Kui juba koleesteetikast juttu, tuli sõjaväelaager meelde. Kahju, et õigel ajal kirja ei pannud, omamoodi värvikas kakskuu oli.
Gorod Gussev, Kaliningradskaja oblast. Oblast doždei, bljadei i voinskih tšastei, nagu sealmail räägiti.
Kaks kuud laagrit möödusid mitte ehk nii värvikalt nagu Remsul, aga usun, et eks ta toone juurde segas.
Üksjagu venekroonulikku nõmedust ja tobedust oli ikka küll. Me ei olnud küll päris tavalises noorsõduri staatuses, ikkagi 4 aastat sõjalist õpetust seljataga, igal koolinädalal üks päev. Seega viie minuti pärast ohvitserid, aga ikkagi üritati tulevasi nõukaarmee leitnante alguses paika panna. Roodukomandörid olid kohalikud ohvitserid, vanemleitnandid enamasti. Jaokomandörideks pandi aga meie hulgast sõjaväeskäinud mehed, seersandid, et nad oma seerukoolituse vile ja kepi meie peal välja elaksid. Ja mõned töllakad elasidki. Mitte kaua küll...
Esimestel nädalatel oli üldse karm. Välimus pidi läikima, öörahu võis rikkuda vaid laagriülem polkovnik Fatahhov mõne ootamatu kiirrännakuga täies varustuses. Eriti siis, kui juhtus meie igaõhtust uneloosungimöiret kuulma - keegi hüüdis ees: seltsimehed kursandid, päev läks mööda!" ja siis kõik koos "nu i hui s nim!"
Enam ei mäleta, mis sigadus meil vindi üle keeras, aga ühel rivistusel vaikisime kokkulepitult tervitushüüdele vastuseks nagu null meest. Proovis ja proovis uuesti, haudvaikus. Aga selline asi mõjus seltsimees ülemusele... Kutsus mõned mehed juttu rääkima, karistusi ei tulnud, olukord muutus inimlikumaks. Isegi oma tsiviilriietekotid saime kätte – spordiriided ja puha.
Üldiseks eesmärgiks oli üritada rividrilliga veel viimastestki meestest kaasasündinud kaamelkõnnak (sama poole käsi ja jalg liiguvad koos) välja ajada. Ja siis üle korrata tipi sõjalises õpitu - raadiojaamad, antennid, võtmega morseklõbistamine ja muu säärane tingeltangel. Ja siis ohvitserieksamid korraldada.
Rahvusvaheline olukord ja kuri imperialism sundisid aga peale mingid ullsuured õppused ja nii istusime terve kuu Leedumaal Taurage lähedal metsas. Sõime loomalihakonserve ja jõime kohalikku puskarit. Ikka purju ja tagasi. "Sõjategevuse" jaoks unustati meid vist õnneks ära.
Nädal aega olime veel Kaliningradis õppustel mustaks saanud tehnikat pesemas ja siis Gussevisse tagasi, kus peaaegu lennult need eksamid said tehtud. Ega suurt probleemi ei olnud, kas teadsid vähe või üldse mitte midagi. Küllap kateedri õppejõududel endil oleksid tärnid lennanud, kui nõutud arv ohvitsere poleks juurde tekkinud.
Nii et sõjaväekogemust sai vähe, riided on siiski seljas käinud. Gimnastjorkale sai tüdimuseni uusi valgeid kraesid õmmeldud, lõpuks vilunult 10 pika pistega. See oli üks nõme mitteveniv riietusese, kaunis keblu selga ja ära saada, eriti kui käppelt vaja oli. Seevastu kalifeepüksid olid suvel mõnusad lahedad. Jalanartsude sidumine sai selgeks, see oli ilmvajalik, sokid hõõrusid kirsa sees jalad hetkega veriseks.
2 kommentaari:
Oh, lahe! Sa võiksidki aegajalt mälestusi siia pikkida. Ma ju ka ei jõua muidu kõike meeles pidada, "külm arve" jne. :)
Kunagi sa kirjutasid pere päevaraamatut ühte pruuni raamatusse, kui selle üles leiad, siis seal ka kindlasti midagi toredat sees.
ihii, 'külm arve moskvas' jah ... nüüd on nõukogude riigile kahju tekitamine ju lausa kangelastegu :)
vot tuletan skeemi meelde ja räägingi ükskord, kuidas see meil sportlikust huvist täiesti tühjas restoranis ülesrivistunud ettekandjamuttide nina all briljantselt õnnestus :)
Postita kommentaar