Loire'i oru lossid

Reede, 18. aprill. Masnuy st Jean – Pariis - Orléans

Plaan Loire'i jõe orus üks mõnepäevane tiir teha on juba ammust ajast, nüüd langesid mitmed asjalolud ühte - rahvas oli stardipunktis koos ja vaba aeg riiulist võtta, raamatud ja suuline pärimus kokku kogutud, auto tellitud.

Selge, et kõike ära vaadata pole lootust 4 kuugagi, tegime valiku ühe eesti pere ja ühe prantsuse proua soovituste järgi. Kindel plaan oli vähemalt viies lossis käia, enam-vähem nii see kujuneski. Oma lapsepõlveemotsioonide mõjul lisasime ka Okasroosikese lossi Ussé'is.

Panen siia iga lossi kohta mõne omasilmamulje, kes plaanib sinnakanti minna, sel tasub ikka ilupiltide ja -juttudega raamatuid ka vaadata.

Ja nüüd on Mari versioon asjast ka olemas. Leppisime kokku, et ei vaata enne teise juttu ega pildivalikut, kui lugu valmis.

Hommikul tõime Randoga Hertzist auto ära, oli leitud sobivalt suur küll - Ford Galaxy. Mahutas hiljem igal proovimisel ära kõik 7 inimest ja teatud imelise pakkimise järel kolmanda istmerea taha ka kõik kotid ja kodinad.

Kui see ime esimest korda tehtud oli, sõitsime veel Hertzi tagasi - eesmisest sigaretisüütajast ei tulnud voolu, mis meie navigaator pirxi toitma oleks pidanud. Otsisime kaitsmeid, neljast väidetud asukohast kaks leidsime isegi üles, aga neist polnud abi. Hertzmees ei osanud ka aidata, jäi nii, et uut autot Brüsselist ei oota, olime niigi stardigraafikust rängalt maas. Ostsime ühest teeäärsest poest pikendusjuhtme, mis auto taganurgast voolu esiklaasile Jürile tõi.

Pisivenna on superhea autoreisija, "õekesed" olid ka õnnelikud ja roosad kogu reisi ajal. Ka sinna taga-tagaistmele kinniseotuna, magades seal, sädistades omavahel või Sonyst 102. korda pipi pikksuka dvd-d vaadates.

Sõitsime Belgiast üle piiri Prantsusmaale Valencienne'ist ja püüdsime Jüri (meie navigaatori sees olev meesisik) sundida nii, et ta meid Pariisist mööda juhiks. Panime vahemärgiks Pariisist idas oleva Meaux' ja sealt edasi alla Orléans'i, kuid Jüri ajas meid sealt Möksist ikka peaaegu Pariisi sisse. Reede pärastlõunal, eksole...

Sõidu ajal püüdsime edasist lossituuri paika panna. Järjekord kujunes üpris loogiliselt, aga paistis, et esimesel päeval kuhugi enam ei jõua. Panime kiiruga Orléans'ist läbi, isegi kuulsa neitsi kuju jäi uurimata. Püüdsime esimesele plaanitud lossile võimalikult lähedale jõuda, et hommikul varakult kultuurireisiga pihta hakata. Navi juhatas meid sobivasse low-budget F1 hotelli Blois' lähedal, möllisime end sisse ja otsustasime siis ka õhtuse linna üle vaadata. Pealegi väitis raamat seal ka ühe lossi olevat.

Esimene kokkupuude Loire'iga oli ahhetamapanev. Nii lai! Nii kiire vooluga! Nii ilusate kivisildadega!

Blois' loss

Nagu lõhna peale sattusime kohe ka Blois' lossi juurde ja mõnusaks üllatuseks oli see veel poole öö ajal lahti ning justjust lossihoovis valgusetendus algamas.

Lossiseintel etendati pildireana ära kogu Prantsuse ajalugu alates 14. sajandist, mis kuidagipidigi selle lossiga seotud on. Erinevad hertsogid ja kuningad on seal oma kirjut elu elanud ja mõnigi neist ka oma elu otsa leidnud. Kirju ja verine minevik sel majal.

1515. aastal kuningaks saanud Francois' I ekstravagantsetest ja kummalistest arhitektuurimaitsetest saime aimu veel hiljemgi õige mitmes lossis. Blois'sse jättis ta oma jälje imeilusa renessanss-stiilis trepitorni näol. Seda värviti show ajal valgusega õite mitut moodi kirjumirjuks, aga ilu on ikka temas endas.

Laupäev, 19.04

F1 hommikuvõipudest loobusime, endal oli piisavalt head-paremat kaasas. Mõnetunnise pisikohmitsemisega saime startida esimese plaanilise lossi poole.

Mari luges enne igat lossi raamatust ette, misvärk meid ootamas ja mis seal viimase 6-7 sajandi jooksul juhtunud on, kes kellega käis ja kes kelle maha lõi.

Paarkümmend kilomeetrit ja eemalt paistis reisi kõige ekstravagantsema välisvälimusega maja. Neid tornikestest ja korstnakestest on katusel tõesti nagu võsa. Jah, seesama Francois I lasi siin oma fantaasial ja suurushullustusel täitsa vabalt möllata. Ehitamiseks läks üle 100 aasta. Pole ka ime.

Chambord'i loss

Tuttavlik renessanss-stiilis trepp, sedakorda maja sees ja huvitaval kombel kahes kihis treppidega. Pole enne sellist asja näinudki. Piilun üle serva, et Rando on must veidi allpool, klõbistan end trepist alla, aga kätte ei saa, siis alles taban, et siin on trikk.

Seliseid piltvaipu on igas lossis näha, giididel paistis neil kujutatud sündmusest igaühe kohta vähemalt tunnikese juttu olevat, me piirdusime lihtsalt ilusate piltide imetlemisega ja lasime oma fantaasial lennata. Hiljem x-ndas lossis tundusid nad juba lihtsalt mõnevõrra tolmuste seinakatetena. Kui ühte asja liiga palju saab, on teda liiga palju, votsiuke värk.

Kuningate ja lihtsurelikemategi voodidki igas lossis üpris sarnased. Kui esimest sellist nägime, küsis Kertu, et kes selles magas?

- Üks prints.

- Ahah. Kas ta magas all või üleval?

Väljast oli see loss muidugi väga põnev, naljakaski omamoodi,

seest aga kaunis sünge, isegi masendav kohati. Eks mõjus vähene valgus - aknaluugid enamasti suletud, aga ikkagi oli see üks morn loss.

Jätkasime reisi, sõitsime mööda Cheverny jahimajast, sisse ei läinud, kuna see polnud kellegi soovitusnimekirjas. Eesmärgiks oli

Amboise'i loss

ja see tegi heaks kogu eelmisest lossist saadud veidi süngevõitu tunde.

Järsu lossitee jalamil tegime välikohvikus kerge eine, ronisime üles ja vaimustusime tõesti kõigest mis seal oli - lossist nii seest kui väljast, lossiaiast ja imeilusatest vaadetest - linnakese katustele, Loire'i jõele ja ümbritsevatele metsadele.

Seal on sündinud 13-aastaselt kuningaks saanud Charles III, kes seal ka oma otsa leidis - lõi oma otsaesise vastu liiga madalat uksepiita ja õhtuks oli kutu. Käisime lossis igaks juhuks poolkäpakil.

Kuningaks sai kauge nõbu Louis XII, kes krabas endale ta lese ning lossi. Loss kingiti edasi ja uueks omanikuks sai meile tuttav Francois I. Tema fantaasiarikast käekirja on ka seal tunda, aga et ikka asi oleks täiuslik, kutsus ta endale Itaaliast appi Leonardo da Vinci enda.

Vinci käsutusse anti uhke maja ja lasti tal surmani lossielu kunstimisel tegutseda. Leonardol oli plaan ehitada ka kohalikele kokkupandavaid maju, ühendada kõik Loire'i oru lossid kanalite süsteemiga ja teha valmis tiibadega lennumasin.

Meie kõigi üllatuseks on Vinci sinna lossiaeda väikesesse kirikusse ka maetud.

.

See loss jättis ka seest väga helge ja valge mulje. Kõnnid seal ja kunagi raamatutest loetud jutud muutuvad pildiks - näiteks see salong, keegi mängib klaverit, keegi tikib nurgas, keegi maalib portreed.

Eks soe ja ilus ilm mängis ka oma osa, aga sinna parki oleks võinud vist jäädagi. Selline maitsekas, mõnus, rahulik. Omapärane nagunii.

Edasi mööda päikeselist Prantsusmaad. Kivisillad on mu nõrkus.

Midagi väga ilusat ootas meid aga veel ees:

Chenonceaux' loss

Veel ilusam, valgem ja helgem kui Ambois. Pole ka ime, enamasti on seal kamandanud naisterahvad. Tõeliselt romantiline õhkkond nii õues kui sees.

Madalaid uksepiitu siin ei kohanud, küll aga veidi kõrgevõitu lävepakke.

Iseäranis kaunis oli Cheri jõe peale ehitatud kahekordne galerii, kus kunagi jalutanud nii kuningannad kui kurtisaanid.

Õhtul sõitsime Tours'i, leidsime Premiere Hotels ketti kuuluva päris ontliku öömaja, mille uksehoidjaks oleva arvuti kuidagimoodi kokku jooksutasime. Restardi tegemiseks pidi kuskilt pärisinimene kohale sõitma. Tühikõhtsete ja pitsaisulistena sõitsime hilisööl mitmed kohad läbi, leidsime ka väga eheda itaalia Gianni-nimelise vanamehe pitsaurka, aga aeg oli hiline, ei võetud meid enam jutule. Nii et lõpetasime päeva hotelli kõrval mäkis tervisliku burksiga.

Pühapäev, 20.04

Villandry loss

sai valitud eelkõige ta aedade pärast. Selles lossis ei ole kunagi elanud ükski kuningas, selle ehitas aga meile igal pool ette jääva kuninga Francois I peaminister.

Olid jah suured ja vaatamist väärt aiad ja terrassid. Ilm kahjuks veidi sombune, aga kena oli jalutada küll. Eelmisel sajandil ostis kogu värgi ära üks hispaania rikkur ja taastas aedade 16. sajandi välimuse.

Kevad on siin sel aastal hiljaks jäänud. Puud-põõsad alles läksid lehte, pärnaallee oli alles täitsa nudi.

Põnevad hekimustrid, pikad alleed, naljakalt vöödiliseks pügatud igihaljad puukesed. Ülevaatliku pargimustripildi saamiseks oleks pidanud kopteri üürima. Lainurkobjektiiv on mul igatahes järgmine hange. Laiemad vaated, mis siin ka on, näiteks see lossipilt üleval, on mul mitmest kaadrist kokku miksitud.

Sööme lossivärava juures pannkooke, joome kohvi ja jätkame teed Loire'i vasakpoolse lisajõe Indra äärde.

Azay-le-Rideau loss

Vanast tornlinnusest lasi sellest kena lossi ehitada jällegi meie vana tuttava kuninga Francois I finantsist ja peavarahoidja Berthelot. Varad olid ilmselt hästi hoitud..

Kuna ehitustöid juhtis rohkem tema naine, sai sellest romantiline ja just elamise tarvis kena majake, mitte mingi kaitsekindlus. Loss seisab ühte serva pidi jões.

"Kohustuslikud" lossid said läbi, asusime otsima Okasroosikese lossi. Kohanime teadsime, aga teed sinna polnudki nii lihtne leida. Sattusime vahepeal Chinoni, mis oma mäe otsas asuvate varemetega veidi rakveret meenutas. Lossitorn oli kull uhke, aga imetlesime seda vaid kaugelt.

Küsisime Ussé'i tee kohta kohalikelt, ka politseilt, saime segaseid ja põiklevaid vastuseid, lõpuks leidsime siiski ka pisikesed teeviidad.

Ussé ehk Okasroosikese loss

Meenutas tõesti Perrault' muinasjutust tuntud pilte ja tõepoolest oligi just see loss talle inspiratsiooniallikaks. Mõningane väntsutus oli juba sees, vaatasime kenasid muinasjutulossi vaateid, sisse läks vaid Ulla koos tüdrukutega. Nagu näha, on vahakujudega seal seda muinasjuttu ka meenutatud.

Eks muidugi väsitasid lõpuks suured majad ja rohked tornid ära. Kõike oli korraga nii palju, kaua Sa ikka end mõne Dumas' romaani kangelasena ette kujutad. Vahelduseks pakkus mõnusat rõõmu silmale näiteks ka selline väike vesiveskimajake Indra jõel.

Esmaspäev, 21.04. Pariis -Masnuy st Jean

Plaan oli esmaspäev Disneylandis veeta, aga vihma sadas ladinal, ühel väiksel preilil oli kõhumure, koondasime seega kogu atraktsiooni ühe kaubakeskuse karusellisõidu peale kokku ning sõitsime koju tagasi.

Igati lahe ja mõnus reis musketäride aega oli. Ilmselgelt ületas ootused. Pööraseid ideid ja oskust ilusasti ehitada oli sel ajal ikka ootamatult palju.

-------------------------

Mõned kulunumbrid ka: kokku sai sõidetud 1326 km,

kütusekulu oli auto enda väitel 6.0 liitrit 100-le. Diiselmootor, aga ikkagi supersaavutus täiesti täislastis suure auto kohta. Kiirteedel 130 km/h pidi ju hoolega kütust neelama, Pariisi lähedal susserdasime mõne aja ummikus ka. Paaki täites tundus, et kulus veidi rohkem, aga ei ole kindel, kas me saime alguses päris täispaagiga auto, tõenäoliselt oli sellega Brüsselist Monsi sõidetud.

Lossipiletid olid 7-12 eur täiskasvanud näo kohta. Valitud hotellides maksid 3-sed toad 33-42 eur.