pühapäev, 25. november 2007

Värvipundar

Paar värvi kulub ära sellesse halli ja vesisesse novembripäeva.

Multicolor world

(Jajah, eks mul tule ka ikka läbi põdeda kõik need algaja fotohuvilise lastehaigused. Järsku kunagi hakkab siis tõsisemaid asju ka tulema.)


Yahoo kaarditeenus, mis Flickri pilte maakera punktiga siduda laseb, on küll sajanditevanune. Avastan, et olen teinud pilte sellistes kenades paikades nagu Yurev, Tartumaa ja
Kingissepa, Saaremaa.

laupäev, 24. november 2007

kolmapäev, 21. november 2007

esmaspäev, 19. november 2007

Vahelduseks koleesteetikat

Horror aesthetics



Kui juba koleesteetikast juttu, tuli sõjaväelaager meelde. Kahju, et õigel ajal kirja ei pannud, omamoodi värvikas kakskuu oli.

Gorod Gussev, Kaliningradskaja oblast. Oblast doždei, bljadei i voinskih tšastei, nagu sealmail räägiti.

Kaks kuud laagrit möödusid mitte ehk nii värvikalt nagu Remsul, aga usun, et eks ta toone juurde segas.

Üksjagu venekroonulikku nõmedust ja tobedust oli ikka küll. Me ei olnud küll päris tavalises noorsõduri staatuses, ikkagi 4 aastat sõjalist õpetust seljataga, igal koolinädalal üks päev. Seega viie minuti pärast ohvitserid, aga ikkagi üritati tulevasi nõukaarmee leitnante alguses paika panna. Roodukomandörid olid kohalikud ohvitserid, vanemleitnandid enamasti. Jaokomandörideks pandi aga meie hulgast sõjaväeskäinud mehed, seersandid, et nad oma seerukoolituse vile ja kepi meie peal välja elaksid. Ja mõned töllakad elasidki. Mitte kaua küll...

Esimestel nädalatel oli üldse karm. Välimus pidi läikima, öörahu võis rikkuda vaid laagriülem polkovnik Fatahhov mõne ootamatu kiirrännakuga täies varustuses. Eriti siis, kui juhtus meie igaõhtust uneloosungimöiret kuulma - keegi hüüdis ees: seltsimehed kursandid, päev läks mööda!" ja siis kõik koos "nu i hui s nim!"

Enam ei mäleta, mis sigadus meil vindi üle keeras, aga ühel rivistusel vaikisime kokkulepitult tervitushüüdele vastuseks nagu null meest. Proovis ja proovis uuesti, haudvaikus. Aga selline asi mõjus seltsimees ülemusele... Kutsus mõned mehed juttu rääkima, karistusi ei tulnud, olukord muutus inimlikumaks. Isegi oma tsiviilriietekotid saime kätte – spordiriided ja puha.

Üldiseks eesmärgiks oli üritada rividrilliga veel viimastestki meestest kaasasündinud kaamelkõnnak (sama poole käsi ja jalg liiguvad koos) välja ajada. Ja siis üle korrata tipi sõjalises õpitu - raadiojaamad, antennid, võtmega morseklõbistamine ja muu säärane tingeltangel. Ja siis ohvitserieksamid korraldada.

Rahvusvaheline olukord ja kuri imperialism sundisid aga peale mingid ullsuured õppused ja nii istusime terve kuu Leedumaal Taurage lähedal metsas. Sõime loomalihakonserve ja jõime kohalikku puskarit. Ikka purju ja tagasi. "Sõjategevuse" jaoks unustati meid vist õnneks ära.

Nädal aega olime veel Kaliningradis õppustel mustaks saanud tehnikat pesemas ja siis Gussevisse tagasi, kus peaaegu lennult need eksamid said tehtud. Ega suurt probleemi ei olnud, kas teadsid vähe või üldse mitte midagi. Küllap kateedri õppejõududel endil oleksid tärnid lennanud, kui nõutud arv ohvitsere poleks juurde tekkinud.

Nii et sõjaväekogemust sai vähe, riided on siiski seljas käinud. Gimnastjorkale sai tüdimuseni uusi valgeid kraesid õmmeldud, lõpuks vilunult 10 pika pistega. See oli üks nõme mitteveniv riietusese, kaunis keblu selga ja ära saada, eriti kui käppelt vaja oli. Seevastu kalifeepüksid olid suvel mõnusad lahedad. Jalanartsude sidumine sai selgeks, see oli ilmvajalik, sokid hõõrusid kirsa sees jalad hetkega veriseks.





pühapäev, 18. november 2007

Viimased sügisevärvid sulava lume kohal

Parukapuul parukas peas veel.
(Cotinus coggygria)

laupäev, 10. november 2007

Uus algus



Võiks nüüd jälle natuke liikuda. Kolm nädalat jäi vahele..
Esimesed päevad peale maratoni vaid kõndisin. Vaikselt, aga tasa. Valus oli noh... Siis tuli suur laiskus peale, siis multihaigus.

Täna oli lõpuks tahtmine jälle pihta hakata, tegin 5 kilomeetrit rahulikke jooksumoodi samme. Tunnet oli rohkemagi jaoks, aga proovisin isu mitte liiga ära ajada.

Peaks uue eesmärgi seadma, muidu vist ei viitsi end sel pimedal ajal õue ajada. Vana-aasta-jooks ehk jälle 31. detsembril? Peale pikka jõulunädalat, vot see oleks väljakutse küll. Ja üritada muidugi kiiremini kui eelmisel aastal. Kui seekord just jääd, lund ja muid elukaid maas ei ole.
Kaugemale esialgu mõte ei ulatu.




Aprillis Keukenhofist toodud hüatsindid jäid õues nii rääbakaks, peale tuppa talvevarju ajamist otsustasid aga järsku kevadet panna. Kahe päevaga.

neljapäev, 8. november 2007

Tööle, tööle, kurekesed

Puhkus puhatud, puhkamisega käestläinud tervis kätte saadud.
Saab jälle tööl käia.
Ja metsas roomata.

Highway in the swamp


Selline vinge algatus. Igatahes. Teeme ära?
Et oleks kus käia ja olla ja kasvõi roomata.
Olen kunagi osalenud täiesti spontaanses Nõva ranna prügikoristuskammis. Pagana hea oli olla pärast. Usun, et nii mõnel teiselgi.



laupäev, 3. november 2007

Lumepimedus


On alanud kevadväsimuse sujuv üleminek sügismasenduseks.
Esimene lumi peaks seda protsessi veidi segama, aga õues on hämar, värvitu ja niiske.




Igapäevavidinate tagumised juured on tihti sõja- või kosmosetööstuses. Nii siis ka numbrilise pilditegemise puhul. Ideest 4 kilo raua ja 100x100 pikslise mustvalge pildini läks küll veidi aastaid, aga sealt alates on areng tormiline olnud.

reede, 2. november 2007

neljapäev, 1. november 2007

Tagasi Eestis

Sügis on siin arenenum. Laupäevaks lubatakse lundki.

Autumn drops

Tervis ütleb aklimatiseerumisel oma sõna. LOR-arst sai eile mult kogu menüü - nii nina, kõrva kui kurguprobleemi. Radikaalsemate ravimeetoditeni (amputeerimine jms) ei läinud, mõned mürgid tuleb sisse süüa. Imelik, kõhuga oli ju kõik korras.

Aia viimane õun on maas. Katre sort ja Katre istutatud puu. Häbematult hea talveõun, kahjuks pole nii palju ja maitseb kohe liiga hea, et katsetada, kas tõesti kevadeni vastu peab. Viimane jääb Katile proovimiseks.