Kõrvemaa triatlon

Triatloni karikasarjas on väike vahe, paus enne järgmise nädala pikemat, olümpiadistantsi triatloni Viitnal, mis on ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused. Kuna mul eelmise nädala etapp Väinjärvel Portugalireisi tõttu vahele jäi, plaanisin teha kerge vahepeala ka sel nädalavahetusel Kosel. Seal aga Pirita jõeseis nii madal, et ujumisel kõht põhjas ja kogu võistlus jäi ära. Võtsin siis ette Kõrvemaa MTB-triatloni, ongi hea väike vaheldus maanteel nühkimisele. Mari krossiratas veel väga hea tervise juures, ainuke viga, et sellega eriti harjutanud pole.
Kõrvemaa triatlon on nelikürituse osa, seepärast ka väga palju osavõtjaid - üle 300 oli stardiprotokollis, lõpetajaid siiski veidi vähem. Igal juhul Eesti osavõturohkeim triatlonivõistlus. Omapärane veel selle poolest, et start ja finiš ei ole ühes kohas. Ulla oli abiks asjade transpordil kahe koha vahel ja pilditegemisel.
Ujumine oli imeilusas Soodla veehoidlas.

Distants oli häbematult lühike - vaid 350 meetrit, minu eduala jaoks täiesti ülekohtune lugu. Vesi oli ka soe ja seepärast kalipsot ei pannudki. Ujumine sujus hästi, hingamisega oli ok, nii et ei pidanudki vahepeal selili õhku hankima. Mis tuletab veelkord meelde, et kalipso kaelus tuleb ümber teha. Ilmselt on mul nüüd ka juba täielik foobia arenenud - nagu natuke kõrile midagi surub, on lämbumistunne ja tahtmine selili ujuda. Siis on nagunii pea üpris kuklas ja muidu ka vabam hingata.
Esimene vahetusala oli tänu suurele osalejate arvule meeletult pikk. Minu number oli 196, nii et sain rohkem paljajalu ja ilma rattata joosta. Superäss Johanson oli numbriga 1 ja pidi kogu maa ratas käekõrval liduma.
Rattarada viis ümber Koitjärve raba ja üle lõputute küngaste Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusse. Jooksuasjad sai sinna kotiga ette saata. Rajal oli üllatavalt palju kruusateed, kartsin muidu hullemat - liivaseid metsaradu ja soiseid lohke. Eks neid sai lõpupoole ikka ka. Tuulessõit tundus krossil nagu mõeldamatu, aga neil teedel sai vahepeal paaris grupis päris mõnusalt osaletud, keskmine kiirus raja esimesel poolel oli pea 35km/h. Siis läks aga rada karmimaks ja alguse kihutamine maksis kätte. Üldiselt olen rattasõiduga siiski rahul.
Jooksuks olin aga täitsa pehme. Kuum päike ja pidevalt voorelt voorele üles-alla kulgev rada tapsid nii jalad kui jooksuisu. Midagi siiski veel sees oli, sest kui peale viimast üliränka tõusu nägin kollast finišiväravat eemal, otsustasin siiski spurdiga eesjooksvast mehest mööda minna. Õnnestus, üllatavalt kergelt ... ja siis selgus, et pärisfinišini on veel umbes 500 meetrine ring, veel väike laskumine ja tõus. Siis oli viimane tahtejõud ka otsas. No eelviimane, sest finišisse siiski jõudsin. Kutupiiluna

Omasuguste seas õnnestus siiski võidukarikas saada, lisaks mõned mõnusad loosiauhinnad.
Hea ja päris meeldiv kogemus siiski, pole kunagi maastikurattatriatloni teinudki. Tõsi, elu esimesel triatlonil Pühajärvel sai sõidetud sellesama rattaga ja imestatud, kuidas siledal maal täiest jõust kedrates noored tüdrukud mööda vuhivad nagu pääsukesed. Kitsad kummid, kerge ratas ja hea ülekanne teevad oma töö.
Igatahes kui järgmisel aastal Kõrvemaa võistlus mõne karikasarja triatloniga kokku ei lange, tahan uuesti. Ja paremini.