämaras ja välguta pilt, mõistagi miks.

Mari väidab, et juba teist päeva ka naeratatakse talle. Peale selle olevat poiss silmnähtavalt elavnenud, kui tema põhilisest nimevariandist räägiti. Jahjah, kindlasti, kindlasti noogutas ka, et pange see just. Mispeale tuleb Maril meelde, kuidas Kati hüüdis kunagi emale, et "Tead, Kertu ütles mulle 'Kati'!" Kui Krissu väga ei imestanudki, noh, aastane laps, miks mitte, siis Kati lisas, et "ja 'jõuluvana' ütles ka!". Vinti ei maksa ikka üle keerata.

Mia on tähtis tegelane, iga asi on tema kontrolli all. Ema ju ei tea, kuidas nii pisikeste nukkudega ümber käia, vajab pidevat juhendamist.



Naabrid käivad külas. Oleme just teinud vägeva logistikaplaani, kuidas kogu kambaga SHAPE'is poes käia (me ju ilma sponsorita ei pääse sinna), kui nad ootamatult sisse vajuvad. Õnnitlused, kingitused (vahvad riided ja nukk, mille nimeks sai kohe Jaana) ... tore tegelikult ju.
Neegrionu on hirmus lobiseja, tädi hästi vagane.
Uurin, et kust nad siis uudist kuulsid. Oh mind ... tuleb meelde küll -- naabriproua teadis seda ilmselt enne, kui väga paljud lähisugulasedki :) Ta on üks neist SHAPE'i liaison'idest seal haiglas.

Ega ei saa siin niisama kedagi pildistada, Miast tuleb siis ka kohe teha ;)


Kuna SHAPE'i ei tasu siis enam minna, tuleb teha toidureis Grand P...sse, Carrefouri.

***

SHAPE'i, meie tee ja Brüsseli tee vahelises kolmnurgas on päris suur mets. Ammu juba igatsus metsaradade ja sahisevate lehtede järele, võtan Rando ratta ja üritan sinna sisse murda. Esimesest teest kupatab mind üks krusajuht tagasi -- eramaa. Paistab, et seal käib kõva kinnisvaraarendus -- mullamäed, kopad, kraanad.
Ühes teeotsas on kahemeetri kõrgune raudvärav, nii et lähen sealt, kus on ka mõnevõrra keelavad sildid, aga mitte just väga :), eriti keelevaegurile. Jõuan multipuuetega inimeste hooldekodu õuele. Niipalju ikka inimene prantsuse keelest aru saab. Sealt läheb edasi igasugu radu, enam otseselt keelavaid silte polnud, sõidan.
Tahaks neid multipuudelisi ka näha, aga mitte ühtegi hingelist pole. Kui mitte arvestada selliseid. Ega ometi ... ??

Nüüd tuleb selline häda kaela, et enam ei pääse metsast välja, iga jumala teeots on suure raudväravaga kinni. Ronin lõpuks ühest lihtsalt üle, kergelt vastupunniva rattaga.
Aga leian metsast vähemasti tükikese sügist. Ratta all sahisevate lehtedega ja puha. Nii et sorri, Kissu, udutasin, ei ole meil ainult kuum laussuvi siin :P


Satun kodutute loomade varjupaiga värava taha. On ikka nimi asutusel: Noa laev. Seest kostab metsik haukumine. Ilmselt on Ararati mäe otsa jõudmine veel kaugel...
***

Mial on pisike kadeduseuss ikka südames, selge see. Kuigi ta saab tähelepanu sama palju kui enne, ehk rohkemgi. Aga siiski ... üks tüüp magab kogu aeg emme-issi toas, istub emme süles...
Aga sülle saab Mia ikka, nii emmele kui sõjamehele, kui see praegusel hullkiirel ajal koju saab. Riideidki pole enam aega vahetada.

teisipäev, 10. oktoober 2006

Belgia. 16. päev


Auto oli ööseks õue jäänud. Pidavat esimest korda olema selline lugu. Tundub tasakaaluvärk olevat - keegi uus tuli majja, keegi pidi välja jääma. Kõigil teistel lihtsalt vedas, et see just auto oli.

Uus aga ei lase end millestki häirida, tegeleb oma põhitegevusega.

Mia ärkab juba enne kella 7 -- mure ju, väike uusasukas teeb häält.

Venna kohta ütleb, et see on väike tüdruk...
Kuigi eile õhtul mähkimise ajal avastas, et vennal on saba.

Viin Rando tööle. Olen kerge äksidendi ajendiks. Jah, mitte põhjuseks. Sõidan välja SHAPE'i Luxembourgi värava juurest tulevalt teelt. Sinna hommikuti tavaliselt sõidetakse, peaaegu keegi ei tule sealt. Hakkan vasakule kodu poole pöörama, sest mu parem käsi on vaba. Vasakult tulev jeep laseb mu kenasti läbi. Tema tagant tulnud fordikesele on aga see värk nii ootamatu, et ta vist isegi ei pidurda, vaid keerab jeebust lihtsalt mööda. Oleks mu nina veidi kaugemal, põrutaks mulle sisse. Ta siiski märkab mind ja keerab veel vasakule, kippadi-kappadi üle äärekivide murule. Näen roppu sõimu tädi huulil, aga see ei saa kellegi muu, kui ta enda kohta käia.

Täna on jooksuisu. Enestunne ongi väga hea ja võtan ette ringi, millest olen tükk aega mõelnud -- ümber kogu SHAPE'i, umbes 12 km. Viimane tõus on meeeeletult pikk, aga mõnus.
Kui nüüd viitsiks sedasi jätkata, kui ei tuleks jälle talvelaiskust. On tunne nagu sesside ajal, kui sai endale lubatud, et vot järgmisel semestril hakkan kohe korralikult koolis käima, teen õigel ajal ära kõik seminarid ja kontrolltööd... :)

Üks Mia magas täna päeval 4 tundi ja üks Ulla shoppas täna päeval neli tundi.

Tegelikult teeb Venna ikka vahel silmad ka lahti:

Belgia. 15. päev

Vannitoas on selline inglise tüüpi kraanikauss - ilma segistita, külm ja soe vesi eraldi kraanist.
Mia õhtuseks pesuks saab tehtud paras vesi. Laseme kord kraanikausi veest tühjaks, Miale meeldib seda vaadata, kuidas vesi kaob ja lõpuks blurrr teeb.
- 'Kuhu vesi läks?', küsib siis.
- 'No kuhu läks?' küsin vastu.
- 'Tööle!'
Jajah, muidugi, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Rasket kanalisatsioonitööd tegema.

Selg on veidralt valus, õnneks mitte gripi moodi nagu eile arvasin. Jätan siiski trenni tegemata.
Panen IKEA'st toodud Mia riiuli kokku ja seina külge kinni, Mia ja Ulla kujundavad asjale sisu.

Saabuvad rõõmsad sõnumid -- Mari on ennast haiglast välja rääkinud! Nagu ennetähtaegne vabastamine hea käitumise eest :)
Käin Grand Pres's süüa ja õhupalle ostmas.
Toad lüüakse läikima ja piduehtesse.
Mia saab ka piduriided selga ja patsid pähe.

Rando saab ka töölt ära, kuigi on veel üks kiiremaid päevi enne tähtsate sündmuste algamist seal. Sõidame haiglasse. Ja siis tagasi. Ei, Venna turvahäll on kaasas, aga headele arstitädidele mõeldud Maiuspala karp jäi koju. Ja siis jälle haiglasse.

Kotid selga, lapsed käe otsa ja täitsa koju. Kõigil näod naerused, kõikse pisem lausa ei lagista, aga on hästi muretu - tema usaldab, mis temaga tehakse ja kuhu viiakse.


Iga samm koduteel saab jäädvustatud :)
Kissu, see haiglakoridoripilt peaks olema paariline sellele, mille kunagi Mia kojuviimisel tegid, aga nüüd on osalisi rohkem:





Kodus ootab väikest unekotti häll. Teenekas, aga kõbus. Sealt on ainult head lapsed välja kasvanud.








Mia on hoolitsev nagu karuema. Venna magab, vait kui sukk, aga igaks juhuks võiks ju ikka luti suhu torgata..