Einestan terrassil, ülearu palav just veel pole, aga toasolemistest on kõrini.
Sportlikumad riided selga ja võtan sihiks ronida nii kõrgele mäkke kui saab. Üle väravate hüppamata. Tegelikkuses kujunes siiski nii, et vaba aeg sai otsa (loe: viitsimine). Mägi läks väga karmiks ka. Kui nägin, et kedagi juba helikopteriga päästeti, keerasin otsa ringi. Ei taibanud ju kirkasid ja köisi reisile kaasa võtta. Oskustest rääkimata.
Alguses teen kohustundlikult autoteede tiira-taara kaasa, siis leian ka otseviivad trepid, mis on aga päris tigedad jalgade vastu. Hingamine annab ka märku, et vähe on trenni tehtud viimasel ajal.
Vahepealne panoraam toob silme ette vana-vana filmi Annie Girardot’ga, kus ta mingi pisikese auto ja lontkõrvalise bassetiga mööda selliseid mägilinnateid sõidab. Hea ju mõelda, et vabalt võis seesama koht olla.
Jõuan mingi maanteeni, mis ilmselt tasapisi üle kogu selle mäe ronib. Kõnniteid pole, ukerdan veidi piirde taga, aga oht kaljuseinast alla kukkuda keerab mul otsa ringi.
Vaated on muidugi vägevad, ühegi pildiga neid edasi ei anna. Imeilusat värvi ja otsatuna tunduv Vahemeri, selja taga karmid kaljud, ees väikesed mäeküljele kleebitud külamajad ja palju allpool hiiglaslikud hotellid.
Allaminek sujub vaieldamatult kiiremini, aga väga lihtne pole seegi, nii järsud ja jalgumurdvad on rajad ja trepid. Leian ülaltvaates ka oma hotelli, avastan, et katusel jäi käimata. Oleks ikka võinud, tundub viisakas.
Viimased loengud, osa jääbki nägemata, sest tuleb tagasi Nizzasse lennuväljale rännata. Seekord otsustan bussi kasuks, pealegi viib see otse hotelli ukse alt lennujaama. Tee on oodatult elamuslik. Kõigepealt läbi kesklinna, ka mööda vormelirada. See kallakul tagasipöördekurv on ikka meeletult kitsas, buss paneb kogu tee pööret tehes täiega kinni. Tekib kohe täitsa huvi vaadata, kuidas F1 autod seal ikka hakkama saavad. Mais vist see etapp?
Edasi sujub kõik õlitatult. Ronin maha Terminal 1-s, ei leia Brüsseli lendu, saan sujuvalt aru prantsuskeelsest jutust, et olen vales kohas, sõidan transfer-bussiga teise terminali ja siis olengi kohal, sest rohkem terminale seal pole. Lennukis naelutun kõigiks 70 minutiks akna külge, lummavad nii lumised mäed kui hiljem kamuflaažvärviline silemaa. Tiir üle Brüsseli kesklinna, kõhu alla jäävad Euro-majad ja olengi jalgupidi Belgias. Õiged pakid tulevad ruttu ja jõuan pooljoostes allkorrusele rongilegi. Ümberistumine Bruxelles Nordiski sujub, kui inimene lugeda oskab, saab ikka hakkama. All keldris oli mind juba oodatud ja seina peale kirjutatud, et mine siit 8.-lt teelt 4.-le, seal on su rong.
Soignies’s Mari vastas. Kallikalli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar