Läbi Frankfurti ja üle lennukiaknast paistvate lumiste Alpide
päikeselisse Nizzasse. Vahemeri näitab imelisi värve, Côte d’Azur ehk lasuurrannik vist eesti keeles.
Jõuan kohale keskpäeval, viskan asjad hotelli, fotokas kaela ja linna peale jalutama. Puhas, kirgas ja värviline on siin igal sammul ja mitte ainult meresinine ei domineeri, trammiteed on hoopis rohelised.
Eelkõige tõmbab siiski meri. Nizzas on pikk rannapromenaad, mille kõrval kiviklibune rand. Mõned üksikud morsad käivad vees ka. Varbaga katsudes oli veetemperatuuriks umbes ‚liiga külm’.
See-eest promenaad on täis inimesi, aeglasemalt või kiiremini liikuvaid, istuvaid, seisvaid. Tuli terve seeria pilte huvitavatest tüüpidest, ehk panen kunagi üles ka.
Promenaadiäärsed kohvikud on hirmkallid, aga inimesi tihedalt täis. Kõnnin veidi linna sisse, leian rahulikuma koha, kus saab ülimaitsvat kebabi.
Eelmisel korral olin siin vaid ühe õhtupooliku, peale mereäärse midagi muud ei näinudki, seekord avastan hästi põneva vanalinna. Kitsad tänavad, erinevalt Tallinnast ka suurte tõusude ja langustega.
Jõuan päris järsu mäeni, ahvatleb kangesti sinna otsa ronima, et saada kogu linnast üleolevat allavaadet. Poen ühest väravast läbi ja mööda neid serpentiinina kulgevaid treppe üles. See tünnikujuline maja on Meremuuseum, kinni kahjuks nagu paljud asjad veel, hooaeg pole alanud. Nende jaoks on veel karm talv, mis sest et varjus +18 ja mul nahk täitsa märg.
Tünnist edasi rada muudkui tõuseb ja tõuseb, aga üleval on palgaks ilusad vaated. Ronin päris tippu, kus kunagise kindluslossi armetud varemed. Klõpsin igalt platvormilt pilte. Läheb juba hämaramaks, imetlen üha ilusamaks muutuvat linna.
See siin see promenaadiga külg:
Teisel pool mäge on linna osa, mida pole enne näinudki, sadama ja veel suurema mäega
On juba päris pime, kui hakkan alla ronima. Vahepeal on aga see treppide värav lukku pandud. Kõrval on mitmemeetrine müür ja väraval väljaulatuvad külgogad, värav ise ka 3-meetrine ning teravate piikidega. Usun, et küllap on teisigi väljapääsuteid, ronin üles tagasi, üle ühe madalama värava väiksele muldteele, mis mind siiski paksu müüri ja kinnise plekkväravani viib. Jälle üles ning esimest teed pidi alla otsusega siiski suurem ronimine ette võtta. Vastu tulevad õnnetud ungari tudengid, kes olla proovinud ja ei soovita mullegi. Ronime jälle tippu, nahk üha märjem ja üritame mäe teiselt küljelt. Üks rada on samasuguse väravaga, siis leiame isegi autotee, aga sellelgi on kõrge värav. Veelkord üles ja teist autoteed pidi loogeldes alla … järgmise väravani. Millel siiski lahtine jalgvärav. Ühe ungarlase taskulambiga telefon oligi just tühjaks saanud ja sel hetkel oli tunne, et unustamine on ikka vajalik kaasaanne inimesele. Või oli see kellegi laiskus, et see auguke lahti oli ununenud.
Nüüd otsejoones hotelli poole, teele jäi üks allee, kus mingid tegelased oli pandud postide otsa järele mõtlema. Mingi valgustatuseni olid nad juba jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar