Porto ja Lissabon

Porto, N 10. ja R 11. juuli
Tegelikult tahaks Portugalis sõita ringi auto ja jalgrattaga, käia mööda kalurikülasid, kihutada mägiteedel, olla vaba otsustama, kuhu ja kui kauaks...
Aga seekordne kahelinnareis oli ka täiesti söödav. Seltskond väga mõnus, nägime teistmoodi ilma, sõime teistmoodi sööke ja jõime teistmoodi jooke.
Saabusime Portosse üle Frankfurdi hilja öösel, võtsime kiirelt omaks kasuliku kahetunnise ajavahe ja läksime linnaga tutvuma. Ilma kaardi ja eelteadmisteta, tagasipöördumise garantiiks teadmine, et kui kogu aeg mäest alla minna, siis hotelli jõudmiseks tuleb kogu aeg üles minna.
Linnaelu muutub seal eluks kuskil kella kahe paiku öösel (ikka kohaliku aja järgi), mida nad enne seda teevad, ei kujuta ette. Kuigi Lufthansa andis isegi kaks korda süüa, otsisime öösel ikkagi mingi erilise urka, kus esimesed portveinid juua ja veidrate nimetustega, aga söödavaid asju süüa.
Hommikul tegime poole seltskonnaga, neljakesi, kerge 40-minutise jooksuotsa. Pikalt mäest alla jõe orgu, seal selle suure raudsillani, mille alumist tasandit pidi üle Douro jõe, siis mööda serpentiini üles mäkke ja silla ülemist tasandit pidi tagasi.
Hiljem saime teada, et ühtlasi olime käinud hoopis teises linnas, Vila Nova de Gaias (ehk lihtsalt Gaias), et silda peetakse Gustave Eiffeli poolt projekteerituks, aga ta seda tegelikult ei ole ja eiffeli sild on sarnane, aga veidi ülesvoolu ja väiksem ja vanem. Aga selle silla lugu tuleb hiljem.

Peseme seljad puhtaks, sööme hotellis üllatavalt mõnusa hommikusöögi ja läheme 4-tunnisele linnaekskursioonile. Giid on lahe, linn ilus ja huvitav ning see leevendab mu üldist vastumeelsust selliste giidituuride vastu.
Kõigepealt kohe ookeani äärde. Vesi on külm, plaanime küll järgmisel päeval seal ujumas ka käia, aga plaaniks see jääbki. Eemal paistab juba järgmine linn, uus ja igav, sinna meid ei tõmba.

Käime Püha Frantsiskuse kirikus, kus kogu puidust sisustus on lehtkullaga kaetud. Sees pilti teha ei lubata, mis hirmuga see seotud on, ei oska keegi öelda. Kogu kirik näeb välja umbes selline, aga pilt on tehtud Lissabonis.

Veider tunne tuleb mul alati sellistes kohtades, inimesed teevad ühe üleilmse muinasjutu usus ikka veidraid ja ebaloogilisi asju. Minule mõistetamatuid, aga eks see on muidugi minu probleem. Rõõm on vaadata neid asju minulgi, aga mingit pühadust ja meeleliigutust ma kahjuks ei tunne.
Jõuame jõesuudmest kaarega jälle tuttava libaeiffelini. Jõe peal värvilised paadid, mis veinivaadid turistide vastu vahetanud ja üllatava kiirusega mööda jõge kihutavad.

Jalutasime jõeäärsel, kus kõrval kõige vanemad säilinud Porto majad. Vaatepilt pilkupüüdvalt kirju ja ehe.

Portugal on kuulus oma azulejo'de - käsitsi maalitud ja glasuuritud kahhelkivide poolest. Kuskil elamises sees ei käinud, nii et ei oska öelda, kas neid toas ka kasutatakse, aga väga paljude majade välisseinad olid nendega kaetud. Vahel oli kitsal tänaval kõndides tunne nagu oleks kellegi vannituppa sattunud.

Edasi veeti meid üle sellesama silla ülejõelinna Gaiasse kus terve jõeäärne täis suuri punasekatuselisi portveiniladusid. Igaühel katusel nimi: Sandeman, Offley, Croft, Rainha Santa, Barros jne.
Käisime Crofti ladudes sees, kuulasime ja vaatasime hoolikalt kuidas värk käib, maitsesime valget ja punast portveini ja ostsime kaasa ka (üks sealthangitud pudel läks lennukis katki, õnneks veidi odavam ja kannatada sai vaid üks valge vihmajakk). Ega nad valget porti eriti maalt välja ei saada, seda nad teevad kehvemast saagist ja see ei säili nii hästi. Igatahes on ta palju kuivem kui punane, sobib hästi aperitiiviks, mis sai ka korduvalt järele proovitud.

Peale ametlikku ekskursiooni käisin veel veidi omal käel tuiamas. Imetlusväärsemaks asjaks, mis silma ja fotoaparaati jäi, oli üks raamatupood. Väike ja kitsas, aga uskumatult ilusa puitsisustusega. Läbi kahe korruse ja trepp oli omaette vaatamisväärsus. Kui keegi sinna satub, tasub üles otsida: Livraria Lello, Rua das Carmelitas 144.

Õhtupooliku kogu seltskond konkreetselt magas hotellis, et jõudu koguda vägevaks õhtusöögiks. Soovituste kohaselt laskusime jälle jõe äärde suure silla nurga juurde ühte restorani ja me ei pidanud selles pettuma. Portugal on kalatoidumaa ja reisi ajal sai neid igasuguseid ära proovitud. Kõik oli põnev ja maitsev, ainult ühe korra läksin valikuga alt - Lissabonis otsustasin võtta portugalipäraselt valmistatud tursa. Sain ahjus küpsetatud õlis ujuva tulisoolase kuiva ja tuima kala tavaliste maitsetute mundris kartulitega. Aga kõik muu, ükskõik kus ja mida sõime, oli super. Ja kas sattus või ongi nii, aga ka teenindus oli väga hea.
Lahkumise ajaks oli äikesevihma hakanud sadama, elamus seegi, aga taksoaknast - kellelgi polnud isu seda ronimist ette võtta. Ronimine on päris õige sõna - paar kilomeetrit küllalt ränka tõusu. Aga takso oli odav nii Portos kui Lissabonis. Kilomeetrihinnast ei saanud täpselt sotti, aga päris pikad otsad sai 4-7 euroga maha sõidetud. Kaardiga maksmine ei tule küll kõne allagi.
Mõned seiklesid veel kella 5ni ööelus, nii et reede hommikul olime jooksmas vaid A.-ga kahekesi. Plaan oli see päris Eiffeli sild (pärisnimega Ponte Maria Pia) üles otsida ja vallutada. Silla leidmine ei olnud keeruline, raudkolakast järgmine ülesvoolu oli suur betoonsild, millest järgmine oli see meie õige:

Seiklesime mööda külateekesi sillani, tuli välja, et see on vaid raudteesild ja juba ammu liikluseks suletud, ogalised väravad ees. Kuna väravavõrku olid augud lõigatud, saime kohe aru, et ega kohalikud lollid pole, et naabersillalt ringi käiks, küllap on kõik ok. Pugesime läbi ja avastasime end lagunenud liiprite ja veel lagunenuma kõnnitee otsast. Suur vaev ikkagi nähtud juba, kaugelt kohale sõidetud ja joostud, poetud end traatidest ja ogapõõsastest veriseks, ei saanud ju jätta ikkagi minemata. Kõndisime mööda raudkonstruktsiooni tala.
300 m pikkust ja keskel 60 m kõrgust. Läbi hõreda silla oli vahepeal üpris leige tunne alla vaadata, eriti kui "pisike" suur praam otse all oli. Samas oli sild siiski nii tihe, et allasadamiseks oleks pidanud päris hoolega pugema, kui üldse oleks mahtunudki.

Poole silla peal hakkas põue pugema kahtlus, et kas teisel pool väravas ikka augud on. No oli üks, aga raudtee suubus selle taga kaljuseina sisse ja see ava oli raskete väravatega kinni. Uurisime pikalt kaljuronimise võimalusi, nii üles, kui allapoole, kuid sellist riski siiski võtma ei hakanud. Parim võimalus tundus olevat lasta end 3 meetri kõrguselt alla okaspõõsastesse, aga edasised arengud olid veidi hämarad, kas järgmine kaljusein või 3meetrine traataed. Nii et pugesime ja kõndisime ja pugesime kogu tee jälle tagasi ...
Aga äge tunne oli pärast ikka, päris kahju oleks olnud, kui oleksime loobunud. Arutasime, et linnade mastaape ka arvestades on tegemist kindlalt samaväärse trikiga, kui Pariisis Eiffeli torni otsa ronida, väljastpoolt, eksole.
Hotellis dušs ja hommikusöök ja siis veel omakäeline tiir linna peal. Häbematult ilusasti on nad oma linna Douro jõe kõrgete kallaste peale sättinud küll. Ilm oli veidi sombune, aga vaated võtsid silmad lukku ikka

See siin on nüüd jõe vasak kallas ja Gaia linn oma veiniladudega. Jõe peal ka pargased veinivaatidega. Need küll turistidele imetlemiseks, veini ei tooda siia kokku enam ammu mööda jõge vaid autodega.

Õigeks ajaks kokkulepitud söögikohta jõudmiseks tulin alla otse mööda järsku kaljuseina, sellise trossraudteega. Piletiautomaat andis tavalise väljanägemisega paberilipiku, mida ei osanud kuskile torgata, et värav lahti läheks. Vehkisin sellega seal ja järsku käis piiks ning värav avanes. Piletit vastu valgust vaadates paistiski RFID-i antenni võrk, vot siis kuhu nad juba pugenud on, ühekordsetesse piletitesse.

Teine põhiline liiklusvahend linnas on tramm. Arhailise väljanägemisega, aga väga tubli mööda järske kaldatänavaid ronima.

Viimaseks lõunasöögiks kogunesime jälle jõe äärde ja otsisime hea vaatega koha. Söök-jook oli vaatest paremgi.

A. lehvitab kaabuga hüvastijätuks restoranile, inimsavikujule ja kogu Portole ning sõidame väikse rendibussiga Lissaboni.

Lissabon. R 11.08 - P 13.08
Sõit oli kahjuks mööda kiirteed ja midagi väga iseäralist näha polnud. Ajasin näpuga kaardil järge ja mõtlesin, kus oleks tahtnud mere äärde pöörata ja peatuda. Eks teine kord.
Lissaboni jõudsime juba pimedas. Remarque'i tõi meelde sõnapaar "Lissaboni öö", mitte hotelliaknast avanev pilt. Raamatus ju pigem ärev sõjaaegne põgenikemeeleolu, siin aga rõõmus suvine särav suurlinn

Oleme hotelliga jälle mäe otsa paigutatud, kõnnime paari kilomeetri jagu peateed allapoole ookeani ja jõe poole, vanalinna. 1755. aasta metsik maavärin raputas peaaegu kogu linna maatasa, nii et enamus majadest on 18. sajandist ja uuemad, päris vana linna näeb vaid mõnes kohas. Ühes sellises kandis peale üles-alla ja vasakule-paremale ekslemist leiame ka sobiva öösöögikoha. Laeme end jälle kala ja veini täis, joome ka juba Portos avastatud mõnusat kohalikku kangemat kraami - aguardente't, tehtud vinho verde ehk rohelise veini viinamarjadest ja lastud laagerdada tammevaatides, kus eelnevalt on olnud portvein. Väga mõõdukalt siiski ;) Igatahes olen laupäeva hommikul eesti aja järgi kell 11 juba üleval nagu ponks ja lähen lippama. Päris üksi seekord. Mure vormi pärast tulevatel võistlustel ei lase ikka päris logelemispäeva võtta. Teada on, et pühapäev kulub nagunii lennujaamadele ja lennukitele.
Lippan alla Tejo jõe äärde, mis näeb suudmealas välja nagu väike meri. Õhtul linna saabudes sõitsime mööda 13 km pikkusest sillast, see annab ehk mingi ettekujutuse .. Tagasitee on päris ränk, iga jumala samm on ülesmäge, päike kuumutab kukalt ja kopsus on kõrvaltänavate paks prügiõhk. Mõnus jahe dušš ja värskeltpressitud mahlad hommikusöögilauas teevad must juba poolmõtleva inimese ning sõidame jälle 4-tunnisele linnareisile.
Niiöelda kohustuslik kirikuskäik. See ilus ja uhke maja Mosteiro dos Jeronimos on tähtis selle poolest, et kuulsad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad käisid enne reisi seal endale õnnistust saamas. Seda õnne neile ikka jagus ka, Portugalil olid kunagi tõelised hiilgeajad, suur koloniaalriik, mida nad praegu uhkusega meenutavad. Kulda ja muud väärtuslikku kraami tassiti kokku üle terve maakera laevatäite kaupa.

Eelviimasest, diktaator Salazari ajast nad väga rääkida ei taha, praeguse olukorraga tunduvad nad enamvähem rahul olevat. Seda tunnistavad ka, et EU rahadega on riiki ikka väga kenasti turgutatud.
Järgmine standardpaik, kust kõik turistid läbi kappavad, on Belemi torn (ehk püha Vincenti kindlus) Tejo jõe suudmealal. Ka giid tunneb hirmsat piinlikkust, et kena 16. sajandist pärit asi on mingi karnevali puhul sellise tilulilupallistikuga ära untsitud. Ajutiselt, õnneks.

