Uhke tunne oli küll koos Eesti kõigekõvematega ühes stardis olla, ka olümpiamees Marko Albert oli vormi proovimas.Endal oli raskevõitu tunne. Ujumine sujus päris hästi, kalipso kaeluse tegin ümber ja mingit hingamisporbleemi enam polnud. Ujusin kogu distantsi krooli, vaid korra esimeses märgis suures summas tõmbasin vett kurku, siis ajasin selili hingamist korda.
Kalipso seljastsaamisega oli ikkagi tegu jälle. Seda on võibolla raske ette kujutada, aga lihased olid nii kanged, et ei saanud kätt hästi kukla taha seljale, et päästa lahti kaelust kinni hoidev takjas. Seetõttu ei õnnestunud ka luku lahtitõmbamine, igatahes pusimist tükiks ajaks.
Rattasõidu algus oli nüri, jalad olid ka kanged, ei saanud kuidagi end käima. Hiljem asi paranes, kuid kui 30. kilomeetril põhikonkurent ikkagi mööda tuhises, kadus jõud, õigemini küll tahtejõud. Viimane ots oli vastutuult, no kuidagi ei edenenud, tahtmist pingutada ei õnnestunud kuskilt leida - lätlane oli kaugel ja lootusetu, põhikonkurent SV läks just seal pöördepunktis must mööda ja ta on ka jooksus must kõvem olnud, teised olid kaugel taga.
Jooksurada on Viitnal ränk, Kõrvemaaga võrreldav - järve ligidal 1.7 km ring ränkade tõusude ja järskude laskumistega. Tõsi, kui viimane tõus on võetud, siis vahetusalani on siiski päris mõnus langeva joonega tee. Igatahes kõik 6 ringi olid rasked, esimene kõige rohkem, sest jalad olid veel väntamisseisundis, jooksule ümberhäälestumine võttis aega. Edasi lihtsalt tiksusin, püüdsin võistlusmõtte välja lülitada, orbiidil pidasin end seljaajuga :P
Hiljem tuli välja, et härra SV ja meie klassi Eesti kuld ei olnud üldse kaugel, kui oleksin teadnud, ehk ikkagi oleksin jaksanud end pingutada veel. Selle aasta jooksuaeg oli eelmise omast 1.5 minutit kehvem ka, aga siis oli tihe silmsidega võitlus AG-ga hõbeda pärast. Nii et hõbe seegi kord.
Ilm oli palav, aga selle süüks väga ei ajaks. Metsa all päike peale ei paistnud, päris hea oli joosta. Ühe noore mehe võttis siiski selili maha, ülepingutus ja hüpoglükeemia? ei teagi täpselt. Piinlikult kaua võttis arstiabi kohalejõudmine. Ühel ringil nägin et mees oli raja kõige kaugemas punktis selili, hulk pealtvaatajaid ja lõpetanud sportlasi ümber ja keegi lehvitas rätiga tuult, järgmisel ringil jooksin mööda arstikohvriga vaevaliselt komberdavast tädist ja raja teisel poolel tulid vastu mees ja naine kanderaamiga (plaanisid teda poole kilomeetri jagu kanderaamil mäest üles tassida??), alles kolmandal ringil oli kohale sõitnud kiirabi ja ta tilgutite alla pannud.
Ennast tegi see siiski ka ettevaatlikuks, enesetunne ei olnud ülearu hea, selline üldine väsimus, hoidsin end ikkagi ilmselt tagasi, pulss oli kogu jooksu aja 130-135 vahel ainult. Nii et võib olla heagi, et SV selga eespool ei märganud.
Nüüd aga - mis on veel mõnusam asi, kui puhkus? Puhkuse-eelne viimane töönädal muidugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar