Mööda imesiledat ja imepuhast kõnniteed kotti vaikse kõrinaga järel vedades raudteejaama. Linn on puhas, sest seda pestakse. Jah, pestakse, tänavaid pestakse, püüdke, näiteks tallinlased seda ette kujutada, pestakse seebi ja harjaga. Müristas, kohe oli algamas suur äikesevihm, aga mehed nühkisid ikkagi hoolsalt harjadega vahutavat tänavat. Sest nii on kombeks.
Mõnus kahekorruseline rong viib mu 20 minutiga Monte Carlosse. Jõuan veidi vara, toad pole veel valmis, regan end konverentsile niikaua. Eelmisest korrast tuttav korraldaja Magda Imre on juba vastas. Küll ma kunagi nuputasin, et kas mees või naine, ungarlastel ju kombeks raudselt perenimi ettepoole kirjutada. Samas rahvusvahelises korporatsioonis teised reeglid .. aga jah, tädi on ikka.
„Jo nàpot kivànok” ja saan vastu pika ungarikeelse tiraadi, tal ei seisa ju meeles, et ma peale selle palju muud ungari keelest ei mäletagi.
Hotell on uhke, tuba vahib seekord mäekülje poole. 9. korrus, aga pea peab kuklasse ajama, et näha pilvedes suplevaid mäetippe.
Saadan eilse mägihigistatud pluusi pessu ja panen musta ülikonna selga. Selline hull dresscode siin. Ülikond on rõivakotis sile nagu beebi pepu, aga valge särk on ennast ise kortsutanud. Toas on triiklaud ja –raud, mis palju ei aita. Lasen vanni kuuma vett täis, aurutan särki mõne aja selle kohal, siis saab sirgeks. Ükskord Stuttgardis sai asjad sedasi käimiskõlbulikuks ilma triikrauatagi.
Hotell ja konverentsikeskus on pildil mere ääres selles madalamas majas, kus sinised klaasitriibud. Varahommikul tehtud pilt, üritan pimedas ka mõne linnapildi teha.
European CIO Summit ehk siis pealik-infoohvitseride kokkusaamine. Üritus osavõtumaksuta, hotelligi eest ei taheta midagi, aga noh .. tasuta lõunatega on igal pool kõhna lugu. Siin on asja hinnaks, et iga osaleja peab istuma vähemalt 6 one-to-one meetingut sponsorfirmade esindajatega, 25 minutit korraga. Ja siis hiljem pool aastat või kauem taluma nende korduvaid rünnakuid, sest Sa ju mõmisesid seal midagi peaaegu et lubavat.
Üks selline sponsorfirma pakkus näiteks klaviatuurinuhi vastast paroolisüsteemi. Kui tähelist parooli on suht lihtne mõne troojalasega kinni püüda, siis neil on sisselogimistablool piktogrammid, mis iga kord oma kohta vahetavad. Kilpkonnakesed, potid-pannid jms. Tal oli oma Mac’i sisselogimiseks näiteks selline stoori, et parool meelest ei läheks: „helistasin telefoniga tuletõrjesse, sest laps oli prügikasti kukkunud”. Neli hiireklõpsu piltidel ja asi korras. Puhas ning turvaline tunne ka.
Ettekandeid on igasuguseid. On karismaatiline René Carayol, nimekaim, aga musta värvi, raamatu Corporate Voodoo autor. Palju põnevat suurte firmade edust ja ebaedust, läbi isikliku vaate. Meelde jääb ta mõte, et ettevõtteid juhtima ei tohiks valida inimesi mitte oskuste ja kogemuste vaid eelkõige attitude’i järgi.
Samas kuulsa Harrodsi kaubamaja IT-juht on hall, kokutav, kehva inglise keelega ja mingit head sõnumit tal ka nagu anda polnud.
Ühel vaheajal istub kõrval kohvilauas üks tädi meeletu sireliaialõhnaga. Väkkkk. Vahetan kohta, aga läila tunne on ikka. Siis järgmisel meetingul närib vastasistuv ameeriklane erijälgi lõhnaga nätsu, mingi lagrits vist. Tuppa minnes paiskab koridoris suitsulõhn mu peaaegu pikali. Asi pole õige. Nagu rase oleks, iga lõhn ajab marru. Nojah … igatahes lõunasöögile tegin abordi. Neli korda. Öösel kell 1 viimati. Ei tea, mis, järsku lõunasöögi mereannid tegid mingi revolutsiooni.
Igatahes õhtusöök ja järgnev welcome-party jääb minu osavõtuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar