Kes see koputab aknale?
Ei ole veel Vali-mind-mees,
on hoopis suur kirjurähn
laupäev, 28. märts 2009
neljapäev, 26. märts 2009
Valgusmaalrite öö
Ühes kõledas ja tolmuses angaaris proffide juhendamisel valgusmaalimist harjutamas. Neli tundi ja kolm pilti, kuidagimoodi. Kui ilusat ja korralikku tahta, peaks rohkem katsetama ja mängima.
Abivahenditeks igasugused käepärased valgustid (päevavalguslamp ehk ‘valgusmõõk’, tavalised hõõglambid, LED-taskulambid, välklambid), must kartong ja teip, värvilised kiled. Ning hulk elektrijuhtmeid - “matusebüroo poolt heakskiidetud elektripaigaldis”.
Auto pildistamisel oli minutise säri ajal tegevuses 6 inimest erinevate valgustitega, kordamööda, et keegi ise valgusesse ei jääks. Saaks üksi ka, aga säri peaks siis 10 korda pikem olema, et jõuaks valgusteid vahetada ja järjest ringi kablutada
Stressitelefoni sai natuke valgustatud pisikese valguslauaga, kõrvalt punasesse kilesse keeratud LED-lambiga. Telefoni sisemise valgustusega oli väike probleem, ekraan oli liiga hele, selleks sai ta musta kartongiga kaetud ja vaid 2 sekundiks lahti tehtud. Sedagi palju.
Juurvilju igal viisil ja suunal toruga valgustatud ja usinasti pilte klõpsitud. Laua alt ereda LED-lambiga ka, et planguvahed paistaksid
Väga huvitav ja põnev kogemus, suurimad tänud mõnusatele juhendajatele Kaupole ja Toomasele ning selle võimaluse kinkijatele! Öösel ei tulnud kohe undki, peas liikusid mõtted, mida ja kuidas võiks veel teha.
Sildid
autod,
koolitus,
köögiviljad,
telefon,
vaikelu,
valgusmaaling
reede, 20. märts 2009
Hüvasti, kuum pirn
On otsustatud, et hõõglambid kaovad tasapisi käibelt. See, et asemele pakutavad nn “säästupirnid” on hinnalt kallid, vähevastupidavad, aeglase käivitumisega, halva valgusspektriga, mürgised ja üldse suurema “ökoloogilise jalajäljega”, on ilmselt minu tagashoidlik arvamus ja ei loe mõningase elektrienergia säästu kõrval.
(Pildi tegin ilma klaaskuplita pirnist – sai kinni püütud see sekundi murdosake, mille jooksul hõõgniit ära põleb)
Sildid
abstraktne,
elekter,
valgus
pühapäev, 15. märts 2009
Ikka seal
Ei ole kohe isu meiemaa lörtsisest ja hallist kevadest pilti teha, kuigi väärset leiaks küll ja veel küll. Tulen ikka soojemate katalooniahetkede juurde tagasi.
Üks neljast pildist kokku pandud linnapanoraam, kahe hiireklõpsu kaugusel on sellest päris suur versioon
Taevakraapija Miró muuseumi kõrval. Panin aparaadi selili maha ja 2 sekundise viitega pildistama, et ise kaadrist ära karata. Asemele tuli aga üks vilgas väike inimene võileivaga
Üks mahe ja soe päikeseloojang Kolumbusega
Koht, kuhu end kõrvetava päikese eest peita
Ja veel mõned näited Barcelona kreisivõitu tänavakunstist
pühapäev, 8. märts 2009
Barcelona. Neljas päev
Viimasel hommikul enne kojulendu sõitsin veel Parc Güell'i, jajah, järjekordne Gaudi-maailm, aga mulle meeldib sedasorti hullus. Metroo otseliiniga sain sinnakanti, edasi oli keerukam, kohalikud ei liialda just silditamisega. Õnneks märkasin pisikest viita, mis juhtis suurelt teelt kõrvale, siis ronisin seda mäge mööda pikalt üles, see oli mul teada, et kuskil üleval ta on. Suuremal osal tõusust on ka eskalaatorid
Edasi läks lihtsa loogikaga - kui mingi teeharu hakkas minema allamäge või lõppes tupikuga, oli see vale tee. Kohale jõudsin, isegi veidi enne ametlikku avamist kell 10, nii et sai mõned pildid ilma inimesteta teha, veidi hiljem olid kõik nurgad ja nurgatagused põhiliselt jaapanlastega täidetud. Väga terav päike ja tugevad varjud olid nagunii parajaks pähkliks pildistamisel. Kahveldamisega sai mõnel pool veidi aidatud, pean tunnistama.
