reede, 29. september 2006

Belgia. 6. päev

Laupäeva hommik.
Peaagu kõik magavad kauem kui tavaliselt.
Aga ärgates on ikka kõigil unised näod. Ja unised soengud. Ja unised varbad.

Hommikusöögiks traditsiooniline kaerahelbepuder, aga ka Eestist toodud suitsukala salat.







Päevaplaan on tihe, sätin end varakult rattasõidule.
www.via-michelin.com aitab marsruudi sättimidel. Võtan sihikule St Denis’ linnakese. Mitte väga kaugel, aga tundub huvitav oma veesilmakestega.


SHAPE’st mööda, risti üle Soignies’ tee, mõned künkad üles-alla ja olengi kohal.
Pikast mäest alla, puude vahelt paistab vana vesiveski tamm ja sild üle selle.




Tammi taga on maaliline paisjärv. Igal pool astumist ja istumist keelavad eramaa sildid, aga poen siiski ühest väravast järve äärde. Olen ju loll rändur, kes ei mõika kohalikku keelt :P Seal kõnnib veel selliseid, ühed lausa telgivad järve vastaskaldal.

Parte ma ei lase, vett ära ei joo, lõket ei tee, nii et omaniku ees süda rahulik, kruvin end järve kallast mööda edasi.

Õige jah, see ju paisjärv, ja sel paisutatud jõekesel on väga äge org. Laskumine linna sees oli juba meelest läinud, vastaskaldast ülesminek mööda kruusateed on umbes kahe suure munamäe mõõtu. Surun end siiski üles lootuses mõnda kena vaadet saada, aga tihe mets rikub kõik ära. Sõidan tagasi alla, igatsedes väga Rando krossikummidega ratast, julgeks ägedama hooga tulla.
Huvitav, et väga tasases Eestis on vist umbes 90% jalgratastest mountain bike’id, siin märksa reljeefemas Belgias aga suhe vähemalt vastupidine. Enamasti peenete kummidega ja kõverate sarvedega maanterattad, mõned linnarattad ja väge vähesed krossirattad

St Denis’ linnarahvas kablutab ringi, kaardikesed käes ja otsivad mingeid objekte. Nägin ka tee ääres mõnda neist – number küljes ja peal tundus olevat mingi küsimus nelja vastusevariandiga. Ilmselt üritus ‚tunne oma kodulinna’.

Sõidan nüüd taas teisest kaldast üles tagasi. Kui Nõmme mägi on 4º kaldega ja lühike, siis see on 7º ja pikk…



Kodus molu puhtaks, midagi hamba alla ja SHAPE’i – seal on spordipäev.
Mis koosneb põhiliselt ameerika jalgpallist. Kahjuks ei kohta Billiet, kes meile selle asja mõtte oleks ehk ära seletanud. Vahime tarkade nägudega, mingi iva sel asjal tundub olevat, aga aru ei saa. No selge et see lopergune pall tuleb vaatamata vastaste vastupunnimisele üle otsajoone toimetada. Ja palli sõles hoides või ettepoole kaaslasele söötes. Kuna jalaga lüüa ei tohi, jääb üpris arusaamatuks, miks seda asja football’iks nimetatakse. Ja seda ‚õiget’ jalgpalli nimetavad jänkid hoopis soccer’iks.
Kogu mängupilt on kaunis tobe. Tükk aega arutatakse midagi, kätega vehivad nii arvukad kohtunikud kui mängijad. Siis sätitakse end vastamisi, põrnitsetakse üksteist käpuli läbi kiivrivõrede, vile peale põrgatakse täiega kokku, rabeletakse mõni sekund ja siis jälle kõik otsast peale. Mäng on edenenud paar jardi ühele või teisele poole.


Raginat on kõvasti, enamasti ilmselt siiski prõksuvad kaitsmed. Ühel hetkel jääb siiski kaitsemetest vist väheseks ja ühele mehele tuuakse kanderaam. Vahetusmehi on platsi serval aga terve armee jagu, kes vist sellist momenti lausa igatsevad.
Platsil on 11 meest, kogu tiim aga 53 (!)





Rahvas (enamuses ilmselt jänkid) röögib, diktor puistab minegid arusaamatuid termineid, tabloo on numbreid täis, mäng kestab kokku umbes kolm tundi, aga tõelist rapsimist on sellest ehk 15 minutit.

Märgatavalt vaadatavam asi selle juures on muidugi cheer-leaderite esinemine ;) Nad võtavad asja tõsiselt – neil on paarkümmend eri ‚klippi’, mida nad siis väikeste vahedega ette võimlevad-tantsivad-röögivad.



Igatahes on meil ka väga lõbus. Naudime täiega imeilusat ilma, teiste rõõmu ja energiat ning ... muidugi ikka eelkõige cheer-leadereid ;)


SHAPE’i poodi saia ostma. Ei võta kärugi, sest ... ei ole ju muud vaja kui saia.
Välja tuleme ikka süled kraami täis.

Kodus lõunasöögiks tagliatelled lihapallidega ja isegi lillkapsas. Rando poolt vaadates teise lauaotsa peal :))

Sõidame Ullaga Monsi.
On kuulda, et C&A taasavatakse just täna peale remonti ja ümberkorraldusi.
Niigi mõistlike hindadega ja kena valikuga poes ongi avamishinnad…

... ja mõned uhked kotitäied selgapanemise asju sealt välja tassitakse.
Endagi gardeoob täieneb lahedate velvetteksade ja mõnusa pluusi võrra.