Pääseme torni sisse ka, kükitame vanglas, kuhu portugeesid saamatuid vallutajaid pistsid ja imetleme vaateid. Näha on ka 25.aprilli nimeline rippsild - üks asjadest, mis rööveljuhi Salazari nime kandnud, aga riigipöörde järel ära muudetud. Silla ehitas American Bridge Company, seetõttu ka sarnasus San Francisco Golden Gate sillaga. 3 km pikkust ja 70 m kõrgust teevad tast väidetavalt pikima rippsilla Euroopas. Vasco da Gama sild veidi ülesvoolu on küll mitu korda pikem, aga riputatud on vaid lühike lõik ja konstruktsioonilt on see lõik vant-, mitte rippsild. See-eest on ta Euroopa pikim sild üldse.

Joome jõe kaldal mõnusat kohvi, muuseas, Portugalis saab ka ootamatult väikestes kohakestes väga väga head espressot ja täiesti normaalse hinna eest. Näiteks kui vahepeal uni väga peale kippus, tegin Lissaboni vanalinnas kolm poole-eurost espressot järjest, ise Eiffeli torni imetledes. Jah, jällegi Gustave Eiffeli projekteeritud, mitte küll nii suursugune kui Pariisis, aga sinna majade vahele poleks suurem hästi mahtunud ka.

Tegemist liftitorniga - Elevador de Santa Justa, mis ühendas kahte eri kõrgusel olevat linnaosa, praegu pääseb siiski vaid vaateplatvormile.
...
Oh krt küll, praegu loen Berlitzist, et autor siiski Raul Mesnier, mitte Eiffel, kuigi nii üldiselt usutakse. Meie giidki oli Eiffeli usku. Aga see Mesnier oli vähemasti Eiffeli õpipoiss, loen.

Igal pool tahaks ikka kõige kõrgema mäe otsas ka ära käia, siin tundus see olevat see, kus Castelo de Sao Jorges ehk Püha Jüri kindlus.

Lissabon on kuuldavasti seitsmel künkal, mõned allikad väidavad, et neid on rohkem, ega mind ei maksa enam faktide koha pealt väga usaldada. Igatahes kindlus on mauride poolt väga vinge ehitatud, vaated on ka ilusad. Päike paistab, natuke liigagi palju ringiseiklemise puhuks.

Kui veidi peatänavatelt või turistialadelt kõrvale astuda, on Lissabon suhteliselt tume ja räpane. Aga kus ei ole? Üldiselt jäi siiski helge ja kena mulje. Olin ju turistina

Kuna ärasõit hakkas juba ukse ette jõudma, sai ka veinivarusid täiendatud. Ägedamad olid 1500-eurosed, need jätsime siiski sinna edasi tolmu ja hinda koguma.

Maa tundus sõbralik ja turvaline, liikusime palju ringi ka öösel, kõik oli lõbus ja relax. Politseinikke kohtas vähe, kui, siis päeva ajal, väga sõbralikke ning ... modernseid, Segway'dega

Kõigele lisaks on Lissabon ka väga tolerantne linn, mis on umbes sajas keeles kirjutatuna ka ühel seinal kirjas. Eestikeelne tekst 'Lissabon, Salliv Linn' algab selle pruuni mantliga onu kargu käepideme juurest ja kaob teise onu varruka taha.

Küsime öösöögipaigaks soovitust ja ei pea jälle pettuma. Paika, mille nimi on vist Doca, kuigi giid hääldas seda pigem dokeš, julgen edasi soovitada kellele iganes. Kümmekond kõrvutiasetsevat kalarestorani vanades dokkides, vaatega jõele, peaaegu selle põneva ripsilla all, saab istuda nii õues kui majas kahel korrusel... (Nii, uurisin ja sain selgeks, koha nimi on Doca Peixe ehk Kaladokk. Muidugi, giid rääkis inglise keelt normaalse tempoga, aga kõik portugalikeelne tuli tema suust nagu kuulipildujast, sealt siis see dokeš vs doka peiš). Tühja sest nimest, söögid-joogid ja õhkkond on väärt olemist. Ja üldisel kõval taustal oli sealne teenindus eriti super.
Pärast hullumeelse purjus taksojuhiga mööda trammiteid kihutamist siiski eluga hotelli jõudmist sai kolm tundi magada ja siis lennujaama, mis õnneks on peaaegu linna sees nagu Tallinnaski. Hommikuste jooksjate arv oli degresseeruv: 4 - 2 - 1 - 0.
Tagasi Portugali tahaks küll, aga siis juba igale poole mujale - lõunapoolsetele Algarve liivadele, põhjapoolsetesse mägedesse, ookeani rannikule. No kui, siis kerge põikega veel Portosse. Ja ei taha ainult klantspildireisi, midagi muud ikka ka