Güell oli see härra, kes Gaudi fantaasiad materiaalseks rahastas. 1900-1914 on algselt see park valmis tehtud.
Kogu park on mäe külje peal, mööda kaljuäärt läks ümber kogu pargi käik nagu rangsajajalgse kõhualune
Üleval terrassid, lahtiste väljakutena ...
... või tihedalt sammastega täidetuna. Lainurkobjektiiv, aga postid on tegelikult ka viltu
All "piparkoogimajakesed"
Ja keskel trepid, mõistlik, eksole
Mõnus no-shopping reis läbi, nüüd tagasi Eestimaale, kust on rõõmsaid uudiseid - kõige tüütum lauluvõistlus on läbi saanud ja kergejõustikus on tulnud kaks Euroopa meistrikulda
laupäev, 7. märts 2009
Barcelona. Kolmas päev
Konverents sai lõpu. Linnatiir tegi jalgadega peaaegu sama. Avastasin ka laenujalgrattad tänavatel, kuidas neid toru küljest lahti saab, oli aga mulle arusaamatus keeles kirjutatud. Vist telefoni abil. Kui homseks selgeks saan, proovin ära.
(Täiendus: need rattad, mis silma torkasid, on linnaelanikele, kätte saavad RFID-kiibiga kaardi abil. Jutt selle kohta siin. Nutikas värk)
La Ribera linnaosas on palju kitsaid tänavaid nagu Tallinna vanalinnas, ootamatult inimtühjad laupäeva kohta.
Ka sõiduteedel on talutav liiklus, linnas on nii palju tänavaid, et lihtsalt igaühele autosid ei jätku. Siin võiks autoga liigelda küll, ei märganud kuskil ummikuid ega närvilisust. Ilmselt on abiks ka hästi korraldatud linnatransport, eelkõige metroo. Alguses tundus veidi keeruline, aga tegelikult on lihtne, loogiline, mugav ja kindel.
Kõiki loendamatuid kirikuid üles ei kavatse riputada, see, mille nimeks lihtsalt La Catedral, väärib tähelepanu pildiga eesriide pärast. Samasugune pildinipp on praegu kasutusel ka Tallinna Rotermanni kvartalis, kohe kino taga.
Tänane põhieesmärk on Barceloneta ja Port Vell.
Päris mererannas on ameeriklanna Rebecca Horni Beached Boxes. Sobivalt kõver Barcelonale.
Huvitav, nii paljude kumerate ja kõverate vormidega linnas on lausa tüütult sirged ja korrapärased tänavad - vaata näiteks Google Earth'i linnulennupilti siin kõrval ühest tänavavõrgu osast Barcelonas
Lausa suplejaid polnud näha, aga surfareid see-eest kümneid
Järgmine pooltund kulus rannapromenaadil eheda ja väga tasemel muusika seltsis
Edasi Port Velli kaisid pidi
Päike on juba mägede taha läinud
Kolumbus näitab käega Ameerika poole
Ja need kaared ning kumerused, igal pool - jalakäijate rippsild ...
... ja suur torukompositsioon, mille mõtet ega nime pole veel jõudnud välja otsida
Veel kord Montjuïc'i mäkke, et näha, kuidas sadam pimedas ja ülevalt välja paistab. Samad torukaared on ka sellel pildil kesksel kohal
reede, 6. märts 2009
Barcelona. Teine päev
Selles linnas tundub sürrealistlikuna see vasakpoolne torn
Paremal on aga Joan Miró viimane teos - Dona i Ocell (Naine ja lind).
Konverents ja 1to1-meetingud tänaseks peetud, lähen jälle retkele. Ostan 10x pileti, mis on mõnusalt soodne (7 euro kandis) ning sõidan metroo ja trammiga. Metroos on ootamatu, et pilet tuleb panna lugejasse ja siis minna väravast läbi paremalt poolt lugejat. Huvitavaks teeb asja see, et mõnes metroojaamas on asi vastupidi - pilet paremale ja ise vasakult.