Auto pargime … jajah, Rue de Bouzantonil.
Saab tehtud ka üks nostalgiline pilt. Vahva avar ja valge korter oli seal, kuigi olen ka sama meelt, et praegusel maamajaelul on palju rohkem võlusid.
Uus korterielanik on rõdule ühe lillepoti sättinud, ihiii. Meie omadel alumised ei lubanud, kuigi endal terve rivi. Neile ei meeldinud tilkuv kastmisvesi…


Käime ära ka Grand Place’il, kus kunagi jaanuaris mu sünnipäeval ämbritäis moulle’e sai söödud, kevadel neegritüdrukut hobuvankriga veetud ja alati seina küljes istuvat pronksahvi tervitatud.

Vaatamata laupäevasele õhtule erilist möllu ei ole, kastame käpad purskkaevuvees märjaks ja tuleme maakoju tagasi.


Õhtul oli plaan minna Oktoberfestile, aga kui liitsin kokku
- piletihinna 15 EUR
- õllekannu hinna 12 EUR (see küll lõputult refillable, aga palju siis mina õlut…)
- minu õllesummerite ’armastuse’
- purjus inglise ja ameerika sõjaväelaste seltskonna ning
- Rando vajaduse olla igaks juhuks kaine autojuht,
siis asi lõppes koduse väga hea veini, mozzarella-tomati-salati ja parima seltskonnaga.
Lisaks veel suhteliselt naljakas rootsi film :)



Ja uudiseid ei ikka mingisuguseid :)

Belgia. 5. päev

No news….
:)
Boooooring, tean, peab leppima tavajututeemadega.

Õnneks üks jubaolemasolev laps lõbustab täiega. Näiteks telekast on just tulnud Red Bulli reklaam. Mari küsib: „Mida see red bull annab?”
Mia: „Piima!’
:)
„Ja mida piimast saab?”. „Piimast saab – jogurtit”
Nii et nõudke hästivarustatud kauplustest Red Bulli tooteid :)

Kui väike kamandaja ütleb, et lähme liivakasti, siis sinna tuleb ka minna. Kiikuma, siis kiikuma.. Vastuvaidlematult. Kõige karmim käsk on aga „Lähme Mia tuppa!”. Sellest lihtsalt ei pääse. Seal keedetakse kohvi, tehakse arstlik läbivaatus, ehitatakse klotsimaja, loetakse läbi Annabellade moeajakiri, käiakse telgis, mängitakse pallidega jne. Leidsin sealt vahva isside unejuturaamatu, Kivirähu jt noorte isside juttudega. Seda mul aga lugeda ei lasta, kästakse käest ära panna, ilmselt arvatakse, et siis tuleb magama ka minna :)

Kui Mari telekavaatamise kõrvale triikimise võtab, toob muidugi Mia ka oma triikimiseasjad välja. Aega ei või ju niisama tühja-tähja peale raisata. Tööd on palju, tööd on palju…


Mari viis mu autoga täna jälle SHAPE’i võimlemissaali, briti mariinide circuit training’ule. Veits teistmoodi, kui kevadel. Siis oli 30 sek harjutust ja 30 sek jooksu lihtsalt vaheldumisi. Nüüd tehti kolmesed tiimid, üks jooksis saalis 8-kujulist otsa, teine tegi samal ajal matil ettekirjutatud jõuharjutust, kolmas ühte kergemat harjutust. Niimoodi 10 erinevat matiharjutust läbi, siis väike paus ja uuesti. Teisel korral kahe ringi jooksuga, nii et kõhulihased ja biitsepsid-triitsepsid värisesid matilolijal :)
Ega ma kohe täpselt skeemile pihta ei saanud, irw. Treeneril oli selline kerge agulicockney mix sõjaväeslängiga, kajav saal peale selle. Kablutasin muudkui kaheksaid joosta ja ootan vahetamise märguandena vilet, no nagu eelmisel korral :) Tiimikaaslane, kergelt pükniline noorsand, oli juba näost lilla matil pumpamisest, kui vilelootuse kaotanuna vahetusse tulin :)))
Jäime seetõttu teistest tiimidest veits maha, aga edasine tuline andmine tõstis meid ikka viimastest kohtadest kõrgemale. Jajah, väike võistlusmoment oli ka, 10se ringi ärateinud tiimid kogunesid saali teise otsa venitama ja lõdvestama. Samas väga silme eest mustaks ei tohtinud ka punnitada, siis oli oht 8-jooksmise ajal saali keskel teistega kokku põrgata, irw. See oli üldse omamoodi katsumus, et sealt hooga läbi lennata, ikkagi 24 tiimi.
Igatahes laupäeval ilmselt nööpidega särki ei maksa selga panna, triitseps ei anna niipalju järele, et ülemisi kinni panna. Ja kõhulihastele ei taha mõeldagi :) Rando segas õhtul karmi gin-tonicu, no et siis on pea haige, ei pane lihasevalu tähelegi :))
Pilti seekord ei tehtud, need on balletisammud mu kevadisest circuit-trainingu soojendusest.






Tagasi tulin Rando rattaga, mille ta sel õhtul SHAPE’i jättis, kui kerge tõbi kallale karas. Seisis seal ühes lahtises garaažis. No muidugi on SHAPE turvaline koht :) Kus siis veel.
Tegin väikese lõdvestava tiiru.
Siin ta siis on – vasakul NATO, paremal rahulik Belgia. Ei, SHAPE on tegelikult ka väga mõnus, ilus, puhas küla. Minu mälestuste vene sõjaväelinnakutega võrreldes … no nagu 2 topeltmusta ööd ja ilus päikseline keskpäev.






