teisipäev, 28. august 2007

Augustikuus lumi on maas...

Aga see-eest on kõrvas toimunud totaalne ägedaloomuline paranemine. Doktori kinnitusel.

laupäev, 25. august 2007

Otitis media acuta

Elan nagu Churchill .. no sports.
Mädane keskkõrvapõletik.
Loen terviseportaalist: "Haigestumine kõige sagedam vanusegrupis 6ndast elukuust kuni 2 aastani" - napilt piiridest väljas, olen siis mõnevõrra haruldane juhtum.
"Ägedat kõrvapõletikku esineb kõige sagedamini külmadel aastaaegadel" - nii et tõenäosus see haigus endale praegu aretada oli eriti tillukene. "Keskkõrvapõletik teeb tugevat valu, kuid kõrva ümbruse katsumine on valutu" -- täpselt vastupidi on. Tunnen end ikka äärmiselt erilise eksemplarina.

Kehaline vorm on langenud tugevalt alla inimvõimete alumise piiri, antibiootikumid võtavad veel viimase raasu. Sügisjooksu poolmaratonist septembri alguses peab kindlasti loobuma, oktoobrise Amsterdami peale siiski loodan.


Huvitav, mida selline muri-märk tänaval tähendada võiks?

laupäev, 18. august 2007

Terra Feminarum

Nargen, Nargö, lihtsalt Naissaar – koht, kuhu polnud enne kunagi sattunud, kuigi elan sealt päris täpselt 10 kilomeetri kaugusel. Pole vaid üle vee osanud astuda.

Seda korda viidi ja toodi – luksusliku katamaraaniga sinna ja veidi sportlikuma jahiga tagasi. Tuult ja lainetust oli üksjagu, nii et minu suhteliselt nõrk meretaluvus viis päevase söögisaldo nulli. Söödud sai saare peal ühe sõbraliku firma kulul aga kõvasti.

Fotokas oli kaasas, aga peale esimest klõpsu katamaraanil sai selgeks, et rohkem pole mõtet – mälukaart oli jäänud koju kaardilugejasse…Paar telefoniga tehtud udust illustratsiooni siiski siia panen.

Eksootikat ja omapära oli igal sammul. Algatuseks kohe rongisõit – mürisev hiigelsuur vedur, mis vaevaliselt mööda kõveraid ja looklevaid imepeenikesi rööpakesi enda ees vaevu koosseisvat vagunit lükkas. Päriselanikke on saarel praegu täpselt üks, sellesama veduri juht. Aga raudteid on saarel vist küll maailmarekordivääriliselt. Hiljem lahtises veoautokastis mööda saart rallides ületasime kümneid kordi erinevaid raudteeharusid. See on ikka tõsiselt sürr elamus.

Tore noor poiss (sel ajal tore, kui ta ZIL-iga parasjagu meid mööda künkaid ei kihutanud) oli giidiks. Asjalik ja veidi konspektlik jutt, aga kui juurde küsida, sai palju väga huvitavat teada.

Kaljustete Omari küünile sai pilk peale heidetud, ilus, ahvatleb sinna mõnda etendust vaatama sõitma küll. Ainult palun, mitte pähklikoores ja tugeva tuulega. Küün ja elamine on ehitatud kohale, ku sündis ja elas vinge astronoom Bernhard Schmidt. Kahjuks oli ta huvide hulgas ka lõhkeainetega mängimine, mis näppude äralendamiseni viis. Gangreeniohus lõigati ära terve labakäsi, vaatamata sellele lihvis ta oma ühe käega observatooriumitele nii täpseid peegleid ja läätsi, et masin ka järele ei tee. Leiutas ja valmistas ka erilise kaamera, nn schmidti kaamera, mida praegugi tähetornides taeva veavabaks pildistamiseks kasutatakse. Kross on selle kõik Vastutuulelaeva kirjutanud.

Imeilus puukirik on taastamisel, ootab heade inimeste annetusi, et pääseda nõukasõdalaste heinaküüni staatusest.

Miinitehasest on järel koletud betoonist raudteeperroonid ja mõnedkümned (loodetavasti) tühjad miinikestad. Need on nüüd kaitse all, koduaeda poppi roostes monstrumit sealt enam ei saa. Isegi Mati Karminile ei anta enam skulptuuride tegemiseks.

pühapäev, 12. august 2007

Puhhhhhhhh....

Selleks hooajaks siis triatlonidega ühel pool.
Päris kergendav on olla teisel pool.
Kõvadel meestel on muidugi nädala pärast veel Eesti täispikk Ironman ees.

Viimane, seitsmes etapp tulikuumas Elvas oli üpris kurnav. Tahtejõud nirises koos higiga mööda selga alla, kolmandast kohast ettepoole end suruda ei suutnud. Sellest siiski piisas, et karikasarja kokkuvõttes teiseks tulla. Omasuguste seas, muidugi. Masters, nagu mujal maailmas viisakalt selle klassi kohta öeldakse ;)

Verevi vesi oli nii soe (24), kalipsod olid võistlusmääruste järgi lausa keelatud, ometi tuli hooaja parim aeg. Ka koguaeg oli hooaja parim, tõsi, jooks oli 4.8 km 5 asemel (neli 1.2st ringi). See-eest päris vastikute tõusudega ja rannaliiva pole ma ka kunagi nii vihanud, kui igal jooksuringil ühel lõigul :P
Rattasõit oli edasi-tagasi Rannu teel, see oli ok, ujumine ka, jooks on ikka see, mis häbematult palju arendamist nõuab. Eks järgmisel hooajal näeb...

Tore hooaeg oli, uued meelivad ja abivalmid tuttavad on juba ise väärt asi. Vägevatest elamustest rääkimata.

Triatloni neljas ala jäi seekord ära - Ulla oli tubli autojuht, mina sain mõnusalt lösutada, silma kinni lasta, juua, ohjeldamatult juua ja vahepeal teeäärseid lehmarullbiskviite pildistada.

kolmapäev, 8. august 2007

Viitna

Laupäeval, 28. juulil Eesti meistrivõistlused ja karikasarja 6. etapp Viitnal, olümpiadistants - 1.5 + 40 + 10.
Pikk ujumine kalipsoga. Dekoltee on liiga kõrge, ilmselt tuleb seda veidi ümber lõigata ja liimida - ujudes on tunne, nagu kellegi käsi on kõril.
See hülgenahk tõstab siiski mõnusalt, ujuda on palju kergem, aeg tuli 5 minutit parem kui Pühajärvel eelmisel pikal triatlonil. Ja mõnusalt soe on muidugi.

Rattasõit oli edasi-tagasi kruttimine maanteel, võrratult lihtsam rada kui Pühajärvel, aegki 8 minutit parem. Oli päikest, aga ka vastikuid külmi vihmahoogusid. Rattakingad lirtsusid, jooksma minnes olid jalalabad tundetud - ainult vaadates sai aru, et jah, ikka on jalad olemas ja omad.
Jooks oli vaevaline - kuus 1.6 km ringi voortel üles-alla ketramist. Hea meel siiski ootamatust tahtejõuilmingust - suutsin end kolmandalt kohalt teisele pressida. Eriti sellest, et viimasel ringil sain solvunud kolmandaksjäetu siiski selja taga hoida, kuigi rünnak oli äge. Aitäh kohtunikule, kes igal ringil kõva häälega teadustas, mis ees või taga toimub.


Nädal enne Viitnat sai Kosel käidud sprindidistantsil (0.75 + 20 + 5) hülgenahaga ujumist proovimas.
Ja kalipsot auhinnarahaga tagasi teenimas. No luku paela jagu vähemasti :)
Tulevane raudmees Remi Rasmus käis ka asjaga tutvumas.