Sõidan La Ramblale, vist kõige elavamale tänavale. Suur toiduturg, kus silma torkavad suured singikäntsakad
Nii palju "kipskujusid" pole enne üheski linnas näinud
La Rambla läbitud, sihin end Antoni Gaudi maja peale. Casa Battlo, kohalikud tunnevad seda ka kui Casa dels ossos (kondimaja) või Casa del drac (draakonite maja). Piletiga saab sisse ja pilditegemine on lubatud
Lennukat loovust on siin igas toas, igas nurgas
Maja on 6-7 korruseline. Kahel pool treppi kogu maja läbiv aatrium
Korstnadki katusel on rõõmsa olemisega
Igal ilusal asjal on ka teine pool. Oma esteetika selleski
Metrooga edasi, La Sagrada Familia juurde. Statiivi olen koju unustanud, ostan mõne euro eest sellise taskuväljaande, saan pimenevas õhtus pildid tehtud. Kõnnin veel pikalt ümber ehitise, paneb imestama ja imetlema küll. Gaudi jälle... muidugi. Ilmselt tema kõige ekstravagantsem asi. Millal valmis saab, ei tea keegi, alustati aga juba 1884
Edasi. Veidi metrooga ja siis piki Diagonaalavenüüd jala ühe maamärgi poole.
Ühe ümmarguste klaasakendega müüri taga on laste mänguväljak. Ega seegi 'normaalne' välja ei näe
Ja siis linna suur ja värviline fallos - Torre Agbar, kus pesitseb linna veeameti peakontor
Tahaks veel minna mere äärde ja mäe otsa öist linna vaatama ja .. ja... aga jalapõhjad on 6-tunnisest seiklemisest ümmargused. Liipan esimese metroojaamani ja sõidan hotelli, Carrefourist väikesed snäkid ja kohalik õlu lohutuseks, konverentsi õhtusöögist jätsin end ilma. Süüa jõuab ikka, Gaudi, Miró ega Picasso ei jää iga päev ette.
neljapäev, 5. märts 2009
Barcelona
Lume käest mõneks päevaks ära, linna, kus just valminud mandariinid akna taga.
Tihe konverents algab homme, täna sai ringi hulgutud. Kuna elamine on Montjuïc'i linnaosas, siis sai muidugi sinna mäkke ronitud. La Sagrada Familia paistis juba kätte, sinna peab ligemale ka minema.
Mäe teiselt küljelt paistis asjalik kraanaline vaade Vahemerele
Päris mäe tipus on Castell de Montjuïc, kindlus, kus on relvamuuseum
Sürri kohtas igal sammul, olgu siis jüriarraklike pilvedena linna kohal
Miró elusuuruse portreenaVõi lihtsa raadiomasti näol olümpiastaadioni kõrval
Kusjuures kõige sürrimad asjad seisavad kindlasti veel ees. Loodan vahendada, mingil ajal siit ikka ära pääsen veel.
Sürr algas aga hotelli jõudmisega pihta - saan toa kaardi, nr 047, asjamees seletab kanges inglise keeles, et 'floor eight'. Lähen lifti, seal pole nupud reas, vaid kuidagi laialipaisatult, aga 6-st suuremat numbrit pole kuskil. Sõidan igaks juhuks neljandale, ei, seal on toad 401-460, käin ka kuuendal ära, ei, mingi teine lift kõrgemale ei vii. Sõidan alla tagasi, kurdan oma muret ühele vormis mehele, see räägib mulle veel hispaanialikumas inglise keeles, et 047 on "floor eight". Tirin ta lifti, et näidata et pole sellist korrust olemaski. Teel joonistab ta midagi oma pihku ja räägib "eight". No ma ju tean küll, milline 8 välja näeb, ei hakka kontrollimagi. Nuh, liftis ta siis ... vajutab nuppu "A". Nii et A, "ei" oli see, mida nad muu vadina sees ütlesid, mitte "eight".
Selle seina pildistamise keelas mingi turvamees mul miskipärast ära. Ta seletas ka pikalt, ma sain aru vaid sellest, et ta vist ei nõua mult tehtud pildi kustutamist. Hispaania keel on väga ilus keel, tahaks osata küll. Pealegi tundus selle mehe jutt hoopis katalaani keeles olevat, no üldse ühelegi sõnale ei saanud pihta.
Tellimine:
Postitused (Atom)