Puhkus, täiega.
Lõõgastav.
Ristis sõnadega.
Mõnus.








Kodu juures, peaaegu kohe teisel pool teed on pisike palvemaja. Nagu setu tsässon, aga veel pisem. Isegi sisse ei mahu, sees on ainult püha Theresa kuju ja mõned lilled.













Kodus teeb papaboi Aare uhke lennu välisukse juurde. See on tema jaoks nii kõva pingutus, et tagasi otsustab ta hästi rahulikult jalutada.

neljapäev, 28. september 2006

Belgia. 4. päev

Krissu jääb ilmselt veel iga pikalt iga telefonikrõpsu peale võpatama nagu ta oma blogis kirjutab. Tema oodatud uudiseid ei ole ikka veel. Mari läks hommikul kenasti prantsuse keele tundi.
Kui üleeile Monsist läbi sõitsime, jäi teele ka ‚see’ haigla. Soovitasin küll Marile, et kui juba siin oleme, ehk käid läbi, ajad selle asja korda. Ta lihtsalt ei viitsinud veel…
Nii et oodakem, põnevutsegem edasi.

Rando jäi hommikul töölt koju, tõbi ikka sedapalju kallal. Kohmerdas veidi ringi ja läks tagasi magama. Tibugi oli öösel üleval, köha ilmselt häiris, hommikul magab see-eest kahe mehe eest.

Panin selle kuulsusrikka riiuli kokku. Sisuga täitmisel läks ainult üks pudel katki (vt loik vasakul all nurgas). Nagu kiuste just selline, mida siit asemele ei saa – Eestist toodud Cuba õlu.
Nojah, see võiks ju taibatav küll olla, et veiniriiulisse õlut ei topita. Aga samas kohalik Jupiler püsib seal kenasti, saa siis aru.
Igatahes paluks nüüd need 4 Cubat, mis Kakumaa külmkappi maha jäid, siia järgi saata :P

Rattasõit viis täna Soignies’sse, sinnasamma, kust meid mõned päevad tagasi rongilt toodi.
Hästi armas pisike linnake, kus on …


… hästi sportliku nimega õllekas,






… onu, kes laseb vett … käest, aga viisakalt kaabut kergitades,…











… igasugu punutud, põimitud, mässitud kujusid










… ja ebaproportsionaalselt suur kirik.

Üldse jättis väga hea ja korras mulje. Muidu on belglased väga kaugel saksalikust ordnung’ist. Ikka siit-sealt logiseb või narmendab midagi. Kevadel arvasin ühest inglise sõjameeste kalmistust mööda sõites, et hekke on püganud raskes joobes hauakaevajad. Nüüd olen veendumusel, et üheski kodus ei tehta seda tööd päris kaine peaga…


Eile jäi Soignies’sse-sõit katki just seetõttu, et ei olnud rattateid. Lihtsalt julgus sai otsa kitsal teeserval autode hingeõhus laveerides. Plaanisingi nuriseda rattavihkajalikust Belgiast, aga täna võtan ütlemata sõnad tagasi. Valisin teise tee ja kõikjal, kus sõitsin, oli kas lai eraldi riba maantee ääres või lausa punaseksvärvitud ja paksu joonega eraldatud rattatee.
Esikäiguvahetaja sain ise paika krutitud nii et kogu sõit oli selge rõõm. Kui kevadist Belgiaskäiku võis võtta nagu ‚esimest treeninglaagrit enne pingelist võistlushooaega’, irw,
siis nüüd ei paista mingeid võistlusi lähiajal kuskilt. Nimetagem seda siis „põhjaladumise laagriks” järgmiseks hooajaks ;) Suusatajate kombel „esimese lume laagriks” seda loodetavasti ei pea nimetama.
Päike on veel kuratlikult kuum. Selle üle, kas see ka päevitamiseks kõlbab, on meil siin erinevaid arvamusi. Mina olen selles leeris, kes rattaga sõites vähemalt käppadele mingi jume arvab peale saavat.
Aga kuum on tõesti, uus vest sai ainult eputamise pärast selga :) nuh, eks ikka julgeoleku mõttes ka. Suurim efekt on tast kindlasti hämaras, kui arvukad helkurribad ja plärakad mängima hakkavad. Ja ega ta ülearu vatine ka ei ole – seljaosa koosneb peamiselt mustast võrgust.

Tänane Maria-pilt on kohvikeetmisest. See on üks eriline toiming, igasugu kaasnevate häälte ja nägudega.











Rando ja Mia jäid koju Wõro liha küpsetama, meie tegime umbes viiekildise rännaku kanali servi pidi. Üle kahe silla. Et ei tuleks kiusatust retke lühemaks lõigata. Väga ujutav see kanalivesi ei tundunud. Inimestele vähemasti. Partidele ja laevadele sobis küll.




Sealt edasi sõitsime SHAPE’i
Üks nõukogude armee vanemleitnandi taustaga tüüp NATO S.H.A.P.E. (Supreme Headquarters…etc) aia taga alandlikult sissepääsuluba ootamas..


Load saime, poes saia ostmas käisime. Šokolaadi ja viinamarja ka.
Väga Tähtsad Isikud on saabumas – muru perfektselt pügatud, tõsi kollasevõitu, ilmselt rohelisemaksvõõpamine seisab veel ees. NATO tuulteroosimärgi alune lilleklump oli just värskelt istutatud lilledest puhtaks kraabitud, ilmselt oli midagi mittesobivat. Eks näeb, mis asemele tuleb.
Peaväravat (Berlin Gate) ehitatakse ümber, selle aia ääres siin istungi. Välja sõitsime Ottawa värava kaudu, sealt vaid kahe kiviga visata koduukseni. Millest äärepealt oleksingi mööda sõitnud. Tuisupea, jah :)

kolmapäev, 27. september 2006

Belgia. 3. päev

Uudiseid ei ole. No ei ole. Kõik ootavad, aga uudiseid ikka ei ole ega tundu tulevatki.
Eile õhtul kell 10 tegime Mariga 3 kilomeetrise värskeõhujalutuskäigu maisipõldude vahel ja säravate tähtede all, täna traavisime pool päeva Belgias, pool Prantsusmaal … Mari lippab ringi nagu noor nugis, pole seda nägugi, et mingeid uudiseid hakkaks tekitama.

Kui keegi MammuRandodele kirjutada-joonistada plaanib, siis aadress näeb välja enamvähem säärane:





Eile käis meil külas bullterjeri kutsikas Mileedi. Perenaine Anita ka kaasas. Kutsu nagu keravälk. Kõige rohkem ajas teda hüppesse Mia plastmasskoer, kes haugub ja uriseb, kui nöörist tõmmata. Mileedi tormas ümber selle, kilkas, haukus ja tegi muid hääli, aga näksata julges ainult selja tagant ja saba otsast. Ühel hetkel said tal vist patareid tühjaks ja jäi Anita sülle magama nagu väike tita ikka.

Paar värsket mariaismi, linnuriigi kohta: ööpull, papaboi.

Mariga kahekesi jälle Cora kaubakeskusse – saime selle veiniriiuli kätte lõpuks. Pilt tuleb siis, kui keegi selle kokku ka viitsib panna.
Viinamarjad maksid ainult 1 eur kilo, neid sai ka 1 hunnik võetud. Viinamari on muuseas prantsuse keeles raisin, jah, just, rosin.

Prantsuse keel on ikka ullraske. Mari räägib mulle kogu aeg midagi õpetlikku, aga see ainult süvendab muljet, et seda keelt ei ole võimalik selgeks saada. Grammatika koosneb ju ainult eranditest ja mõnest erandlikust reeglipärasusest. Hea küll – kirjalikust tekstist arusaamine tuleks ilmselt suht kähku, aga õigesti rääkimine ja kirjutamine … Tuleb meelde I. Grekova (jajah, igrekova, pseudonüüm, muidugi) Kateeder, kus üks ülikooli professor õppis sõnaraamatu abil ära inglise keele. Luges vabalt ilukirjandustki, erialasest rääkimata. Kui ükskord välismaale pääses, ei saanud aga keegi ta ohjeldamatust plärast mitte midagi aru – vend kõneles ju kirjapildi järgi, vene keele lauseehituse ja aktsendiga pealekauba :)

Corast panime edasi Prantsusmaale, Mabeuge’i. Mia kodus Ulla valve all. Keegi oleks pidanud Ullat ka valvama, sest ta ei olnud kuulnud kõiki juhiseid – pliidil vasakesimest rauda ei tohi sisse lülitada :) -- maja korgid lendavad kohe (nii et edaspidised saabujad, hoidke meeles! : ) Ja kui korgid lendavad, ei saa tolmu imeda, süüa teha ja peale selle lõugab signalisatsioon. Ja mina üritan pidada puhkust ja mitte vastu võtta tundmatutelt numbritelt tulevaid kõnesid. Ja miskipärast ei näe ma ühegi helistaja numbreid siin, irw.

Mabeuge’is on superäge spordipood Decathlon. Seal kolistaks isegi mina vist tundide kaupa. Eriti mõne suure allahindluse ajal. Kuigi praegugi seal hinnad päris mõistlikud. Sain uued ujumispüksid, eelmised peavad ilmselt Monte Carlos veel pool party’t. Üks tuisupea ilmselt ei väärinud neid. Uued on sellised suht ribad, vana kooli omad, nagu Mari ütles :) Rando igatahes sai oluliselt pikema säärega.
Kaasa tuli ka sigalahe rattasõiduvest. Nüüd olen ka raske nägemispuudega autojuhtidele nähtav. Või siis heaks sihtmärgiks.
Mõned särgid-värgid veel ja … ega me siis Auchani toidupoest ka pääsenud. Jajah, 1 euro eest plokk suuri veepudeleid on selle poe tõmbenumber. Ja seda ostetakse ikka autotäite kaupa seal. MammuRando mõtlesid alguses, et sealkandis mingi totaalne kraaniveemürgistus. Ja esimesel korral, kui nägid kedagi autosse ainult vett laadimas, arvasid, et ilmselt on needavamas oma veemüügiputkat kuskil kuivas kohas.
Auchanis oli ka mingi meeletud veinipäevad. Ostad 2 kasti, saad 1 pealekauba, mõnel puhul isegi ühele kastile saad teise lisaks. Mõtlesime küll uue riiuli täitmise vajadusele, aga … krt ei tulnud ju ühtegi tuttavat ja head veininime seal ette. Kuigi neid oli vist vähemalt 1002 erinevat. Ja mõtle kui oleks toonud koju kolm kasti mingit haput äädikat…

Tagasi sõites oli selge vahe – kodus soojem ja ilusam ilm. Maril õige tähelepanek – selge, et Põhja-Prantsusmaa on jahedam kui Lõuna-Belgia :)

Mia ikka veidi nohune, koos rattasõidust ei tule veel midagi välja.

Decathlonist ostetud võtmekomplektiga saan sadula parajaks, esimese käiguvahetaja veidrustest siiski jagu ei saa. Eilsest neljasõnalise nimega linnast avastan rattatöökoja, raha kaasas pole, nii et homseni väntan tiheda kadentsiga – kiireim käik lihtsalt ei lähe sisse.



Alustan uutmoodi ringiga, sõsarküla Masnuy St Pierre’i kaudu. Leian päris efektse lossikese, kus mingit eksklusiivset söögimaja peetakse. Silt väraval väidab, et 30 euro eest võid süüa mida tahad ja palju tahad. Kiire arvutus näitas, et see tähendaks umbes nagu terve nädala lõunasöökide ettesöömist… ei hakanud üritamagi, kuigi kõhust kostis kergeid röögatusi juba. Aga teadmine, et kodus küpseb eesti kana, andis veidi jõudu ja plaanisin pikema ringiga läbi Soignies’ koju sõita.
Kaardi puudumisel tuli siiski hirm nahka, et ring liiga suureks läheb, pöörasin ühel hetkel ringi ja tulin jälle eilset teed mööda tagasi. Oleks siis veel long and winding road nagu biitlite laulus… Long küll, aga sirge nagu kummipael. Ja kõht ulltühi, lõuna koosnes autossöödud kahest Kinderi šokolaadibatoonikesest. Ee, enne minekut sai üks pisike jogurt ka sisse laetud.

Enne kojujõudmist tegin veel kolm pilti maja tagaküljest ja heinamaast. PhotoStichiga kokkupandult näeb see panoraam välja sedasi. Pilt nii suur, et ega maja muidu üles ei leiaks, kui noolega ei näitaks. Aga ma väga tahtsin, et mõned lehmad ikka ka peale jääksid. Aga need kuramused olid parasjagu heinamaa teises servas.





Nüüd Randolgi mingi vamm sees, Mari käis tal tööl järel.
Lahmib mõned Coldrexid sisse ja loodab parimat.


Õhtuses hämaruses hiilisid need kohalikud lehmad ikkagi aia taha. Vähemasti on nad tänuväärsed pildistamisobjektid, püsivad rahulikult paigal, mitte ei karga välgukiirusel siia-sinna nagu eilsed jänkupojad. Kuigi see oleks üpris lõbustav olnud, kui lehmad samasuguse elavusega oleks ringi kepsutanud. Aga nüüd sai heki vahelt piiludes vähemasti ühe neist pildile.

Lapin Kulta taevas ja Milka šokolaadi vissi.

Ja lõpuks ikka Miast ka pilt.
Ööriietumine käsil, sest silmas on uni.

teisipäev, 26. september 2006

Belgia. 2. päev

Hommikul on tuba täismustpime nagu neegri kõhus. Välised aknarulood on ikka tõhusad.
Öösel kiusas sääks (üks mariaismidest, nagu elemant, lasteaia juures käimine jnejne). Aga see krdi sääks oli tüütu valus ja sügelemaajav küll. Tegelikult oli neid ilmselt mitu, nii pimedas pole ju võimalik neid loendada.
Kärbseid on siin ka, maakoht ikkagi. Nendega võideldakse igasugu meetoditega, isegi vanakooli kärbsepaber ripub. Aaaaa, kärbsepiits jäi ka eile ostmata, sest jällegi jäi sobiv prantsuskeelne sõna puudu.
Kellelgi kohalikul tuttaval pidi olema kärbsepiits, millel keskel auk ja selle ümber tekst: „Anna kärbsele võimalus” :))))
Täna leidsin Maril auguga kulbi – tuli kohe analoogia pähe :)
Igatahes seenesousti tõstmiseks ei olnud see maailma sobivaim kulp.


Hommikul kalpsasid heki juures pisikesed jänkupojad. Jube vahvad, vilkad kui kuklipöörased. Nagu fotokaga terrassiuksest välja läksin, olid kadunud. Passisin pea pool tundi, kaugelt, maksimum-zoomiga, korra veel vilksatasid, aga pildile ikkagi ei saanud.
Eiole mul Remo Savisaare kannatust, kes vahel pool ööd või päeva kõhuli niiskes põõsas külitab, objektiiv kikkis, et noore mägra peeru pildile saada…
(siinkohal tasuta reklaam mu lemmikfotoblogile: blog.moment.ee)

Pilt on virutatud Mari arhiivist, temal õnnestus vähemasti üks suurem ja aeglasem tüüp kaugelt pildile saada.




Mari prantsuse keele tundi ja mina Mari rattaga sõitma.

Uus koht, esialgu väga keerulisi marsruute katsetama ei hakanud, panin sirget teed pidi lihtsalt ‚sinna-ja-tagasi’.
Aga vahva oli seegi. Jõudsin välja kohta uhke ja pika nimega
Chaussée-Notre-Dame-Louvignies.
Tee ääres kasvas palju maisi. Kõrget – käega tippu ei ulatanud.


Igasugu elajaid oli ka. Paar jalgratturit,kes uljalt Salut! hüüdsid, üks jooksja, mitu traktoristi, kes ka mind nagu vana tuttavat tervitasid.


Vahvad kitsed, kellele oli kuhjatud nagu meie loomaaiaski kivihunnik keset karjamaad.

… ja siis veel paar poliitikut plakatitel.

Selle Moulini valiksin mina küll linnapeaks. Nii vahva napoleonikübargi peas.

Btw, kõik, kellele seda pilti olen näidanud, arvavad, et siin on minu käsi mängus. Ei ole, AUSÕNA. Esiteks olen liiga pelglik sattumaks rahvusvahelisse poliitilisse skandaali :)
Ja teiseks ei oleks mulle nii vahvat mõtet kohe pähe tulnud :P


Paljudes koduaedades kasvab siin selline ülidekoratiivne kõrkjapuhmas.
Täpselt ei ole veel aru saanud, kas seal on ka mingi veesilm all või on ta nõus tavalises mullas nii ilusaks kasvama.

esmaspäev, 25. september 2006

Belgia 1. päev

Suvepuhkus sai jäetud sel aastal septembrisse ja oktoobrisse ning paigutatud Belgiasse. Võibolla veel kuhugi, aga seda peab sündmuste loomulik areng ise lükkama või tõmbama.

Esmaspäeva hommikul kell 5.25 on Meelis värava taga ja stardime lennuväljale.
Kodu on mõningaste koristamisürituste jälgedega, asjad kõik pakitud, aga selle hinnaga, et Ulla täitsa magamata, mul siiski 5 tundi põõnatud. Laisk olen, muidugi, häbematult laisk ..

Taskus id-kaardid ja 1 niru leht internetibroneeringu väljatrükiga. See kõlbab siiski väga hästi, dokumente küsimata antakse mulle korralikud piletid. Ilmselt olen siis nii oma nime näo või häälega.
Check-in’is kaalub meie loovutatav kotivirn 47.7 kilo lubatud 40 asemel. Ja oma umbes 12kilost pungil täis arvutikotti ma ei riski näidatagi, hiivan selle vaikselt salongi kaasa. Ja Ullal on ka üks must põrsakujuline kott veel… Nii et ka business-klassi 60st kilost oleks napiks jäänud. Aga onu on hästi lahke, ei kasseeri meilt ettenähtud 100 krooni ülekilo eest vaid ütleb, et „Tagasi ärge siis nii suure koormaga tulge…”

Lend sujub kenasti. Süüa küll ei anta, ilmselt kättemaksuks kotihunniku eest. 30 krooni eest saab tassi kohvi.

Kõik pakid saame küllalt ruttu kätte, tundub, et vähemalt sama rasketena. Otsin tükk aega käru, et laduda sellele kotiriit ja siis … umbes 30 meetrit sõita – alla lenujaama keldrisse rongijaama sellega ikkagi ei pääse. Sinna jäid ilmselt need 2 minutit, et jõuda esimesele rongile.
Järgmine rong tunni pärast.

Sõidame läbi kolme Brüsseli raudteejaama.
Kuskil seal vahel paistab
Tartu Plasku vennake olevat.

Pileteid käiakse lausa kaks korda kontrollimas. Et ehk olen vahepeal ära unustanud, kuhu pistsin. No olengi…

Mari juhis oli hea -- üks peatus enne lõppu tuleb maha minna. Pressisime siiski ka jaama nime välja – Soignies. Siinamail kohanimed kahes keeles, mis ei enamasti isegi ei ole sarnased. Näiteks seesama Soignies on flaamlaste jaoks Zinnik, Mons aga lausa Bergen.
Kuna aega oli, kirjutasin lennujaamas spikri teekonna raudteejaamade ja saabumisaegadega. Ehhhh, paistab, et rongide jaoks on see selline orienteeruv, suunaandev. Tegelikult liiguvad nad üpris vabameelselt. 10 min siia-sinna pole mingi probleem. Isegi üks liigne peatus tehti, mis meid mõnevõrra segadusse ajas. Mari rääkis, et meil läks isegi hästi – mõnel puhul on rong lihtsalt ära jäänud.

Kohale me jõudsime, vaid 10 minti plaanist hiljem ja raudteejaamas olid Mari ja Maria kenasti vastas.

Veidi asja uurides selgus, et Soignies on siiski 2 peatust enne Monsi ning järgmine, Jurbise oleks nende kodule tõesti palju lähemal.
Nii et kes siia veel saabumas, proovige teistmoodi.

Seekord siis saabumine uude kodusse, enam mitte Monsi linnakorterisse vaid mõnusasse väiksesse majja.
Umbes 10 km Monsist eemal, kohakese nimi Masnuy St. Jean.
Kõigepealt majademo. Emme issi magamistoas on Mia batuut ja kiiklehm. Oma toakeses muud vajalikud asjad.


Külalistetuppa seame end siis järgnevaks kolmeks nädalaks nahaalselt sisse.

Elutoa ühe akna taga kasvab roos,
põõsas ulatub räästani ja õied meenutavad kapsapäid. Eriti suuruselt.

Toimub saabunud nänni ülevaatus.
Pildil ei ole Maria küll Eestist tulnud asjadega, kaugeltki mitte :)
aga ta oli lihtsalt nii armas.
‚Kommi-asemel’ näkside kott käes, mida ta kangekaelselt müsliks nimetas.


Ulla jäi magama, mis ei pannud asjaolusid arvesse võttes väga imestama.
Sõitsime Mari ja Mariaga Corasse ostlema.
Cora on suur kaubakeskus Jemappe’is, mis oli põhikoht niikaua kuni Monsi serva Carrefour hiiglasliku Grand Pres’ ehitas.

Läksime tegelikult noorte garaaži suurt veiniriiulit ostma. Koju tuli reklaam – hea odav, lihtne ja mahutab 60 pudelit. Poes aga ei leia kuskilt, täpselt see sõna läks Maril meelest ka, küsida ei saa. No kuidagi sai ümber nurga saalitädile selgeks tehtud. Ja aru saadud, et see oli ilmselt eelreklaam – alles järgmisest päevast tulevad…
Aga riiul on prantsuse keeles casier , see jääb nüüd hästi meelde :)
Ostsime hoopis riidestange, et meie 60 kilo kaasavõetud riideid kuhugi riputada…

On tulemas kohalikud valimised. Ja linnapea valitakse ka.
Marigi saaks valida, tal tavalised ajutise asuka õigused kohalikel valimistel. Rando militaartüübina mitte.
Valimisreklaam näeb siin välja kohutav – kortsus A4-suurused molukesed kohe ümber kukkuda ähvardavail tahvlitel. Mitte nagu meil, kus majaseinasuurused glamuurajakirja kvaliteediga hiigelnäod. Njaaa, rikas riik rikaste parteidega meil ..


Tulime, oli Rando juba töölt kodus. Sõime traditsioonilise saabumispitsa. Sama hiiglasliku nagu alati. Ja juurde head veini nagu alati
Hea kodune tunne. Armsad inimesed ümberringi ja telekas mängib meie ETV ja TV3. Satelliidi kaudu.
Ja papagoi Aare on õppinud hüüdma Kuku! :)


Siin siis nüüd ka kohalik modell eesti firma Lenne sügiskollektsiooni demomas.
Igatahes võib suht kindel olla, et lasteaias teist sellist kõrvale ei satu.

Uni murdis lõpuks ka minu. Kell 10 juba. Nujah, Eestis ikkagi 11.

reede, 8. september 2006

Düsseldorf 2

Hommikul varajane ärkamine, söögiisu ei mingit, kohe rongile ja kella 8ks Messikeskusse. Sealt bussiga Rheinbergi ekskursioonile. Head kõhumõtete lugejad pistsid toidukohvri sülle, just täpselt tekkiski tühi kõht.

Rheinbergi Future Store – toimiv kauplus (umbes meie hullumaja-prisma suurune ja sarnase kaubavalikuga), aga kõrgtehnoloogilise sisuga. Tehnoloogafirmade katsepolügoon.

Giidiks võluv Letitia, kes on küll meditsiinitudeng, kuid juba teist aastat teenib taskuraha seal giiditades. Igatahes olid tal äärmiselt head teadmised kogu tehnoloogiast. Igasugu küsimustega sai teda vaevatud, vastused tulid täpsed, põhjalikud ja naeratusega. Eriti kiusas teda üks briti ajakirjanik, kes ilmselt artiklit plaanis kirjutada. Aga tüdruk ei jäänud sugugi hätta. Ja inglise keel ei olnud tal sest ajakirjanikust kehvem.

Kliendikaardi omanikud saavad endale korvi külge arvuti – lcd-touch-screen kuvari ja raadiolingiga serverisse. Pistad kauba korvi, skännib tootekoodi (jah, muidugi RFIDilt, aga mitte kõik, on ka tavalist triipkoodi), näitab ekraanil selle kohta kõikvõimalikku infot, kogunenud summat ja mida iganes veel. Aitab leida kaupu, näiteks ühel meie hindul sai fotoka mälu täis ja tahtis uut suuremat kaarti osta – no problem, paar näpuvajutust ekraanil – jah, on sobiv XT formaadis kaart olemas, juhin Su õigesse kohta , turn left, forward, turn right, shelf nr 4… Poes oli oma positsioneerimissüsteem, mitte GPS.

Enamvähem samu funktsioone täitsid ka statsionaarsed infopunktid -- andsid toodete kohta infot, pakkusid juurde sobivaid tooteid, andsid söögiretsepte (sai välja printida) ja kindlasti veel midagi kasulikku. Millest poololematu saksa keele oskuse tõttu aru ei saanud.

Igatahes sai valida endale terve menüü, andsid ette piirangud või soovitused, nägid tulemust ekraanil või prinditult. Ainuke asi, et seda suurt posti ei saanud kaasa tirida, et ta sulle teed õige riiuli juurde näitaks.


Tootesildid on kõik elektroonilised tablood. Info uuendamine käib automaatselt – kui serveris mingi hind muutub, muutub see ka kauba juures oleval sildil. Seda ei tehta muidugi ajal, kui ostjad kaupluses on. Ja meile seda ei demotud ka, uskusime niigi.

Automaatkaal. Mingi imelise nõiduse abil tunneb isegi ära, mis tootega tegu. Letitia demo ainult ühe tomatiga küll hästi ei õnnestunud – pakkus ekraanil välja tomati ja mingi eksootilise puuvilja, aga ikkagi oli lihtsam valida kahe asja vahel, kui lapata mööda menüüd.
Kui toode selge, tuli kohe muidugi rohkelt infot ekraanile – hind ja kaal, selge see, aga ka kus ja kuidas kasvatatud, isegi GoogleEarthi pilt sellest kohast :) ja muidugi pakkumisi, mida selle viljaga teha võiks ja mida selle juurde võiks osta.


Veinisoovitaja. Ekraanil ülipõhjalik info veinide kohta üldse ja iga veini kohta eraldi.
Muidugi soovitused mida juurde osta ;)

Kui oled lõpuks veini välja valinud ja astud riiuli vahele, ilmub põrandale suur valge nool, mis näitab, kust selle leida võid ja veelkord videoinfot selle veini kohta.

Ja siis liigub pilt vaikselt mujale, et vot see on ka hea vein ja … vot seda sa võtsid eelmisel korral, kas enam ei soovi?







Koodiskänneriga said suvalise riiuli juures lugeda toote koodi ja näha ekraanil infot (tekst, pilt, video) ka mittepüsikliendid, need kes ilma ostukäruarvutita.


Kaupluse lao ja müügisaali vahel on RFID-i lugemise väravad. Kaubaalus sõidab sealt läbi ning kõikide kaupade koodid loetakse ühe hetkega ja teatakse arvutisüsteemile, et säärased asjad liikusid sinna. Või tagasi.

RFID-tag (nagu Letitia käes) annab efekti ka kaupluse inventuuril. Kui enne pidi seda kas käsitsi tegema või kui oli fänssim pood, siis triipkoodiskänneriga, aga ikkagi toode-toote kaupa. Nüüd piisab kui igast riiulivahest RFID-lugejaga läbi sõita korra, möödaminnes loetakse kõik andmed sisse. RFID-I lugemiskaugus on poolest meetrist mitme meetrini.


Intelligentne riiul. Riiulipind ise on antenn, tunneb ära, kui võtad sealt toote (RFID-lipiku ju toote küljes) ja näitab kohe videot selle toote kohta, proovisime siin näiteks šampooniga. Samas annab ka infot kaupmehele – toode hakkab riiulilt otsa saama (riiuliauk on kõige halvem asi maailmas), keegi on pannud toote vale koha peale, mitu toodet on veel riiulil, mitu ära võetud.

Ülemiselt riiulilt sai ära võetud üks šampoon ja hakkaski ekraanil tutvustav video jooksma.
Kiusasime natuke back-office’t ka :)
Tegime ühest tootest riiuli täitsa tühjaks, panime oma korvi. Kohe ei juhtunud midagi, aga hiljem tiiruga tagasi tulles oli tõesti riiuliauk kadunud.






Kassad. Tavaline kassa, kus müüja küsib su käest raha niipalju, kui su käruarvuti on kokku arvutanud. On ka automaatkassad – tunnevad samuti ära, palju su korvitäis väärt on ja topid talle suhu kas raha või pangakaarte. Alkoholi ja tubakaostu puhul läheb kuskil mingi tuli põlema ja keegi inimene vist piilub kuskilt, et ega sa alaealine välja ei näe.
Jah, ka seal on ebaausaid inimesi, sellepärast toimub pisteline kontroll – kassamasin teatab juhuslikult või mittejuhuslikult, see jäi ebaselgeks, et vot seda käru tuleb käsitsi üle kontrollida. Sama õigus on ka kassapidajal, kui tal mingi kahtlus on.

Pilti automaatkassast ei ole, sest fotoka aku sai lõpuks tühjaks. Peaaegu 200 pilti klõpsitud reisil.
Loogiline oleks olnud teha vastav sisseost, kommigi oleks pidanud ostma, aga mu aeg sai järsku väga otsa. Neussi Innovatsioonikeskusesse ka ei jõudnudki kahjuks, teised sõitsid bussiga sinna edasi. Õigemini küll tagasi.
Sain tulevikupoe eest minevikutakso, millega tagasi Düsseldorfi, lennuväljale. Nojah, taksos ei olnud võimalust krediitkaardiga maksta. 60 eurot sularaha mul mõistagi taskus ei vedelenud. Kappasin mööda lennujaama, otsisin pangaautomaate, kuulsin, et neid on täpselt kaks, jõudsin kõigepealt rikkisolevani ja alles siis lennujaama teise otsa õigeni. Endale raha ja pangale kopsakas teenustasu… Taksotädi oli õnneks kviitungi valmis kirjutanud, ooteaja eest juurde ei pidanud maksma. Muidu oleks pidanud veel ühe jooksutuuri automaadini pidanud tegema. Sularahakriis oli nimelt juba pikalt. Viimaseid metroosõitegi finantseeris Mart.
Kohutav palavus. Btw, ilmateade ütles hommikul, et Monacos on +32 ja päike paistab… Nüüd võiks küll tagasi minna, aga lihtsalt puhkama. Konverentsidest on tükiks ajaks kõht täis.

Siis läks täitsa kiireks, õnneks sattusin saali, kus check-in’idel ei olnud erilisi sabasid. Mul oli nüüd küll economy klassi pilet, küsisin ühelt igavlevalt businessklassi teenindajalt, et kas võin tema juures asjad korda ajada. Mees noogutas, vaatas piletit ja ütles „you are late for an hour.”. Krt mul vajus terve liiter higi korraga mööda selga alla… Mees itsitab ja ütleb „I’m just kidding” … einoh…
Tegi siis mulle ühtlasi ka Copenhagen-Tallinna pileti check-in’i ära, kõik ok. Hiljem Tallinna lennukis istun kohale 5A, tassitakse mulle söögid ja joogid … hee, vend oligi mulle business-klassi koha pannud. Aitäh, naljamees :) Mart tuli hommikul eraldi, sattus pooleteisttunnisesse check-in’i sappa ja sõitis Tallinna lennuki sabas nälgivana.
Selle maailma naljad tuleb lihtsalt üles leida, irw.
Ahjaa, Copenhagenisse sõitva Lufthansa pisikese propellerlennuki küljel, sissekäigu kõrval oli uhke ja lohutav loosung:
The World is round.
Your destination is unmissable.
Welcome on board!


Tagasi Tallinnas. Tõesti unmissable.

Vihm. Külm. Liiklusummikud.
Aga ikkagi oma kodu.